[go: nahoru, domu]
Mine sisu juurde

Benedictus XIV: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatus
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Xqbot (arutelu | kaastöö)
Robotid
101 989 muudatust
P robot muutis: nl:Paus Benedictus XIV
PResümee puudub
 
(ei näidata 24 kasutaja 39 vahepealset redaktsiooni)
1. rida: 1. rida:
{{See artikkel| räägib paavstist; vastupaavsti kohta vaata artiklit [[Benedictus XIV (vastupaavst)]]}}
{{Infobox Pope|Paavstinimi = Benedictus XIV
{{ToimetaAeg|kuu=detsember|aasta=2012}}
|Pilt = [[Image:Benoit_XIV.jpg|250 px|]]
{{Infokast paavst
|Ilmiklik nimi = Prospero Lorenzo Lambertini
|paavstinimi = Benedictus XIV
|Valitsemisaja algus= [[17. august]] [[1740]]
|pilt = Benoit_XIV.jpg
|Valitsemisaja lõpp= [[3. mai]] [[1758]]
|sünninimi = Prospero Lorenzo Lambertini
|Eelkäija = [[Clemens XII]]
|valitsemisaja algus= [[17. august]] [[1740]]
|Järeltulija = [[Clemens XIII]]
|Sünnikuupäev = [[31. märts]] [[1675]]
|valitsemisaja lõpp= [[3. mai]] [[1758]]
|Sünnikoht = [[Bologna]]
|eelkäija = [[Clemens XII]]
|järeltulija = [[Clemens XIII]]
|Surmakuupäev = [[3. mai]] [[1758]]
|Surmakoht = [[Rooma]]
|sünnikuupäev = [[31. märts]] [[1675]]
|sünnikoht = [[Bologna]]
|
|surmakuupäev = [[3. mai]] [[1758]]
|surmakoht = [[Rooma]]
}}
}}
'''Benedictus XIV''' ('''Prospero Lorenzo Lambertini'''; [[31. märts]] [[1675]] – [[3. mai]] [[1758]]) oli [[paavst]] aastatel [[1740]]–1758. Ta oli 247. paavst.


Prospero Lorenzo Lambertini sündis 31. märtsil 1675 [[Bologna]]s Marcello Lambertini ja Lucrezia Bulgarini kahelapselises peres noorimana. Ta oli viies ja viimane paavst, kes sündis Bolognas. Ta õppis alates [[1688]] [[Rooma]]s Clemensi [[kolleegium]]is (''Collegio Clementino'') [[retoorika]]t, [[filosoofia]]t ja [[teoloogia]]t. Tema lemmikautor oli [[Aquino Thomas]]. Hiljem õppis ta [[Rooma ülikool]]is ([[La Sapienza]]) [[õigusteadus]]t ja sai [[11. september|11. septembril]] [[1694]] [[doktorikraad]]i.
'''Benedictus XIV''' ('''Prospero Lorenzo Lambertini''', [[31. märts]] [[1675]] – [[3. mai]] [[1758]]) oli [[paavst]] [[1740]]–1758. Ta oli 247. paavst.

Prospero Lorenzo Lambertini sündis 31. märtsil 1675 [[Bologna]]s Marcello Lambertini ja Lucrezia Bulgarini 2-lapselises peres noorimana. Ta oli 5. ja viimane paavst, kes sündis Bolognas. Ta õppis alates [[1688]] [[Rooma]]s Clemensi [[kolleegium]]is (''Collegio Clementino'') [[retoorika]]t, [[filosoofia]]t ja [[teoloogia]]t. Tema lemmikautor oli [[Aquino Thomas]]. Hiljem õppis ta [[Rooma ülikool]]is ([[Sapienza]]) [[õigusteadus]]t ja omandas [[11. september|11. septembril]] [[1694]] [[doktorikraad]]i.


[[17. mai]]l [[1713]] pühitseti Lambertini [[diakon|alamdiakon]]iks. [[Kuuria]]s said tema ülesandeks kanoniseerimisprotsessid, muuhulgas oli ta seotud [[Innocentius XI]] beatifikatsiooniprotsessiga. Ta ei pidanud oma määramist [[peapiiskop]]iks austuseks, vaid võimaluseks teha head. [[Kardinal]] Lambertini osales 2 [[konklaav]]il [[1730]] ja 1740.
[[17. mai]]l [[1713]] pühitseti Lambertini [[diakon|alamdiakon]]iks. [[Kuuria]]s said tema ülesandeks kanoniseerimisprotsessid, muuhulgas oli ta seotud [[Innocentius XI]] beatifikatsiooniprotsessiga. Ta ei pidanud oma määramist [[peapiiskop]]iks austuseks, vaid võimaluseks teha head. [[Kardinal]] Lambertini osales 2 [[konklaav]]il [[1730]] ja 1740.


==Ametid==
==Ametid==
*[[1702]] [[advokaat]], [[Rooma inkvisitsioon]]i [[konsultant]]

*[[1708]]–1727 [[kuuria]] "usukaitsja" (''promotor fidei'')
*[[Advokaat]], Rooma [[inkvisitsioon]]i [[konsultant]]
*[[1708]]–1727 [[kuuria]] „usukaitsja” (''promotor fidei'')
*[[1712]] [[Vatikan]]i [[kanoonik]] ning Jumalateenistuse ja Sakramentide Korralduse [[kongregatsioon]]i [[assessor]]
*[[1712]] [[Vatikan]]i [[kanoonik]] ning Jumalateenistuse ja Sakramentide Korralduse [[kongregatsioon]]i [[assessor]]
*[[1713]] paavsti [[prelaat]]
*[[1713]] paavsti [[prelaat]]
*[[1718]] ja [[1724]] [[Trento oikumeeniline kirikukogu|Trento Oikumeenilise Kirikukogu]] Otsuste Teostamise kongregatsiooni [[sekretär]]
*[[1718]] ja [[1724]] [[Trento kirikukogu|Trento Oikumeenilise Kirikukogu]] Otsuste Teostamise kongregatsiooni [[sekretär]]
*[[1722]] ''[[Penitentiarium]]i'' [[kanoonik]]
*[[1722]] ''[[Penitentiarium]]i'' [[kanoonik]]
*[[12. juuni]] 1724 – 20. jaanuar 1727 Theodosia [[peapiiskop|titulaarpeapiiskop]] ''in partibus'' (pühitseti [[piiskop]]iks [[16. juuli]]l 1724)
*[[12. juuni]] 1724 – 20. jaanuar 1727 Theodosia [[peapiiskop|titulaarpeapiiskop]] ''in partibus'' (pühitseti [[piiskop]]iks [[16. juuli]]l 1724)
*[[13. mai]] [[1725]] paavsti [[assistent]]
*[[13. mai]] [[1725]] paavsti [[Assistent (abiline)|assistent]]
*[[9. detsember]] [[1726]] kardinal ''in pectore'' (avaldati [[30. aprill]]il [[1728]])
*[[9. detsember]] [[1726]] kardinal ''in pectore'' (avaldati [[30. aprill]]il [[1728]])
*[[20. jaanuar]] [[1727]] – 30. aprill 1731 [[Ancona]] peapiiskop
*[[20. jaanuar]] [[1727]] – 30. aprill 1731 [[Ancona]] peapiiskop
35. rida: 35. rida:


== 1740. aasta konklaav ==
== 1740. aasta konklaav ==
[[Image:C o a Bennedetto XIV.svg|thumb|Benedictus XIV vapp.]]
[[Pilt:C o a Benedetto XIV.svg|pisi|Benedictus XIV vapp]]
Benedictus XIV valiti paavstiks [[17. august]]il 1740 ja krooniti [[21. august]]il (teistel andmetel [[22. august]]il). Ta võttis nime [[Benedictus XIII]] järgi. [[18. veebruar]]ist 17. augustini toimunud konklaavi viimases voorus osales 51 kardinali. See oli pikim konklaav pärast [[1314]]–[[1316]] toimunud konklaavi, millel valiti [[Johannes XXII]]. Hiljem pole ükski konklaav nii kaua kestnud.
Benedictus XIV valiti paavstiks [[17. august]]il 1740 [[Vatikani paavstipalee]]s ja krooniti [[21. august]]il (teistel andmetel [[22. august]]il) kardinal [[Carlo Maria de' Marini]] poolt. Ta võttis nime [[Benedictus XIII]] järgi.
[[18. veebruar]]ist 17. augustini toimunud konklaavi viimases voorus osales 51 kardinali. See oli pikim konklaav pärast [[1314]]–[[1316]] toimunud konklaavi, millel valiti [[Johannes XXII]]. Hiljem pole ükski konklaav nii kaua kestnud.

Konklaavil moodustus kaks fraktsiooni: üks [[Clemens XII]] määratud kardinalidest [[Neri Maria Corsini]] juhtimisel ja teine varasemate paavstide poolt määratud kardinalidest. Konklaavi esimeses voorus osales 32 kardinali, kellest enamik soovis paavstiks valida [[Pietro Ottoboni]]t, too aga pidi [[25. veebruar]]il viletsa tervise pärast konklaavilt lahkuma. Seejärel toetas enamus kardinal [[Pompeio Aldrovandi]]t, kellel jäi vaid kolm häält puudu, et osutuda valituks. Tema vastaskandidaadiks oli [[Giacomo Lanfredini]]. [[13. märts]]il suri konklaavil [[Giovanni Battista Altieri]] ja [[8. märts]]ist [[24. märts]]ini puudus haiguse tõttu [[Luis Antonio Belluga y Moncada]]. [[Hispaania kuningas|Hispaania kuninga]] [[Felipe V]] nimel esitati [[veto]] kardinal [[Pier Marcellino Corradini]] vastu. Benedictus XIV oli kompromisskandidaat ja kui temalt küsiti, kas ta tunnustab kardinalide otsust, oli ta vastanud:


Konklaavil moodustus kaks fraktsiooni: üks [[Clemens XII]] määratud kardinalidest [[Neri Maria Corsini]] juhtimisel ja teine varasemate paavstide poolt määratud kardinalidest. Konklaavi esimeses voorus osales 32 kardinali, kellest enamik soovis paavstiks valida [[Pietro Ottoboni]]t, too aga pidi [[25. veebruar]]il viletsa tervise pärast konklaavilt lahkuma. Seejärel toetas enamus kardinal [[Pompeio Aldrovandi]]t, kellel jäi vaid kolm häält puudu, et osutuda valituks. Tema vastaskandidaadiks oli [[Giacomo Lanfredini]]. [[13. märts]]il suri konklaavil [[Giovanni Battista Altieri]] ja [[8. märts]]ist [[24. märts]]ini puudus haiguse tõttu [[Luis Antonio Belluga y Moncada]]. [[Felipe V]] nimel esitati [[veto]] kardinal [[Pier Marcellino Corradini]] vastu. Benedictus XIV oli kompromisskandidaat ja kui temalt küsiti, kas ta tunnustab kardinalide otsust, oli ta vastanud: «Ma tunnustan (kardinalide otsust) kolmel põhjusel; esiteks, ma ei soovi põlata teie lahkust; teiseks, ma ei taha vastu seista Jumala tahtele, sest ma tean, et see on nii, sellepärast pole ma kunagi ihaldanud nii kõrget au ja kolmandaks on minu soov lõpetada meie konklaav, mis on kestnud juba nii kaua, et on põhjustanud üldise skandaali.»
{{cquote|''Ma tunnustan [kardinalide otsust] kolmel põhjusel; esiteks, ma ei soovi põlata teie lahkust; teiseks, ma ei taha vastu seista Jumala tahtele, sest ma tean, et see on nii, sellepärast pole ma kunagi ihaldanud nii kõrget au ja kolmandaks on minu soov lõpetada meie konklaav, mis on kestnud juba nii kaua, et on põhjustanud üldise skandaali.''}}


==Välispoliitika==
==Välispoliitika==
62. rida: 66. rida:
|}
|}
|}
|}

===Suhted Saksamaa ja Austriaga===
===Suhted Saksamaa ja Austriaga===
[[Saksa-Rooma keiser]] [[Karl VI]] suri [[20. oktoober|20. oktoobril]] 1740. Benedictus XIV tunnustas alles [[20. detsember|20. detsembril]] 1740 [[Maria Theresia]] õigust pärandile, kuid [[veebruar]]is [[1742]] tunnustas paavst keisrina [[Karl VII (Saksa-Rooma keiser)|Karl VII]]-t. Selle otsuse järel sekvestreeriti [[katoliku kirik]]u varad [[Austria]]s. Pärast Karl VII surma püüdis paavst jääda neutraalseks ja tunnustas [[detsember|detsembris]] [[1745]] uue keisrina [[Franz I (Saksa-Rooma keiser)|Franz I]]-t, kellega ta sõlmis [[1757]] [[konkordaat|konkordaadi]].

