märk

See also: mark, Mark, and Márk

Estonian

Etymology

From Low German merk, merke.

Noun

märk (genitive märgi, partitive märki)

1. sign
2. character (written symbol)
3. badge
4. token
5. mark

Inflection

Declension of märk (ÕS type 22e/riik, k-g gradation)
		singular	plural
nominative		märk	märgid
accusative	nom.
	gen.	märgi
genitive			märkide
partitive		märki	märke märkisid
illative		märki märgisse	märkidesse märgesse
inessive		märgis	märkides märges
elative		märgist	märkidest märgest
allative		märgile	märkidele märgele
adessive		märgil	märkidel märgel
ablative		märgilt	märkidelt märgelt
translative		märgiks	märkideks märgeks
terminative		märgini	märkideni
essive		märgina	märkidena
abessive		märgita	märkideta
comitative		märgiga	märkidega

Derived terms

• märkima

Compound words

• eesmärk
• hüüumärk
• kaubamärk
• küsimärk
• võrdusmärk

 

Swedish

Verb

märk

1. imperative of märka

Anagrams

• kräm