[[Saksa-Rooma keiser]] [[Karl VI]] suri [[20. oktoober|20. oktoobril]] 1740. Benedictus XIV tunnustas alles [[20. detsember|20. detsembril]] 1740 [[Maria Theresia]] õigust pärandile, kuid [[veebruar]]is [[1742]] tunnustas paavst keisrina [[Karl VII (Saksa-Rooma keiser)|Karl VII]]. Selle otsuse järel sekvesteeriti [[katoliku kirik]]u varad [[Austria]]s. Pärast Karl VII surma püüdis paavst jääda neutraalseks ja tunnustas [[detsember|detsembris]] [[1745]] uue keisrina [[Franz I Stephan (Saksa-Rooma keiser)|Franz I]], kellega ta sõlmis [[1757]] [[konkordaat|konkordaadi]].


===Suhted Hispaaniaga===
===Suhted Hispaaniaga===
[[1741]] lubas Benedictus XIV [[Hispaania kuningas|Hispaania kuningal]] maksustada [[vaimulik]]e sissetulekud. Benedictus XIV sõlmis [[1753]] Hispaaniaga konkordaadi, mille järgi võis kuningas piiskoppideks määrata, keda soovis. [[1754]] sõlmiti leping, mille järgi läksid tulud Hispaanias ja selle [[koloonia]]tes asuvatest [[benefiits]]idelt Hispaania valitsusele võitluseks [[piraatlus]]ega.


===Suhted Portugaliga===
[[1741]] lubas Benedictus XIV [[Hispaania kuningas|Hispaania kuningal]] maksustada [[vaimulik]]e sissetulekud. Benedictus XIV sõlmis [[1753]] Hispaaniaga konkordaadi, mille järgi võis kuningas piiskoppideks määrata, keda soovis. [[1754]] sõlmiti leping, mille järgi läksid tulud Hispaanias ja selle [[koloonia]]tes asuvatest [[benefiits]]idest Hispaania valitsusele võitluseks [[piraatlus]]ega.
Paavsti suhted [[Portugal]]iga taastati 1740. Benedictus XIV andis [[23. detsember|23. detsembril]] [[1748]] [[Portugali kuningas|Portugali kuningale]] [[João V]] tiitli "kõige usklikum kuningas" (''Rex Fidelissimus'').

===Suhted Prantsusmaaga===
Pärast [[kardinal-riigisekretär]]i [[Silvio Valenti Gonzaga]] surma [[28. august]]il [[1756]] soovitas 1754–1757 Roomas resideerinud [[Prantsusmaa]] suursaadik [[Étienne François de Choiseul]], et kardinal [[Alberico Archinto]] määramine uueks kardinal-riigisekretäriks lükatakse edasi seni, kuni lahendatakse mõned probleemid [[Prantsusmaa]]ga. Paavst ei nõustunud saadiku ettepanekuga.

===Suhted Preisimaaga===
Benedictus XIV tunnustas [[Preisimaa kuningas|Preisi kuninga]] [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]] kuningatiitlit pärast seda, kui preislased olid vallutanud [[Sileesia]]. [[Berliin]]i rajati sel ajal katoliku kirik.


===Suhted Savoiaga===
===Suhted Savoiaga===

[[27. jaanuar]]il 1741 määras Benedictus XIV saadikuks [[Savoia]]sse [[Ludovico Merlini]], kelle vahendusel esitas paavst nõuded [[Piemonte]]s ja [[Montferrato]]s asuvatele aladele. [[Savoia kuningas]] oli nõus maksma vaidlusaluste alade eest paavstile iga-aastast [[tribuut]]i ja saatis tänutäheks paavstile [[kuld|kullast]] [[armulauakarikas|armulauakarika]]. Paavst sõlmis 1741 Savoiaga konkordaadi, Savoia kuningas sai [[Püha Tool]]i [[vikaar]]i tiitli.
[[27. jaanuar]]il 1741 määras Benedictus XIV saadikuks [[Savoia]]sse [[Ludovico Merlini]], kelle vahendusel esitas paavst nõuded [[Piemonte]]s ja [[Montferrato]]s asuvatele aladele. [[Savoia kuningas]] oli nõus maksma vaidlusaluste alade eest paavstile iga-aastast [[tribuut]]i ja saatis tänutäheks paavstile [[kuld|kullast]] [[armulauakarikas|armulauakarika]]. Paavst sõlmis 1741 Savoiaga konkordaadi, Savoia kuningas sai [[Püha Tool]]i [[vikaar]]i tiitli.


===Suhted Portugaliga===
=== Suhted Itaalia riikidega ===

Paavsti suhted [[Portugal]]iga taastati 1740. Benedictus XIV andis [[23. detsember|23. detsembril]] [[1748]] [[Portugali kuningas|Portugali kuningale]] [[João V]] tiitli „Kõige Usklikum Kuningas” (''Rex Fidelissimus'').

=== Suhted [[Itaalia]] riikidega ===

Benedictus XIV sõlmis 1741 [[Napoli]]ga konkordaadi ja paavsti soovitusel rajati Napolisse erakorraline [[tribunal]]. Ta lõpetas Napoli ja [[Malta ordu]] suurmeistri vahelise vaidluse.
Benedictus XIV sõlmis 1741 [[Napoli]]ga konkordaadi ja paavsti soovitusel rajati Napolisse erakorraline [[tribunal]]. Ta lõpetas Napoli ja [[Malta ordu]] suurmeistri vahelise vaidluse.


Benedictus XIV suhted [[Venezia]]ga pingestusid, kui paavst püüdis olla vahendajaks Venezia ja keisri vahelises vaidluses [[Aquileia]] patriarhaadi jurisdiktsiooni pärast. Paavst soovitas patriarhaadi õigused jaotada [[Gorizia]] ja [[Udine]] peapiiskopkondade vahel, kuid Venezia kuulutas, et ükski paavsti poliitiline otsus ei kehti Venezias enne, kui seda pole tunnustanud Venezia [[senat]]. [[6. juuli]]l [[1751]] muutis paavst Aquileia patriarhi ametinime Venezia patriarhi ametiks.
Benedictus XIV suhted [[Veneetsia]]ga pingestusid, kui paavst püüdis olla vahendajaks Veneetsia ja keisri vahelises vaidluses [[Aquileia]] patriarhaadi jurisdiktsiooni pärast. Paavst soovitas patriarhaadi õigused jaotada [[Gorizia]] ja [[Udine]] peapiiskopkondade vahel, kuid Veneetsia kuulutas, et ükski paavsti poliitiline otsus ei kehti Veneetsias enne, kui seda pole tunnustanud Veneetsia [[senat]]. [[6. juuli]]l [[1751]] muutis paavst Aquileia patriarhi ametinime Veneetsia patriarhi ametiks.

===Suhted teiste riikidega===

Benedictus XIV tunnustas [[Preisimaa kuningas|Preisi kuninga]] [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]] kuningatiitlit pärast seda, kui preislased olid vallutanud [[Sileesia]]. [[Berliin]]i rajati sel ajal katoliku kirik.

Pärast [[kardinal-riigisekretär]]i [[Silvio Valenti Gonzaga]] surma [[28. august]]il [[1756]] soovitas 1754–1757 Roomas resideerunud [[Prantsusmaa]] suursaadik [[Etienne François de Choiseul]], et kardinal [[Alberico Archinto]] määramine uueks riigisekretäriks lükatakse edasi seni, kuni lahendatakse mõned probleemid [[Prantsusmaa]]ga. Paavst ei nõustunud saadiku ettepanekuga.


==Sisepoliitika==
==Sisepoliitika==
Benedictus XIV vähendas Kirikuriigis makse, toetas vabakaubandust ja vähendas Kirikuriigi sõjalist [[eelarve]]t. 1746 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Urbem Romam" esitas ta oma seisukoha Rooma administratsiooni reformimiseks.


==Suhted kiriku institutsioonidega==
Benedictus XIV vähendas Kirikuriigis makse, toetas vabakaubandust ja vähendas Kirikuriigi sõjalist [[eelarve]]t. 1746 avaldatud apostellikus konstitutsioonis ''''Urbem Romam'''' esitas ta oma seisukoha Rooma administratsiooni reformimiseks.
[[Pilt:Benedetto_XIV_%281675-1758%29.jpg|pisi|Benedictus XIV. [[Carlo Vandi]] [[portree]]]]


Benedictus XIV laiendas [[23. november|23. novembril]] 1740 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Quod sancta" [[visitatsioon]]ide kohustust kõikidele [[prelaat]]idele. Ta moodustas ''super statu ecclesiarum'' kongregatsiooni, mis arutaks piiskoppide visitatsioonidel tehtud ettekandeid.
==Liturgilised otsused==


Ta avaldas [[3. detsember|3. detsembril]] 1740 "Epistola encyclica et commonitoria", mis käsitles piiskoppide ametikohustusi. [[14. veebruar]]il 1742 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Apostolica" reguleeris ta [[patriarh]]ide kohustusi. [[18. jaanuar]]il 1757 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Gravissimum" reguleeris ta apostelliku [[vikaar]]i kohustused.
1741 määras Benedictus XIV ametisse komisjoni, mis pidi revideerima [[breviaarium]]it ja ta võttis [[1747]] ise selle revideerimisest osa.


[[23. veebruar]]il 1741 avaldas ta bulla "Apostolicae servitudis", milles mõistis hukka vaimulike ilmalikud taotlused.
[[1. juuni]]l 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis ''''Sacramentum Pœnitentiæ'''' ja [[8. veebruar]]il 1745 avaldatud apostellikus konstitutsioonis ''''Apostolici muneris'''' sätestas ta mõned juhtumid, mis on [[ekskommunikatsioon|ekskommunikeeritavad]].


[[Kardinalide kolleegium]]i ja konklaavi protseduuride kohta avaldas ta [[3. jaanuar]]il 1742 apostellikku konstitutsiooni "Salutare", [[aprill]]is 1744 apostelliku konstitutsiooni "Pastor bonus", [[13. aprill]]il 1744 apostelliku konstitutsiooni "In apostolicae", [[4. september|4. septembril]] 1744 apostelliku konstitutsiooni "Inter conspicuos" ja [[22. aprill]]il [[1749]] apostelliku konstitutsiooni "Inter arduas".
[[1748]] avaldati revideeritud rooma martüroloogia, kuhu lisati paavst [[Siricius]]e nimi, [[1752]] avaldati revideeritud "''Cæremoniale Episcoporum''" ja [[25. märts]]il 1752 "''Pontificale Romanum''".


Ta avaldas [[30. märts]]il 1742 apostelliku konstitutsiooni "Ad militantis", milles ta käsitles [[vaimulik]]e apelleerimise õigust.
[[31. mai]]l 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis ''''Non ambiginius'''' ja [[22. august]]il 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis ''''In superna'''' keelas ta [[paast|paastupäevadel]] [[liha]] tarvitamise koos kalatoitudega. Sama otsust kinnitas ta ka [[10. juuni]]l 1745 [[Compostella]] peapiiskopile saadetud kirjas.


1743 avaldatud dokumendis "Incluta fratrum" reguleeris ta paavstipalee ülevaataja ametikoha nõudeid.
[[23. november|23. novembril]] 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis ''''Praecipuum'''' reguleeris ta kardinalide mälestuseks peetaval [[missa]]l [[noveen]]i kasutamise.


[[21. detsember|21. detsembril]] 1744 sätestas ta Roomas ametikohustusi täitvate piiskoppide jurisdiktsiooninõudeid.
Ta mõistis [[11. juuli]]l 1742 avaldatud bullas ''''Ex quo singulari'''' hukka [[hiina riitus]]e kasutamise, mida [[jesuiidid]] olid seni praktiseerinud. Ta mõistis [[12. september|12. septembril]] 1744 avaldatud bullas ''''Omnium sollicitudinum'''' hukka [[malabari riitus]]e kasutamise.


[[14. jaanuar]]il 1747 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Ex quo dilectus" sätestas ta [[noviits]]ide kohustused.
1742 kohustas ta kõiki [[preester|preestreid]] paigutama kirikutesse [[ristitee]] pilte.


Ta sätestas [[5. august]]il 1748 avaldatud bullas "Pastoralis" erakorralise [[pihiisa]] määramise vajaduse korral.
Ta avaldas [[7. veebruar]]il 1742 apostelliku konstitutsiooni ''''Etsi minime'''', milles rõhutas [[katehhees]]i tähtsust.


[[30. mai]]l 1753 avaldatud bullas "Apostolicum ministerium" sätestas ta visitatsiooni reegleid.
Ta andis [[19. august]]il [[1744]] välja sätted reekviemimissade pidamise kohta.


Ta kinnitas apostellikus konstitutsioonis "Inter sollicitos" [[tonsuur]]i saamise vanuse alampiiri.
Ta sätestas [[Kiriku doktor]]iks kuulutamise lisanõudena kiriku poolse väljakuulutamise (''Ecclesiae declaratio''). Ta tunnustas 1754 paavst [[Leo I (paavst)|Leo I]] Kiriku doktorina, kuid keeldus tunnustamast [[Ignatius]]t, [[Lyoni Ireneus]]t ja [[Cyprianus]]t sama austava tiitliga.


Ta rajas [[Trento kirikukogu|Trento Oikumeenilise Kirikukogu]] Otsuste Teostamise kongregatsiooni koosseisu [[prelaat]]ide komisjoni.
Kuna mitteametlike kirikupühade arv oli [[18. sajand]]i keskpaiku mitmekordistunud, vähendas Benedictus XIV 1742 [[Hispaania]]s, [[1748]]–1754 [[Itaalia]]s ja hiljem [[Austria]]s kirikupühade arvu.


Ta kohustas prelaate kandma piiskopikübaral ([[galero]]l) purpurpunast sidet.
Ta lubas [[8. märts]]il 1749 Pühima Lunastaja kongregatsioonil pidada [[juuli]] kolmandal [[pühapäev]]al Pühima Lunastaja püha.


'''Baptistiinid'''
[[1750]]. aastat tähistati [[juubeliaasta]]na.


1744 tunnustas ta [[Giovanna Solimani]] rajatud [[baptistiinid]]e nunnaordut. [[23. september|23. septembril]] [[1755]] tunnustas ta [[Domenico Olivieri]] rajatud baptistiinide mungaordut.
1752 keelas Benedictus XIV Itaalia kreeklaste seas levinud kombe (''intinctio panis''), mille järgi valati [[armulaua sakrament|armulaua]] veini [[oblaat|oblaadile]], kus see lasti ära kuivada. Sellist oblaati tarvitati viimse võidmise sakramendi andmiseks.


'''Basiliaanid'''
[[25. august]]il 1754 kinnitas ta peaaegu 1000 aasta kestnud vaidluse tulemusena slaavi keele kasutamise [[idariitus]]es.


[[11. juuni]] 1757 tunnustas ta kahte [[basiliaanid]]e ordut (''Ordo Basilianus Aleppensis Melkitarum'', BA) ja (''Ordo Basilianus S. Iohannis Baptistae'', BS).
1758 ilmus [[8. juuli]]l [[1753]] avaldatud bulla põhjal täiendatud [[Index librorum prohibitorum|keelatud raamatute nimekiri]].


'''Jesuiidid'''
Ta lubas [[Hispaania]] ja [[Portugal]]i [[vaimulik]]el pidada [[hingedepäev]]al [[2. november|2. novembril]] vajaduse korral kolm [[missa]]t.


Benedictus XIV ei määranud kardinaliks ühtki [[jesuiidid|jesuiiti]]. [[28. detsember|28. detsembril]] 1743 sai Benedictus XIV teada [[Hispaania kuningas|Hispaania kuninga]] [[Felipe V]] kavatsusest uurida jesuiitide tegevust [[Paraguay]]s. Kuninga komissar esitas oma valitsejale jesuiitide tegevuse kohta toodud süüdistused. [[1746]] avaldatud bullas "Devotam" kinnitas Benedictus XIV oma eelkäijate otsuse tühistada nõue, mille järgi tuli jesuiitidel pidada ameteid ainult 3 aastat. [[1. aprill]]il 1758, kuu enne oma surma, saatis Benedictus XIV [[Lissabon]]i patriarhile kirja, milles ta kohustas patriarhi uurima Portugalis tegutsevate jesuiitide seotust kaubandustegevusega ja nende taganemist oma põhikirjast.
Ta andis [[indulgents]]i kõikidele, kes külastavad [[9. veebruar]]il püha [[Maro]] kirikut.


1742 moodustas ta Austrias asuvate [[Mary Ward]]i rajatud institutsiooni kogudustest eraldi kihelkonna, mida juhtis ülemkindral.
Ta lubas õnnistada [[pallium]]it.


'''Passionistid'''
==Suhted kiriku institutsioonidega==
[[Image:Benedetto_XIV_%281675-1758%29.jpg|thumb|Benedictus XIV. Carlo Vandi maal.]]


Ta tunnustas [[15. mai]]l 1741 passioniste.
Benedictus XIV laiendas [[23. november|23. novembril]] 1740 avaldatud apostellikus konstitutsioonis ''''Quod sancta'''' [[visitatsioon]]ide kohustust kõikidele [[prelaat]]idele. Ta moodustas ''super statu ecclesiarum'' kongregatsiooni, mis arutaks piiskoppide visitatsioonidel tehtud ettekandeid.


'''Redemptoristid'''
Ta avaldas [[3. detsember|3. detsembril]] 1740 ''''Epistola encyclica et commonitoria'''', mis käsitles piiskoppide ametikohustusi. [[14. veebruar]]il 1742 avaldatud apostellikus konstitutsioonis ''''Apostolica'''' reguleeris ta [[patriarh]]ide kohustusi. [[18. jaanuar]]il 1757 avaldatud apostellikus konstitutsioonis ''''Gravissimum'''' reguleeris ta apostelliku [[vikaar]]i kohustused.


Ta tunnustas [[25. veebruar]]il 1749 [[Alfonso Liguori]] rajatud redemptoriste (''Congregatio Sanctissimi Redemptoris'').
[[23. veebruar]]il 1741 avaldas ta bulla ''''Apostolicae servitudis'''', milles mõistis hukka vaimulike ilmalikud taotlused.


'''[[Rüütliordu]]d'''
[[Kardinalide kolleegium]]i ja konklaavi protseduuride kohta avaldas ta [[3. jaanuar]]il 1742 apostellikku konstitutsiooni ''''Salutare'''', [[aprill]]is 1744 apostelliku konstitutsiooni ''''Pastor bonus'''', [[13. aprill]]il 1744 apostelliku konstitutsiooni ''''In apostolicae'''', [[4. september|4. septembril]] 1744 apostelliku konsitutsiooni ''''Inter conspicuos'''' ja [[22. aprill]]il [[1749]] apostelliku konstitutsiooni ''''Inter arduas''''.


Ta kinnitas [[17. jaanuar]]il [[1746]] [[Püha Haua rüütliordu]] reeglid.
Ta avaldas [[30. märts]]il 1742 apostelliku konstitutsiooni ''''Ad militantis'''', milles ta käsitles [[vaimulik]]e apelleerimise õigust.


Ta kinnitas [[8. juuni]]l 1748 [[Püha Stephanuse rüütliordu]] privileegid ja määras keiser [[Franz I (Saksa-Rooma keiser)|Franz I]] selle suurmeistriks.
1743 avaldatud dokumendis ''''Incluta fratrum'''' reguleeris ta paavstipalee ülevaataja ametikoha nõudeid.


'''Vennaskonnad ja muud seltsid'''
[[21. detsember|21. detsembril]] 1744 sätestas ta Roomas ametikohustusi täitvate piiskoppide jurisdiktsiooninõudeid.


[[2. juuli]]l 1753 tunnustas ta neitsi [[Maarja]] auks loodud vagadust propageerivat ühendust.
[[14. jaanuar]]il 1747 avaldatud apostellikus konstitutsioonis ''''Ex quo dilectus'''' sätestas ta [[noviits]]ide kohustused.


Ta sätestas [[5. august]]il 1748 avaldatud bullas ''''Pastoralis'''' erakorralise [[pihiisa]] määramise vajaduse korral.
Ta sätestas [[30. aprill]]il 1749 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Quamvis justo" inglise neitside kongregatsiooni reeglid.


'''Viljamiidid'''
[[30. mai]]l 1753 avaldatud bullas ''''Apostolicum ministerium'''' sätestas ta visitatsiooni reegleid.


Ta kinnitas 1741 [[Guglielmo Vercelli]] rajatud viljamiitide ordu konstitutsiooni.
Ta kinnitas apostellikus konstitutsioonis ''''Inter sollicitos'''' [[tonsuur]]i saamise vanuse alampiiri.


==Liturgilised otsused==
Ta rajas [[Trento oikumeeniline kirikukogu|Trento Oikumeenilise Kirikukogu]] Otsuste Teostamise kongregatsiooni koosseisu [[prelaat]]ide komisjoni.
1741 määras Benedictus XIV ametisse komisjoni, mis pidi revideerima [[breviaarium]]it ja ta võttis [[1747]] ise selle revideerimisest osa.


[[1. juuni]]l 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Sacramentum Pœnitentiæ" ja [[8. veebruar]]il 1745 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Apostolici muneris" sätestas ta mõned juhtumid, mis on [[ekskommunikatsioon|ekskommunitseeritavad]].
Ta kohustas prelaate kandma piiskopikübaral ([[galero]]l) purpurpunast sidet.


[[1748]] avaldati revideeritud rooma martüroloogia, kuhu lisati paavst [[Siricius]]e nimi, [[1752]] avaldati revideeritud "''Cæremoniale Episcoporum''" ja [[25. märts]]il 1752 "''Pontificale Romanum''".
'''Baptistiinid'''


[[31. mai]]l 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Non ambiginius" ja [[22. august]]il 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "In superna" keelas ta [[paast]]upäevadel [[liha]] tarvitamise koos kalatoitudega. Sama otsust kinnitas ta ka [[10. juuni]]l 1745 [[Compostella]] peapiiskopile saadetud kirjas.
1744 tunnustas ta [[Giovanna Solimani]] rajatud [[baptistiinid]]e nunnaordut. [[23. september|23. septembril]] [[1755]] tunnustas ta [[Domenico Olivieri]] rajatud baptistiinide mungaordut.


[[23. november|23. novembril]] 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Praecipuum" reguleeris ta kardinalide mälestuseks peetaval [[missa]]l [[noveen]]i kasutamise.
1742 moodustas ta Austrias asuvate [[Mary Ward]]i rajatud institutsiooni kogudustest eraldi kihelkonna, mida juhtis ülemkindral.


Ta mõistis [[11. juuli]]l 1742 avaldatud bullas "Ex quo singulari" hukka [[hiina riitus]]e kasutamise, mida [[jesuiidid]] olid seni praktiseerinud. Ta mõistis [[12. september|12. septembril]] 1744 avaldatud bullas "Omnium sollicitudinum" hukka [[malabari riitus]]e kasutamise.
'''Basiliaanid'''
[[11. juuni]] 1757 tunnustas ta kahte [[basiliaanid]]e ordut (''Ordo Basilianus Aleppensis Melkitarum'', BA) ja (''Ordo Basilianus S. Iohannis Baptistae'', BS).


1742 kohustas ta kõiki [[preester|preestreid]] paigutama kirikutesse [[ristitee]] pilte.
'''Jesuiidid'''


Ta avaldas [[7. veebruar]]il 1742 apostelliku konstitutsiooni "Etsi minime", milles rõhutas [[katehhees]]i tähtsust.
Benedictus XIV ei määranud kardinaliks ühtki [[jesuiidid|jesuiiti]]. [[28. detsember|28. detsembril]] 1743 sai Benedictus XIV teada [[Hispaania kuningas|Hispaania kuninga]] kavatsusest uurida jesuiitide tegevust [[Paraguay]]s. Kuninga komissar esitas oma valitsejale jesuiitide tegevuse kohta toodud süüdistused. [[1746]] avaldatud bullas ''''Devotam'''' kinnitas Benedictus XIV oma eelkäijate otsuse tühistada nõue, mille järgi tuli jesuiitidel pidada ameteid ainult 3 aastat. [[1. aprill]]il 1758, kuu enne oma surma, saatis Benedictus XIV [[Lissabon]]i patriarhile kirja, milles ta kohustas patriarhi uurima Portugalis tegutsevate jesuiitide seotust kaubandustegevusega ja nende taganemist oma põhikirjast.


Ta andis [[19. august]]il [[1744]] välja sätted reekviemimissade pidamise kohta.
'''Passionistid'''


Ta sätestas [[Kiriku doktor]]iks kuulutamise lisanõudena kirikupoolse väljakuulutamise (''Ecclesiae declaratio''). Ta tunnustas 1754 paavst [[Leo I (paavst)|Leo I]] Kiriku doktorina, kuid keeldus tunnustamast [[Ignatios Antiookiast|Antiookia Ignatiust]], [[Lyoni Ireneus]]t ja [[Cyprianus]]t sama austava tiitliga.
Ta tunnustas [[15. mai]]l 1741 passioniste.


Kuna mitteametlike kirikupühade arv oli [[18. sajand]]i keskpaiku mitmekordistunud, vähendas Benedictus XIV 1742 [[Hispaania]]s, [[1748]]–1754 [[Itaalia]]s ja hiljem [[Austria]]s kirikupühade arvu.
'''Redemptoristid'''


Ta lubas [[8. märts]]il 1749 Pühima Lunastaja kongregatsioonil pidada [[juuli]] kolmandal [[pühapäev]]al Pühima Lunastaja püha.
Ta tunnustas [[25. veebruar]]il 1749 [[Alfonso Liguori]] rajatud redemptoriste (''Congregatio Sanctissimi Redemptoris'').


[[1750]]. aastat tähistati [[juubeliaasta]]na.
'''[[Rüütliordu]]d'''


1752 keelas Benedictus XIV Itaalia kreeklaste seas levinud kombe (''intinctio panis''), mille järgi valati [[armulaua sakrament|armulaua]] veini [[oblaat|oblaadile]], kus see lasti ära kuivada. Sellist oblaati tarvitati viimse võidmise sakramendi andmiseks.
Ta kinnitas [[17. jaanuar]]il [[1746]] [[Püha Haua ordu]] reeglid.


[[25. august]]il 1754 kinnitas ta peaaegu 1000 aasta kestnud vaidluse tulemusena [[kirikuslaavi keel]]e kasutamise [[idariitus]]es.
Ta kinnitas [[8. juuni]]l 1748 [[Püha Stephanuse rüütliordu]] privileegid ja määras keiser [[Franz I Stephan (Saksa-Rooma keiser)|Franz I]] selle suurmeistriks.


1758 ilmus [[8. juuli]]l [[1753]] avaldatud bulla põhjal täiendatud [[Index librorum prohibitorum|keelatud raamatute nimekiri]].
'''Vennaskonnad ja muud seltsid'''
[[2. juuli]]l 1753 tunnustas ta Neitsi [[Maarja]] auks loodud vagadust propageerivat ühendust.


Ta lubas [[Hispaania]] ja [[Portugal]]i [[vaimulik]]el pidada [[hingedepäev]]al [[2. november|2. novembril]] vajaduse korral kolm [[missa]]t.
Ta sätestas [[30. aprill]]il 1749 avaldatud apostellikus konstitutsioonis ''''Quamvis justo'''' inglise neitsite kongregatsiooni reeglid.


Ta andis [[indulgents]]i kõikidele, kes külastavad [[9. veebruar]]il püha [[Maro]] kirikut.
'''Viljamiidid'''


Ta lubas õnnistada [[pallium]]it.
Ta kinnitas 1741 [[Guglielmo Vercelli]] rajatud viljamiitide ordu konstitutsiooni.


==Teoloogilised vaidlused==
==Teoloogilised vaidlused==
[[17. juuli]]l 1746 tutvus Benedictus XIV [[nuntsius]] [[Carlo Francesco Durini]] ja Prantsusmaa suursaadiku de la Rochefoucauld' tehtud analüüsiga, milles käsitleti [[Julien Offray de La Mettrie]] ja [[Blaise Pascal]]i [[filosoofia|filosoofiliste]] vaadete lahknemist katoliiklikust [[teoloogia]]st.


[[16. jaanuar]]il 1748 kohustas ta [[frantsisklased|frantsiskaani]] observantide ordukindralit uurima [[María de Ágreda]] töid.
[[17. juuli]]l 1746 tutvus Benedictus XIV [[nuntsius]] [[Carlo Francesco Durini]] ja Prantsusmaa suursaadiku de la Rochefoucauld’ tehtud analüüsiga, milles käsitleti [[Julien Offray de La Mettrie]] ja [[Blaise Pascal]]i [[filosoofia|filosoofiliste]] vaadete erinemist katoliikliku [[teoloogia]]ga.


[[18. märts]]il 1751 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Providas" taunis ta [[vabamüürlus]]t.
[[16. jaanuar]]il 1748 kohustas ta [[frantsiskaanid|frantsiskaani]] observantide ordukindralit uurima [[Maria de Agreda]] töid.


[[16. oktoober|16. oktoobril]] 1756 avaldatud [[entsüklika]]s "Ex omnibus" lahendas Benedictus XIV küsimuse nende isikute [[Armulaua sakrament|armulauale]] lubamise kohta, kes ei tunnustanud [[Clemens XI]] avaldatud apostelliku konstitutsiooni "[[Unigenitus Dei Filius]]" nõudeid. Ta kohustas [[Prantsusmaa]] piiskoppe tunnustama "Unigenitust".
[[18. märts]]il 1751 avaldatud apostellikus konstitutsioonis ''''Providas'''' taunis ta [[vabamüürlus]]t.

[[16. oktoober|16. oktoobril]] 1756 avaldatud [[entsüklika]]s ''''Ex omnibus'''' lahendas Benedictus XIV küsimuse nende isikute [[Armulaua sakrament|armulauale]] lubamise kohta, kes ei tunnustanud [[Clemens XI]] avaldatud apostelliku konstitutsiooni ''''[[Unigenitus Dei Filius]]'''' nõudeid. Ta kohustas [[Prantsusmaa]] piiskoppe tunnustama ''''Unigenitust''''.


==Oikumeenia==
==Oikumeenia==
[[1744]] saatis Benedictus XIV [[pallium]]i [[Antiookia]] melkiitide [[patriarh]]ile Kyrillos VI (Seraphin) Tanasele.

[[1744]] saatis Benedictus XIV [[pallium]]i [[Antiookia]] melkiitide [[patriarh]]ile Seraphin Tanasele.


Benedictus XIV tunnustas [[1736]] peetud maroniidi kirikukogu dekreete.
Benedictus XIV tunnustas [[1736]] peetud maroniidi kirikukogu dekreete.


[[2. juuli]]l 1755 avaldas ta [[entsüklika]] ''''Allatae sunt'''', mille peateema oli [[oikumeenia]].
[[2. juuli]]l 1755 avaldas ta [[entsüklika]] "Allatae sunt", mille peateema oli [[oikumeenia]].


==Suhted juutidega==
==Suhted juutidega==
Benedictus XIV kinnitas [[28. veebruar]]il 1747 avaldatud bullas "Postremomens", et ehkki [[juudid|juudi]] laste [[ristimine]] ilma vanemate nõusolekuta on [[kanooniline õigus|kanooniliselt]] õige, on see üldiselt lubamatu tegevus. Ta soovitas võtta ristitud juudi lapsed vanemate juurest ära, et neid kasvatada katoliku kombe järgi. Ta keelustas juutide vägivaldse ristimise. [[16. september|16. septembril]] 1747 avaldatud bullas "Apostolici ministerii", [[15. detsember|15. detsembril]] 1751 avaldatud bullas "Probe te" ja 22. veebruaril 1755 avaldatud bullas "Beatus Andreas" kinnitas ta oma varasemat otsust. [[9. veebruar]]il 1749 avaldatud bullas "Singulari nobis" sätestas ta juudi ja kristlase vahelise abielu sõlmimist. [[20. veebruar]]il 1751 avaldatud bullas "Elapso proxime" käsitles ta juutide vaateid. [[14. juuni]]l 1751 avaldas ta entsüklika "A quo primum" juudi kogukonna kohta [[Poola]]s.

Benedictus XIV kinnitas [[28. veebruar]]il 1747 avaldatud bullas ''''Postremomens'''', et ehkki [[juudid|juudi]] laste [[ristimine]] ilma vanemate nõusolekuta on [[kanooniline õigus|kanooniliselt]] õige, on see üldiselt lubamatu tegevus. Ta soovitas võtta ristitud juudi lapsed vanemate juurest ära, et neid kasvatada katoliku kombe järgi. Ta keelustas juutide vägivaldse ristimise. [[16. september|16. septembril]] 1747 avaldatud bullas ''''Apostolici ministerii'''', [[15. detsember|15. detsembril]] 1751 avaldatud bullas ''''Probe te'''' ja 22. veebruaril 1755 avaldatud bullas ''''Beatus Andreas'''' kinnitas ta oma varasemat otsust. [[9. veebruar]]il 1749 avaldatud bullas ''''Singulari nobis'''' sätestas ta juudi ja kristlase vahelise abielu sõlmimist. [[20. veebruar]]il 1751 avaldatud bullas ''''Elapso proxime'''' käsitles ta juutide vaateid. [[14. juuni]]l 1751 avaldas ta entsüklika ''''A quo primum'''' juudi kogukonna kohta [[Poola]]s.


==Misjon==
==Misjon==

1741 saatis Benedictus XIV [[Myanmar]]isse misjoneerima [[barnabiidid]].
1741 saatis Benedictus XIV [[Myanmar]]isse misjoneerima [[barnabiidid]].


1753 avaldatud apostellikus kirjas ''''Apostolicum'''' käsitles ta [[misjon]]it [[Suurbritannia]]s.
1753 avaldatud apostellikus kirjas "Apostolicum" käsitles ta [[misjon]]it [[Suurbritannia]]s.


==[[Kristlik eetika]] ja [[moraal]]==
==Kristlik eetika ja moraal==
{{Vaata|Kristlik eetika}}

Benedictus XIV käsitles [[3. november|3. novembril]] 1741 avaldatud bullas ''''Dei miseratione'''' ja [[4. november|4. novembril]] 1741 avaldatud dekreedis ''''Matrimonia quae'''' abielu teemat, eriti katoliiklase abielu mittekatoliiklasega. Sama küsimust selgitas ta [[29. juuni]]l 1748 avaldatud bullas ''''Magnae nobis''''.
Benedictus XIV käsitles [[3. november|3. novembril]] 1741 avaldatud bullas "Dei miseratione" ja [[4. november|4. novembril]] 1741 avaldatud dekreedis "Matrimonia quae" abielu teemat, eriti katoliiklase abielu mittekatoliiklasega. Sama küsimust selgitas ta [[29. juuni]]l 1748 avaldatud bullas "Magnae nobis".


1741 kutsus ta Portugali piiskoppe kohtlema [[Brasiilia]]s [[indiaanlased|indiaanlasi]] väärikalt.
1741 kutsus ta Portugali piiskoppe kohtlema [[Brasiilia]]s [[indiaanlased|indiaanlasi]] väärikalt.


[[1. november|1. novembril]] 1745 avaldas ta liigkasuvõtmise vastu entsüklika ''''Vix pervenit''''.
[[1. november|1. novembril]] 1745 avaldas ta liigkasuvõtmise vastu entsüklika "Vix pervenit".


Ta keelas [[10. november|10. novembril]] 1752 avaldatud bullas ''''Detestabilem'''' duellantide matmise kiriklike tavade järgi.
Ta keelas [[10. november|10. novembril]] 1752 avaldatud bullas "Detestabilem" duellantide matmise kiriklike tavade järgi.


1752 kuulutas ta raamatute varastamise ekskommunikeeritavaks.
1752 kuulutas ta raamatute varastamise ekskommunitseeritavaks.


==Uued piiskopkonnad==
==Uued piiskopkonnad==

*[[13. detsember|13. detsembril]] [[1740]] reorganiseeris [[Lissabon]]i peapiiskopkonna
*[[13. detsember|13. detsembril]] [[1740]] reorganiseeris [[Lissabon]]i peapiiskopkonna
*[[1742]] [[Prantsusmaa]]l Saint Claude piiskopkond
*[[1742]] [[Prantsusmaa]]l Saint-Claude piiskopkond
*[[15. aprill]] 1742 [[Istanbul]]is [[Konstantinoopol]]i apostellik vikariaat
*[[15. aprill]] 1742 [[Istanbul]]is [[Konstantinoopol]]i apostellik vikariaat
*[[26. november]] 1742 [[Liibanon]]is Kiliikia peapiiskopkond
*[[26. november]] 1742 [[Liibanon]]is Kiliikia peapiiskopkond
*[[16. detsember]] [[1743]] [[Guatemaala]] peapiiskopkond ja Léon en [[Nicaragua]] piiskopkond
*[[16. detsember]] [[1743]] [[Guatemala]] peapiiskopkond ja [[Léon en Nicaragua]] piiskopkond
*[[6. detsember]] [[1745]] [[Brasiilia]]s [[São Paolo]] piiskopkond ja Mariana piiskopkond
*[[6. detsember]] [[1745]] [[Brasiilia]]s [[São Paulo]] piiskopkond ja Mariana piiskopkond
*23. detsember [[1748]] [[Itaalia]]s Pinerolo piiskopkond
*23. detsember [[1748]] [[Itaalia]]s Pinerolo piiskopkond
*6. juuli [[1751]] Itaalias Gorizia ja Udine peapiiskopkonnad
*6. juuli [[1751]] Itaalias Gorizia ja Udine peapiiskopkonnad
*[[1752]] [[Lääne-India]]s Curacao apostellik prefektuur
*[[1752]] [[Lääne-India]]s Curaçao apostellik prefektuur
*[[5. oktoober]] 1752 [[Saksamaa]]l [[Fulda]] piiskopkond
*[[5. oktoober]] 1752 [[Saksamaa]]l [[Fulda]] piiskopkond
*[[1753]] [[Iisrael]]is [[Akka]] [[eparhia]]
*[[1753]] [[Iisrael]]is [[Akko]] [[eparhia]]
*[[12. detsember]] [[1754]] [[Hispaania]]s [[Santander]]i piiskopkond
*[[12. detsember]] [[1754]] [[Hispaania]]s [[Santander]]i piiskopkond


==Kanoniseerimised==
==Kanoniseerimised==

Benedictus XIV kanoniseeris 4 isikut:
Benedictus XIV kanoniseeris 4 isikut:
# [[Pedro Gonzales]] 13. detsember [[1741]]
#[[Pedro González]] 13. detsember [[1741]]
# [[Monte Santo Gery]] [[1. august]] [[1742]]
#[[Monte Santo Gery]] [[1. august]] [[1742]]
# [[Camillo de Lellis]] [[29. juuni]] [[1746]]
#[[Camillo de Lellis]] [[29. juuni]] [[1746]]
# [[Peetrus Regulatus]] 29. juuni 1746
#[[Peetrus Regulatus]] 29. juuni 1746


Benedictus XIV kuulutas õndsaks 28 isikut, kaasa arvatud need, kelle austamise ta kinnitas:
Benedictus XIV kuulutas õndsaks 28 isikut, kaasa arvatud need, kelle austamise ta kinnitas:
# [[Alessandro Sauli]] [[23. aprill]] 1741
#[[Alessandro Sauli]] [[23. aprill]] 1741
# [[Bergamo Alberto]] [[9. mai]] [[1748]]
#[[Bergamo Alberto]] [[9. mai]] [[1748]]
# [[Camillo de Lellis]] [[7. aprill]] 1742
#[[Camillo de Lellis]] [[7. aprill]] 1742
# [[Ceredano Pacifico]] [[7. juuli]] [[1745]]
#[[Ceredano Pacifico]] [[7. juuli]] [[1745]]
# [[Collalto Juliana]] [[20. mai]] [[1753]]
#[[Collalto Juliana]] [[20. mai]] [[1753]]
# [[Cordoba Alvarez]] [[22. september]] 1741
#[[Córdoba Álvarez]] [[22. september]] 1741
# [[Cupertino Giuseppe]] [[24. veebruar]] 1753
#[[Cupertino Giuseppe]] [[24. veebruar]] 1753
# [[Egidius de Santarem]] 9. mai 1748
#[[Egidius de Santarem]] 9. mai 1748
# [[Fortis Gabrielli]] [[17. märts]] [[1756]]
#[[Fortis Gabrielli]] [[17. märts]] [[1756]]
# [[Francesco Patrizzi]] 11. september 1743
#[[Francesco Patrizzi]] 11. september 1743
# [[Gabriel Ferretti]] [[19. september]] 1753
#[[Gabriel Ferretti]] [[19. september]] 1753
# [[Geronimo Emiliani]] [[29. september]] 1746
#[[Geronimo Emiliani]] [[29. september]] 1746
# [[Gielniowi Ladislas]] 11. veebruar [[1750]]
#[[Gielniówi Ladislas]] 11. veebruar [[1750]]
# [[Jeanne de Chantal]] [[21. november]] [[1751]]
#[[Jeanne de Chantal]] [[21. november]] [[1751]]
# [[Jeanne de Valois]] [[21. aprill]] 1742
#[[Jeanne de Valois]] [[21. aprill]] 1742
# [[Johannes Liccio]] [[25. aprill]] 1753
#[[Johannes Liccio]] [[25. aprill]] 1753
# [[José de Calasanz]] [[18. august]] 1748
#[[José de Calasanz]] [[18. august]] 1748
# [[Marcolino Amanni]] 9. mai 1750
#[[Marcolino Amanni]] 9. mai 1750
# [[Must Benedictus]] 15. mai 1743
#[[Must Benedictus]] 15. mai 1743
# [[Niccolò Albergati]] [[25. september]] 1744
#[[Niccolò Albergati]] [[25. september]] 1744
# [[Odorico da Pordenone]] [[2. juuli]] 1755
#[[Odorico da Pordenone]] [[2. juuli]] 1755
# [[Orvieto Giovanna]] 11. september 1754
#[[Orvieto Giovanna]] 11. september 1754
# [[Raymond Lullus]] [[25. veebruar]] 1750
#[[Raymond Lullus]] [[25. veebruar]] 1750
# [[Sassoferrato Hugo]] [[27. juuli]] 1757
#[[Sassoferrato Hugo]] [[27. juuli]] 1757
# [[Seraphina Sforza]] [[17. juuli]] 1754
#[[Seraphina Sforza]] [[17. juuli]] 1754
# [[Stephanie de Quinzanis]] 14. detsember 1740
#[[Stephanie de Quinzanis]] 14. detsember 1740
# [[Torello da Poppi]]
#[[Torello da Poppi]]
# [[Treviso Henri]] [[23. juuli]] 1750
#[[Treviso Henri]] [[23. juuli]] 1750

==Ametisse nimetatud kardinalid==
{{Vaata|Benedictus XIV ametisse nimetatud kardinalid}}
Benedictus XIV nimetas ametisse 64 kardinali 7 [[konsistoorium]]il. Lisaks itaallastele said kardinalideks 6 prantslast, 4 hispaanlast, 3 austerlast, 1 inglane, 1 portugallane ja 1 sakslane.


==Benedictus XIV kultuuriloos==
==Benedictus XIV kultuuriloos==
[[Image:Pietro_Bracci_Benedict_XIV.jpg|thumb|Benedictus XIV. [[Pietro Bracci]] [[büst]].]]
[[Pilt:Pietro_Bracci_Benedict_XIV.jpg|pisi|Benedictus XIV. [[Pietro Bracci]] [[büst]]]]


[[24. november|24. novembril]] 1740 keelas Benedictus XIV orduvaimulikel tegutseda [[arst]]idena. Ta sätestas, et kui arstid soovivad [[ordinatsioon]]i, tuleb eelnevalt selgitada, kas kandidaadi varasema tegevuse käigus arstina suri mõni patsient tema süü tõttu.
[[24. november|24. novembril]] 1740 keelas Benedictus XIV orduvaimulikel tegutseda [[arst]]idena. Ta sätestas, et kui arstid soovivad [[ordinatsioon]]i, tuleb eelnevalt selgitada, kas kandidaadi varasema tegevuse käigus arstina suri mõni patsient tema süü tõttu.
307. rida: 303. rida:
[[22. mai]]l 1745 mõistis ta hukka [[Bernard de Mandeville]]'i teose.
[[22. mai]]l 1745 mõistis ta hukka [[Bernard de Mandeville]]'i teose.


Ta pidas kirjavahetust [[Voltaire]]’iga, kes pühendas talle [[17. august]]il 1745 oma [[tragöödia]] ''''Mahomet''''.
Ta pidas kirjavahetust [[Voltaire]]'iga, kes pühendas talle [[17. august]]il 1745 oma [[tragöödia]] "Mahomet".


Ta keelustas ebausu piltide kasutamise.
Ta keelustas ebausu piltide kasutamise.
315. rida: 311. rida:
Tema käsul lõpetati 1748 Prantsusmaal [[Vichy]] [[seminar]]i ehitustööd.
Tema käsul lõpetati 1748 Prantsusmaal [[Vichy]] [[seminar]]i ehitustööd.


Ta mõistis [[19. veebruar]]il 1749 avaldatud entsüklikas ''''Annus qui'''' hukka profaanse muusika esitamise kirikutes.
Ta mõistis [[19. veebruar]]il 1749 avaldatud entsüklikas "Annus qui" hukka profaanse muusika esitamise kirikutes.


[[13. märts]]il 1752 taunis ta [[Charles de Montesquieu]] teost ''''Esprit des lois''''.
[[13. märts]]il 1752 taunis ta [[Charles de Montesquieu]] teost "Seaduste vaim" (''De l'esprit des lois'').


Ta sai kardinal [[Domenico Silvio Passionei]]lt väärtusliku mündikogu, mille põhiosa koosnes paavstide [[münt]]idest.
Ta sai kardinal [[Domenico Silvio Passionei]]lt väärtusliku mündikogu, mille põhiosa koosnes paavstide [[münt]]idest.
325. rida: 321. rida:
Ta lasi [[Colosseum]]i paigutada [[ristitee]] peatused.
Ta lasi [[Colosseum]]i paigutada [[ristitee]] peatused.


[[Pietro Bracci]] tegi temast [[büst]]i. Paavsti on kujutatud [[Pierre Hubert Subleyras]]’i ja [[Carlo Vandi]] maalidel.
[[Pietro Bracci]] tegi temast [[büst]]i. Paavstist tegid [[portree]]d [[Pierre Hubert Subleyras]] ja [[Carlo Vandi]].


==Looming==
==Teadustööd==
Benedictus XIV avaldas enne paavstiks saamist mitmeid [[traktaat]]e kanoniseerimisest, [[Kristus]]e ja neitsi [[Maarja]] [[suurpüha]]dest, teenistustest ja [[missa]]st. Tema 12 köitest koosnev teoste kogu ilmus 1747–1751. Järgmine, 17 köitest koosnev kogu avaldati [[1788]].


*"De servorum Dei beatificatione et beatorum canonizatione" [[1734]]–[[1738]] (1747–1749)
Ta avaldas enne paavstiks saamist mitmeid [[traktaat]]e kanoniseerimisest, [[Kristus]]e ja Neitsi [[Maarja]] [[suurpüha]]dest, teenistustest ja [[missa]]st. Benedictus XIV 12 köitest koosnev teoste kogu ilmus 1747–1751, järgmine 17 köitest koosnev kogu avaldati [[1788]].
*"Institutiones Ecclesiasticæ"
*"De Synodo Dioecesana", 1740
*"Acta canonizationis SS. Fidelis a Sigmaringa, Camilli de Lellis, Petri Regalati, Iosephi a Leonissa, et Catharinæ de Riciis una cum apostolicis litt. SS. D. N. Benedicti XIV et vaticana basilicae ornatus descriptione", 1749
*"Appendices ad quatuor libros de servorum Dei beatificatione et beatorum canonizatione", 1749
*"Casus Conscientiæ de mandato Prosp. Lambertini Archiep. Bonon propositi et resoluti"
*"Bullarum Benedicti XIV"
*"Thesaurus Resolutionum Sacræ Congregationis Concilii"
*"Praxis"
*"SS. D. N. Benedicti XIV P. O. M. acta et decreta in causis beatificationum et canonizationum aliisque ad sacrorum rituum materiam pertinentibus ad annum pontificatus sui decimum", 1751


==Surm==
*''''De servorum Dei beatificatione et beatorum canonizatione'''' [[1734]]–[[1738]] (1747–1749)
Benedictus XIV suri 83-aastaselt [[Rooma]]s 3. mail 1758 [[podagra]]sse ja maeti [[7. mai]]l 1758 [[Rooma Peetri kirik|Vatikani basiilikasse]].
*''''Institutiones Ecclesiasticæ''''
*''''De Synodo Dioecesana'''', 1740
*''''Acta canonizationis SS. Fidelis a Sigmaringa, Camilli de Lellis, Petri Regalati, Iosephi a Leonissa, et Catharinæ de Riciis una cum apostolicis litt. SS. D. N. Benedicti XIV et vaticana basilicae ornatus descriptione'''', 1749
*''''Appendices ad quatuor libros de servorum Dei beatificatione et beatorum canonizatione'''', 1749
*''''Casus Conscientiæ de mandato Prosp. Lambertini Archiep. Bonon propositi et resoluti''''
*''''Bullarum Benedicti XIV''''
*''''Thesaurus Resolutionum Sacræ Congregationis Concilii''''
*''''Praxis''''
*''''SS. D. N. Benedicti XIV P. O. M. acta et decreta in causis beatificationum et canonizationum aliisque ad sacrorum rituum materiam pertinentibus ad annum pontificatus sui decimum'''', 1751


==Allikad==
Tema kohta avaldatud uurimused:
*''''Acta Benedicti XIV'''', [[1884]]
*Emmanuele (Manuel) de Azevedo: ''Benedicti Papae XIV Opera Omnia''. Roma, 1747–1751.
*[[Pierre Batiffol]]: ''Inventaire des lettres inédites du Pape Benoît XIV''. Paris, 1894.
*''''Briefe Benedicts XIV an den Canonicus Pier Francesco Peggi in Bologna (1729-1758) nebst''''
*''''Benedicts Diarium des Conclaves von 1740'''', [[1888]]
*[[Franz Xaver Kraus]]: ''Briefe Benedicts XIV an den Canonicus Pier Francesco Peggi in Bologna (1729–1758) nebst Benedicts Diarium des Conclaves von 1740''. Freiburg, 1884–1888.
*[[Émile de Heeckeren]]: ''Correspondance de Benoît XIV''. Paris, 1912.
*''''Inventaire des lettres inédites du Pape Bénoit XIV'''', [[1894]]
*[[Franz Heiner]]: ''Benedicti XIV papae opera omnia inedita''. Freiburg, 1904.
*[[Raffaele de Martinis]]: ''Acta Benedicti XIV''. Napoli, 1884.
*[[Emilia Morelli]]: ''Le lettere di Benedetto XIV al cardinale de Tencin''. Roma, 1955–1984.
*[http://www.documentacatholicaomnia.eu/01_01_1740-1758-_Benedictus_XIV.html Benedictus XIV dokumendid.]


== Kirjandus ==
==Kardinalide pühitsemised==
*[[David F. Allen]]: ''Upholding Tradition: Benedict XIV and the Hospitaller Order of St. John of Jerusalem at Malta, 1740–1758''. "The Catholic Historical Review" 80, 1994: 18–35.

*G. d'Arrigo: ''Papa Lambertini''. "Strenna dei Romanisti" 29, 1968: 121–129.
Benedictus XIV pühitses 64 kardinali 7 [[konsistoorium]]il. Lisaks itaallastele said kardinalideks 6 prantslast, 4 hispaanlast, 3 austerlast, 1 inglane, 1 portugallane ja 1 sakslane.
*[[Laura Miani Belletti]]: ''Benedetto XIV e la Biblioteca dell'Istituto delle scienze nel carteggio con Filippo Maria Massi''. "Archiginnasio" 82, 1987: 245–254.

*[[Tarcisio Bertone]]: ''Benedetto XIV (1740–1758) e la gerarchia ecclesiastica''. "Salesianum" 38, 1976: 475–558.
* [[Benedictus XIV pühitsetud kardinalide loend]]
*Tarcisio Bertone: ''Benedetto XIV (1740–1758) e la Chiesa missionaria''. "In Ecclesia". Roma, 1977: 181–195.

*Tarcisio Bertone: ''Il governo della Chiesa nel pensiero di Benedetto XIV (1740–1758)''. Roma, 1977.
==Surm==
*Tarcisio Bertone: ''Benedetto XIV e la riforma della Sacra Penitenzieria Apostolica''. M. Sodi, "La Penitenzieria Apostolica e il sacramento della penitenza". Città del Vaticano, 2009: 149–162.

*[[Anton A. Bettanini]]: ''Benedetto XIV e la Repubblica di Venezia''. Padova, 1966.
Benedictus XIV suri 83-aastaselt [[Rooma]]s 3. mail 1758 [[podagra]]sse ja maeti [[7. mai]]l 1758 [[Rooma Peetri kirik|Vatikani basiilikasse]].
*[[François Boespflug]]: ''Dio nell'arte. "Sollicitudini Nostrae" di Benedetto XIV (1745) e il caso di Crescenzia di Kantbeuren''. Casale Monferrato, 1986.
*[[Stefano Borsi]]: ''Roma di Benedetto XIV. La pianta di Giovan Battista Nolli, 1748''. Roma, 1993.
*L. Brandolini: ''Benedetto XIV di fronte ad alcuni movimenti riformistico-liturgici del secolo XVIII''. "Ephemerides Liturgicae" 88, 1974: 447–470.
*C. Caffarra: ''Ermeneutica della "Vix pervenit" di Benedetto XIV''. "Magistero e morale". Bologna, 1970: 257–269.
*F. Cantoni: ''Lambertiniana, ossia i motti di papa Lambertini''. Bologna, 1920.
*[[Louis Antoine Caraccioli]]: ''La Vie Du Pape Benoît XIV''. Paris, 1783.
*[[Claudia Carlen]]: ''Papal Pronouncements: Benedict XIV to Paul VI''. Ann Arbor, 1990.
*[[Antonio Casieri]]: ''La perfezione cristiana in Benedetto XIV con particolare riferimento all'età giovanile''. Città del Vaticano, 1979.
*[[Eric Cochrane]]: ''Giovanni Lami e la storia ecclesiastica ai tempi di Benedetto XIV''. "Archivio Storico Italiano" 123, 1965: 48–73.
*[[Domenico Corsi]]: ''Il governo di Lucca e la Bolla di Benedetto XIV del maggio 1754''. "La Provincia di Lucca" (PL) 12, 1972: 45–64; PL 13, 1973: 28–46.
*[[Pietro Elli]]: ''Un biglietto inedito di papa Benedetto XIV al card. Tamburini riguardante il Muratori''. "Atti e Memorie. Deputazione di Storia Patria per le Antiche Provincie Modenesi" 7, 1972: 257–269.
*[[Andrea Emiliani]], [[Giovanna Gaeta Bertelà]]: ''La raccolta delle stampe di Benedetto XIV Lambertini nella Pinacoteca Nazionale di Bologna''. Bologna, 1970.
*[[Andrea Maria Erba]]: ''Benedetto XIV e i barnabiti''. Firenze, 1980.
*[[Mario Fanti]]: ''Il "pastorale governo" del cardinale Lambertini''. "Strenna Storica Bolognese" 9, 1959: 61–119.
*Mario Fanti: ''Prospero Lambertini (Benedetto XIV) nel terzo centenario della nascita''. "Il Carrobbio" 1 1975: 117–133.
*[[Maria Teresa Fattori]]: ''"Acciò i vescovi latini siano ben informati di tutto". La seconda edizione del "De synodo dioecesana" di Benedetto XIV''. "Cristianesimo nella storia" 28, 2007: 543–608.
*Maria Teresa Fattori: ''Lambertini a Bologna, 1731–1740''. Rivista di storia della chiesa in Italia 61, 2007: 417–461.
*G. Gambara: ''La supplica di Scipione Maffei a Benedetto XIV a proposito della controversia sul prestito ad interesse''. "Economia e Storia" 24, 1977: 71–75.
*[[Elisabeth Garms-Cornides]]: ''Benedikt XIV. Ein Papst zwischen Reaktion und Aufklärung''. G. Ammerer, "Ambivalenzen der Aufklärung. Festschrift für Ernst Wangermann". Wien, München, 1997: 169–186.
*[[Josef Gelmi]]: ''La Segreteria di Stato sotto Benedetto XIV (1740–1758)''. Trento, 1975.
*Josef Gelmi: ''Die Minutanten im Staatssekretariat Benedikts XIV. (1740–1758)''. M. Weitlauff, "Papsttum und Kirchenreform. Historische Beiträge. Festschrift für Georg Schwaiger zum 65. Geburtstag". St. Ottilien, 1990: 537–561.
*L. Gherardi: ''Papa Lambertini nella parola di Girolamo Baruffaldi''. "Girolamo Baruffaldi (1675–1755)". 1977: 929–936.
*[[Alfeo Giacomelli]]: ''Le bolle pontificie relative alla Università di Bologna dal 1450 al 1800 con particolare riferimento a Benedetto XIV''. "Ateneo e Chiesa di Bologna". Bologna, 1992: 265–352.
*[[Raffaello Giovagnoli]]: ''Leggende romane. Papa Lambertini''. Roma, 1887.
*[[Jean-Denys Gorce]]: ''L'oeuvre médicale de Prospero Lambertini (pape Benoît XIV), 1675–1758''. Bordeaux, 1915.
*[[Gian Domenico Gordini]]: ''La formazione dei futuri presbiteri nelle notificazioni del cardinale Lambertini''. G. D. Gordini, "Storia e vita della Chiesa". Bologna, 1993: 347–382.
*[[Enea Gualandi]]: ''Il cardinale Filippo Maria Monti, papa Benedetto XIV e la biblioteca dell'Istituto delle scienze di Bologna''. Parma, 1921.
*[[José Luis Gutiérrez]]: ''Le prove sussidiarie nelle cause di canonizzazione''. "Ius Ecclesiale" 5, 1993: 545–574.
*[[Federico Gutiérrez Rodríguez de Mondelo]]: ''La prueba en las causas de canonización, con especial referencia a las pruebas subsidiarias en la doctrina de Benedicto XIV''. Roma, 1995.
*[[Renée Haynes]]: ''Benedict XIV and Miracles''. "The Month" 221, 1966: 211–220.
*Renée Haynes: ''Philosopher King: The Humanist Pope Benedict XIV''. London, 1970.
*[[Ottmar Hegemann]]: ''Friedrich der Grosse und die katholische Kirche in den reichsrechtlichen Territorien Preussens''. München, 1904.
*J. Hermans: ''Benedictus XIV en de liturgie: Een bijdrage tot de liturgiegeschiedenis van de moderne tijd''. Brugge, Boxtel, 1979.
*[[John Norman Davidson Kelly|J. N. D. Kelly]]: ''The Oxford Dictionary of Popes''. 1996.
*[[William F. King]]: ''Benedict XIV and the Orientales''. Roma, 1940
*[[Peter Anton Kirsch]]: ''Papst Benedict XIV und seine Bullen bezüglich der chinesischen und malabarischen Gebräuche''. "Theologische Quartalschrift" 83, 1901: 374–388.
*[[Dale van Kley]]: ''The Refusal of Sacramental Controversy and the Political Crisis of 1756–57''. R. M. Golden, "Church, State and Society Under the Bourbon' Kings of France". Kansas, 1982: 284–326.
*[[Elisabeth Kovács]]: ''Papst Benedikt XV. und die Restaurationsbemühungen des Kaisers und Königs Karl von Österreich''. "Archivum Historiae Pontificiae" 27, 1989: 357–399.
*Ch. Lefebvre: ''Le premier volume du Bullaire de Benoît XIV constitue-t-il une collection authentique?'' "L'Année Canonique" 17, 1973: 615–621.
*A. Lipinsky: ''Gli arredi sacri di Benedetto XIV per S. Pietro di Bologna''. "Fede e Arte" 11, 1963: 186–208.
*[[Erminio Lora]], [[Rita Simionati]]: ''Nuove edizioni o analisi di documenti pontifici: Enchiridion delle Encicliche, I, Benedetto XIV, Clemente XIII, Clemente XIV, Pio VI, Pio VII, Leone XIII, Pio VIII (1740–1830)''. Bologna, 1994.
*[[Ángel Rodríguez Luño]]: ''Benedetto XIV e la riforma della Penitenzieria Apostolica''. M. Sodi, "La Penitenzieria Apostolica e il sacramento della penitenza". Città del Vaticano, 2009: 163–168.
*[[Elisa Luque Alcaide]]: ''Il tomismo romano nel Settecento. San Tommaso nel Bullario di Benedetto XIV''. "Atti del IX Congresso Tomistico internazionale". VI. Città del Vaticano, 1992: 231–245.
*[[Nina Ayala Mallory]]: ''Roman rococo architecture from Clement XI to Benedict XIV (1700–1758)''. New York, 1977.
*[[Pierre Martino]]: ''L'interdiction du "Mahomet" de Voltaire et la dédicace au pape (1742–1745)''. "Mémorial Henri Basset", II. Paris, 1928.
*G. Martinotti: ''P. Lambertini (Benedetto XIV) e lo studio dell'anatomia in Bologna''. Bologna, 1911.
*[[Pierre-Noel Mayaud]]: ''À propos de la révocation par Benoit XIV du décret de l'Index de 1616''. "Archivum Historiae Pontificiae" 42, 2004: 27–49.
*[[Alberto Royo Mejia]]: ''Evolución histórica de la prueba de la heroicidad de las virtutes en las causas de los Santos en los siglos anteriores a Benedicto XIV''. "Archivo teológico granadino" 56, 1993: 25–61.
*[[Francesco Montanari]]: ''Il Cardinale Lambertini fra la leggenda e la storia''. Milano, 1943.
*G. M. Monti: ''A. Genovesi e Benedetto XIV''. "Archivio Storico per la Provincia di Salerno" 1, 1933.
*[[Emilia Morelli]]: ''Tre profili: Benedetto XIV, Pasquale Stanislao Mancini, Pietro Roselli''. Roma, 1955.
*[[Giovanni Morello]]: ''Il Museo "Cristiano" di Benedetto XIV''. "Bollettino. Monumenti, Musei e Gallerie Pontificie" 2, 1981: 53–89.
*M. Moroni: ''Lettere di Benedetto XIV all'arcidiacono Innocenzo Storani di Ancona''. "Archivio Storico per le Marche e per l'Umbria" 2, 1885: 715–796.
*M. Muragi: ''Psichiatria e guarigioni miracolose nel trattato di Prospero Lambertini sulla canonizzazione dei santi''. "Strenna Storica Bolognese" 27, 1977: 195–216.
*G. Orlandi: ''Benedetto XIV, s. Alfonso Maria de Liguori e i redentoristi''. "Spicilegium Historicum Congregationis SSmi Redemptoris" 27, 1979: 279–297.
*A. Pagano: ''De nonnullis inscriptionibus ad Benedicti XIV Lambertini laudes celebrandas a doctis Neapolitanis sacerdotibus exaratis''. "Palestra Latina" 38, 1968: 1–6.
*P. Palazzini: ''Il breve di Benedetto XIV del 16 ottobre 1756 nel contesto storico del giansenismo''. "Girolamo Baruffaldi (1675–1755)". 1977: 665–678.
*P. Palattini: ''L'enciclica "Vix pervenit" (1 novembre 1745) e la dottrina della Chiesa sul mutuo ad interesse''. "Atti dell'XI Convegno di Fonte Avellana". Urbino, 1988: 195–208.
*[[Luigi Dal Pane]]: ''Benedetto XIV e una memoria inedita del conte Marco Fantuzzi''. Bologna, 1958.
*Luigi Dal Pane: ''La Congregazione economica istituita da Benedetto XIV e la libertà di commercio''. "Rivista di Storia dell'Agricoltura" 5, 1965: 371–418.
*[[Novello Pederzini]]: ''L'apporto di papa Benedetto XIV alla dottrina e alla disciplina del matrimonio''. Roma, 1961.
*[[António Pereira da Silva]]: ''A questão do sigilismo em Portugal no século XVIII. Um abuso na confissão reprovado por Bento XIV''. Braga, 1964.
*[[Lorenzo Pérez Martínez]]: ''Intervención de Benedicto XIV en la causa Luliana''. "Anthologica Annua" 14, 1966: 179–241.
*G. Pistoni: ''Intorno ad una sconosciuta lettera di Benedetto XIV al Muratori''. "Memorie dell'Accademia Nazionale di Scienze, Lettere ed Arti", 17, 1975: 103–111.
*[[Léon Pierre Raybaud]]: ''Papauté et Pouvoir temporel sous les pontificats de Clément XII et Benoît XIV. 1730–1758''. Paris, 1963
*[[Rudolf Reinhardt]]: ''Zur Kirchenpolitik Papst Benedikts XIV''. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 60, 1965: 259–268.
*[[José Vicente Rodríguez]]: ''El Papa Benedicto XIV y el patriarca San José''. "Estudios josefinos" 126, 2009: 185–214.
*[[Carla Almansi Sabbioneta]]: ''Il papato di Prospero Lambertini e la "scrittura" sulla diminuzione delle feste di precetto''. "Studi in onore di Ugo Gualadini" 3, 1986: 151–184.
*[[Philip J. Scarcella]]: ''Pope Benedict XIV: concerning saints' causes''. 1986.
*[[Bernward Schmidt]]: ''"Sollicita ac provida vigilantia". Die "Indexreform" Benedikts XIV''. [[Hubert Wolf]], "Verbotene Bücher". Paderborn, 2008: 345–360.
*[[Nikolaus Schöch]]: ''Die Frage der Reduktion der Feiertage bei Benedikt XIV''. Roma, 1994.
*[[Andrea Zanotti]]: ''Benedetto XIV tra ragione e santità: la beatificazione dei servi di Dio e la canonizzazione dei beati''. C. Leonardi, "Caterina Vigri: la santa e la città". Firenze, 2004: 139–154.
*[[Francesc Tagell]]: ''Relació de la mort de Climent XII i de l'elecció de Benet XIV (1740)''. Barcelona, 1971.
*B. Trifone: ''Lettere inedite di Benedetto XIV al card. F. Tamburini''. "Archivio della Società Romana di Storia Patria" 34, 1911: 35–73.
*M. R. Valensise: ''Le encicliche del XVIII secolo sulla Polonia (1740–1772): fonti, storiografia e analisi dei testi''. "Sociologia" 22, 1988: 127–152.
*[[Tommaso Valenti]]: ''Papa Lambertini umoristico''. Roma, 1938.
*[[Andrea Busiri Vici]]: ''Un inedito ritratto marmoreo di Benedetto XIV''. "L'Urbe" 38, 1975: 8–9.


==Välislingid==
==Välislingid==
*[http://www.newadvent.org/cathen/02432a.htm Artikkel Benedictus XIV kohta.] ''(inglise keeles)''

* [http://www.newadvent.org/cathen/02432a.htm Artikkel Benedictus XIV kohta] ''(inglise keeles)''
*[https://cardinals.fiu.edu/bios1726-ii.htm#Lambertini Benedictus XIV elulugu.] ''(inglise keeles)''
* [http://www.saint-mike.org/Library/Papal_Library/BenedictXIV/Biography.html Artikkel Benedictus XIV kohta] ''(inglise keeles)''
*[http://www.saint-mike.org/Library/Papal_Library/BenedictXIV/Biography.html Artikkel Benedictus XIV kohta] ''(inglise keeles)''
*[https://cardinals.fiu.edu/conclave-xviii.htm#1740 1740. aasta konklaav.] ''(inglise keeles)''
* [http://www.papalencyclicals.net/Ben14/index.htm Benedictus XIV pastoraalsed kirjutised]
*[http://www.csun.edu/~hcfll004/SV1740.html 1740. aasta konklaav.] ''(inglise keeles)''
*[http://catholic-hierarchy.org Piiskopkonnad.]
*[http://www.papalencyclicals.net/Ben14/index.htm Benedictus XIV pastoraalsed kirjutised]
*[http://www.newadvent.org/cathen/09698a.htm Artikkel abielust.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/01229a.htm Artikkel Ágredast.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/04175a.htm Artikkel armulauast.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/04101b.htm Artikkel Colosseumist.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/05184b.htm Artikkel duellist.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/05413a.htm Artikkel entsüklikatest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/06375b.htm Artikkel hasartmängudest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/03669a.htm Artikkel Hiinast.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/05230a.htm Artikkel idakirikutest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/14096a.htm Artikkel jesuiitidest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/01206c.htm Artikkel kanoonilisest vanusest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/07721a.htm Artikkel keelatud raamatute nimekirjast.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/05075a.htm Artikkel Kiriku doktoritest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/04196a.htm Artikkel konkordaadist.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/09558b.htm Artikkel malabari riitusest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/09683c.htm Artikkel maroniitidest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/10142a.htm Artikkel meditsiinist.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/10647a.htm Artikkel muuseumidest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/11361a.htm Artikkel Neitsi Maarja kirikupühast.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/14036a.htm Artikkel orjusest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/05789c.htm Artikkel paastust.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/11521d.htm Artikkel passionistidest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/15569a.htm Artikkel ristiteest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/01083b.htm Artikkel Rooma akadeemiatest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/13736a.htm Artikkel serviitidest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/14026a.htm Artikkel Siriciusest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/15397c.htm Artikkel Viaticumist.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/15644b.htm Artikkel viljamiitidest.] ''(inglise keeles)''


{{algus}}
{{algus}}
{{Eelnev-järgnev |
{{Eelnev-järgnev |
|eelnev = [[Clemens XII]]
|eelnev = [[Clemens XII]]
|nimi = [[Rooma paavst]]
|nimi = [[Rooma paavst]]
|aeg = [[1740]] – [[1758]]
|aeg = [[1740]]–[[1758]]
|järgnev = [[Clemens XIII]]
|järgnev = [[Clemens XIII]]
}}
}}
{{lõpp}}
{{lõpp}}

{{Paavstid}}


[[Kategooria:Paavstid]]
[[Kategooria:Paavstid]]
[[Kategooria:Sündinud 1675]]
[[Kategooria:Sündinud 1675]]
[[Kategooria:Surnud 1758]]
[[Kategooria:Surnud 1758]]
[[Kategooria:Benedictus XIV| ]]

[[an:Benedet XIV]]
[[id:Paus Benediktus XIV]]
[[jv:Paus Benediktus XIV]]
[[br:Benead XIV]]
[[bg:Бенедикт XIV]]
[[ca:Benet XIV]]
[[cs:Benedikt XIV.]]
[[da:Pave Benedikt 14.]]
[[de:Benedikt XIV. (Papst)]]
[[en:Pope Benedict XIV]]
[[es:Benedicto XIV]]
[[fa:بندیکت چهاردهم]]
[[fr:Benoît XIV]]
[[gl:Bieito XIV, papa]]
[[ko:교황 베네딕토 14세]]
[[hr:Benedikt XIV.]]
[[it:Papa Benedetto XIV]]
[[he:בנדיקטוס הארבעה עשר]]
[[ka:ბენედიქტე XIV]]
[[sw:Papa Benedikto XIV]]
[[la:Benedictus XIV]]
[[lt:Benediktas XIV]]
[[lmo:Benedétt XIV]]
[[hu:XIV. Benedek pápa]]
[[mk:Папа Бенедикт XIV]]
[[mr:पोप बेनेडिक्ट चौदावा]]
[[nl:Paus Benedictus XIV]]
[[ja:ベネディクトゥス14世 (ローマ教皇)]]
[[no:Benedikt XIV]]
[[nn:Pave Benedikt XIV]]
[[pms:Benedet XIV]]
[[pl:Benedykt XIV]]
[[pt:Papa Bento XIV]]
[[ro:Papa Benedict al XIV-lea]]
[[ru:Бенедикт XIV]]
[[sk:Benedikt XIV.]]
[[sl:Papež Benedikt XIV.]]
[[fi:Benedictus XIV]]
[[sv:Benedictus XIV]]
[[tl:Benedicto XIV]]
[[th:สมเด็จพระสันตะปาปาเบเนดิกต์ที่ 14]]
[[vi:Giáo hoàng Biển Đức XIV]]
[[uk:Бенедикт XIV]]
[[war:Papa Benedicto XIV]]
[[yo:Pope Benedict XIV]]
[[zh:本篤十四世]]

Viimane redaktsioon: 5. oktoober 2023, kell 13:51

 See artikkel räägib paavstist; vastupaavsti kohta vaata artiklit Benedictus XIV (vastupaavst)
Benedictus XIV
Sünninimi Prospero Lorenzo Lambertini
Valitsemisaja algus 17. august 1740
Valitsemisaja lõpp 3. mai 1758
Eelkäija Clemens XII
Järeltulija Clemens XIII
Sünnikuupäev 31. märts 1675
Sünnikoht Bologna
Surmakuupäev 3. mai 1758
Surmakoht Rooma

Benedictus XIV (Prospero Lorenzo Lambertini; 31. märts 1675 – 3. mai 1758) oli paavst aastatel 1740–1758. Ta oli 247. paavst.

Prospero Lorenzo Lambertini sündis 31. märtsil 1675 Bolognas Marcello Lambertini ja Lucrezia Bulgarini kahelapselises peres noorimana. Ta oli viies ja viimane paavst, kes sündis Bolognas. Ta õppis alates 1688 Roomas Clemensi kolleegiumis (Collegio Clementino) retoorikat, filosoofiat ja teoloogiat. Tema lemmikautor oli Aquino Thomas. Hiljem õppis ta Rooma ülikoolis (La Sapienza) õigusteadust ja sai 11. septembril 1694 doktorikraadi.

17. mail 1713 pühitseti Lambertini alamdiakoniks. Kuurias said tema ülesandeks kanoniseerimisprotsessid, muuhulgas oli ta seotud Innocentius XI beatifikatsiooniprotsessiga. Ta ei pidanud oma määramist peapiiskopiks austuseks, vaid võimaluseks teha head. Kardinal Lambertini osales 2 konklaavil 1730 ja 1740.

Ametid

[muuda | muuda lähteteksti]

1740. aasta konklaav

[muuda | muuda lähteteksti]
Benedictus XIV vapp

Benedictus XIV valiti paavstiks 17. augustil 1740 Vatikani paavstipalees ja krooniti 21. augustil (teistel andmetel 22. augustil) kardinal Carlo Maria de' Marini poolt. Ta võttis nime Benedictus XIII järgi.

18. veebruarist 17. augustini toimunud konklaavi viimases voorus osales 51 kardinali. See oli pikim konklaav pärast 1314–1316 toimunud konklaavi, millel valiti Johannes XXII. Hiljem pole ükski konklaav nii kaua kestnud.

Konklaavil moodustus kaks fraktsiooni: üks Clemens XII määratud kardinalidest Neri Maria Corsini juhtimisel ja teine varasemate paavstide poolt määratud kardinalidest. Konklaavi esimeses voorus osales 32 kardinali, kellest enamik soovis paavstiks valida Pietro Ottobonit, too aga pidi 25. veebruaril viletsa tervise pärast konklaavilt lahkuma. Seejärel toetas enamus kardinal Pompeio Aldrovandit, kellel jäi vaid kolm häält puudu, et osutuda valituks. Tema vastaskandidaadiks oli Giacomo Lanfredini. 13. märtsil suri konklaavil Giovanni Battista Altieri ja 8. märtsist 24. märtsini puudus haiguse tõttu Luis Antonio Belluga y Moncada. Hispaania kuninga Felipe V nimel esitati veto kardinal Pier Marcellino Corradini vastu. Benedictus XIV oli kompromisskandidaat ja kui temalt küsiti, kas ta tunnustab kardinalide otsust, oli ta vastanud:

„ Ma tunnustan [kardinalide otsust] kolmel põhjusel; esiteks, ma ei soovi põlata teie lahkust; teiseks, ma ei taha vastu seista Jumala tahtele, sest ma tean, et see on nii, sellepärast pole ma kunagi ihaldanud nii kõrget au ja kolmandaks on minu soov lõpetada meie konklaav, mis on kestnud juba nii kaua, et on põhjustanud üldise skandaali. “

Välispoliitika

[muuda | muuda lähteteksti]
Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Tommaso Ruffo, Pietro Luigi Caraffa, Rainiero d’Elci
Riigisekretär Silvio Valenti Gonzaga, Alberico Archinto
Camerlengo Annibale Albani, Silvio Valenti Gonzaga, Girolamo Colonna di Sciarra
Rooma kardinalvikaar Giovanni Antonio Guadagni

Suhted Saksamaa ja Austriaga

[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa-Rooma keiser Karl VI suri 20. oktoobril 1740. Benedictus XIV tunnustas alles 20. detsembril 1740 Maria Theresia õigust pärandile, kuid veebruaris 1742 tunnustas paavst keisrina Karl VII-t. Selle otsuse järel sekvestreeriti katoliku kiriku varad Austrias. Pärast Karl VII surma püüdis paavst jääda neutraalseks ja tunnustas detsembris 1745 uue keisrina Franz I-t, kellega ta sõlmis 1757 konkordaadi.

Suhted Hispaaniaga

[muuda | muuda lähteteksti]

1741 lubas Benedictus XIV Hispaania kuningal maksustada vaimulike sissetulekud. Benedictus XIV sõlmis 1753 Hispaaniaga konkordaadi, mille järgi võis kuningas piiskoppideks määrata, keda soovis. 1754 sõlmiti leping, mille järgi läksid tulud Hispaanias ja selle kolooniates asuvatest benefiitsidelt Hispaania valitsusele võitluseks piraatlusega.

Suhted Portugaliga

[muuda | muuda lähteteksti]

Paavsti suhted Portugaliga taastati 1740. Benedictus XIV andis 23. detsembril 1748 Portugali kuningale João V tiitli "kõige usklikum kuningas" (Rex Fidelissimus).

Suhted Prantsusmaaga

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast kardinal-riigisekretäri Silvio Valenti Gonzaga surma 28. augustil 1756 soovitas 1754–1757 Roomas resideerinud Prantsusmaa suursaadik Étienne François de Choiseul, et kardinal Alberico Archinto määramine uueks kardinal-riigisekretäriks lükatakse edasi seni, kuni lahendatakse mõned probleemid Prantsusmaaga. Paavst ei nõustunud saadiku ettepanekuga.

Suhted Preisimaaga

[muuda | muuda lähteteksti]

Benedictus XIV tunnustas Preisi kuninga Friedrich II kuningatiitlit pärast seda, kui preislased olid vallutanud Sileesia. Berliini rajati sel ajal katoliku kirik.

Suhted Savoiaga

[muuda | muuda lähteteksti]

27. jaanuaril 1741 määras Benedictus XIV saadikuks Savoiasse Ludovico Merlini, kelle vahendusel esitas paavst nõuded Piemontes ja Montferratos asuvatele aladele. Savoia kuningas oli nõus maksma vaidlusaluste alade eest paavstile iga-aastast tribuuti ja saatis tänutäheks paavstile kullast armulauakarika. Paavst sõlmis 1741 Savoiaga konkordaadi, Savoia kuningas sai Püha Tooli vikaari tiitli.

Suhted Itaalia riikidega

[muuda | muuda lähteteksti]

Benedictus XIV sõlmis 1741 Napoliga konkordaadi ja paavsti soovitusel rajati Napolisse erakorraline tribunal. Ta lõpetas Napoli ja Malta ordu suurmeistri vahelise vaidluse.

Benedictus XIV suhted Veneetsiaga pingestusid, kui paavst püüdis olla vahendajaks Veneetsia ja keisri vahelises vaidluses Aquileia patriarhaadi jurisdiktsiooni pärast. Paavst soovitas patriarhaadi õigused jaotada Gorizia ja Udine peapiiskopkondade vahel, kuid Veneetsia kuulutas, et ükski paavsti poliitiline otsus ei kehti Veneetsias enne, kui seda pole tunnustanud Veneetsia senat. 6. juulil 1751 muutis paavst Aquileia patriarhi ametinime Veneetsia patriarhi ametiks.

Sisepoliitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Benedictus XIV vähendas Kirikuriigis makse, toetas vabakaubandust ja vähendas Kirikuriigi sõjalist eelarvet. 1746 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Urbem Romam" esitas ta oma seisukoha Rooma administratsiooni reformimiseks.

Suhted kiriku institutsioonidega

[muuda | muuda lähteteksti]
Benedictus XIV. Carlo Vandi portree

Benedictus XIV laiendas 23. novembril 1740 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Quod sancta" visitatsioonide kohustust kõikidele prelaatidele. Ta moodustas super statu ecclesiarum kongregatsiooni, mis arutaks piiskoppide visitatsioonidel tehtud ettekandeid.

Ta avaldas 3. detsembril 1740 "Epistola encyclica et commonitoria", mis käsitles piiskoppide ametikohustusi. 14. veebruaril 1742 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Apostolica" reguleeris ta patriarhide kohustusi. 18. jaanuaril 1757 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Gravissimum" reguleeris ta apostelliku vikaari kohustused.

23. veebruaril 1741 avaldas ta bulla "Apostolicae servitudis", milles mõistis hukka vaimulike ilmalikud taotlused.

Kardinalide kolleegiumi ja konklaavi protseduuride kohta avaldas ta 3. jaanuaril 1742 apostellikku konstitutsiooni "Salutare", aprillis 1744 apostelliku konstitutsiooni "Pastor bonus", 13. aprillil 1744 apostelliku konstitutsiooni "In apostolicae", 4. septembril 1744 apostelliku konstitutsiooni "Inter conspicuos" ja 22. aprillil 1749 apostelliku konstitutsiooni "Inter arduas".

Ta avaldas 30. märtsil 1742 apostelliku konstitutsiooni "Ad militantis", milles ta käsitles vaimulike apelleerimise õigust.

1743 avaldatud dokumendis "Incluta fratrum" reguleeris ta paavstipalee ülevaataja ametikoha nõudeid.

21. detsembril 1744 sätestas ta Roomas ametikohustusi täitvate piiskoppide jurisdiktsiooninõudeid.

14. jaanuaril 1747 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Ex quo dilectus" sätestas ta noviitside kohustused.

Ta sätestas 5. augustil 1748 avaldatud bullas "Pastoralis" erakorralise pihiisa määramise vajaduse korral.

30. mail 1753 avaldatud bullas "Apostolicum ministerium" sätestas ta visitatsiooni reegleid.

Ta kinnitas apostellikus konstitutsioonis "Inter sollicitos" tonsuuri saamise vanuse alampiiri.

Ta rajas Trento Oikumeenilise Kirikukogu Otsuste Teostamise kongregatsiooni koosseisu prelaatide komisjoni.

Ta kohustas prelaate kandma piiskopikübaral (galerol) purpurpunast sidet.

Baptistiinid

1744 tunnustas ta Giovanna Solimani rajatud baptistiinide nunnaordut. 23. septembril 1755 tunnustas ta Domenico Olivieri rajatud baptistiinide mungaordut.

Basiliaanid

11. juuni 1757 tunnustas ta kahte basiliaanide ordut (Ordo Basilianus Aleppensis Melkitarum, BA) ja (Ordo Basilianus S. Iohannis Baptistae, BS).

Jesuiidid

Benedictus XIV ei määranud kardinaliks ühtki jesuiiti. 28. detsembril 1743 sai Benedictus XIV teada Hispaania kuninga Felipe V kavatsusest uurida jesuiitide tegevust Paraguays. Kuninga komissar esitas oma valitsejale jesuiitide tegevuse kohta toodud süüdistused. 1746 avaldatud bullas "Devotam" kinnitas Benedictus XIV oma eelkäijate otsuse tühistada nõue, mille järgi tuli jesuiitidel pidada ameteid ainult 3 aastat. 1. aprillil 1758, kuu enne oma surma, saatis Benedictus XIV Lissaboni patriarhile kirja, milles ta kohustas patriarhi uurima Portugalis tegutsevate jesuiitide seotust kaubandustegevusega ja nende taganemist oma põhikirjast.

1742 moodustas ta Austrias asuvate Mary Wardi rajatud institutsiooni kogudustest eraldi kihelkonna, mida juhtis ülemkindral.

Passionistid

Ta tunnustas 15. mail 1741 passioniste.

Redemptoristid

Ta tunnustas 25. veebruaril 1749 Alfonso Liguori rajatud redemptoriste (Congregatio Sanctissimi Redemptoris).

Rüütliordud

Ta kinnitas 17. jaanuaril 1746 Püha Haua rüütliordu reeglid.

Ta kinnitas 8. juunil 1748 Püha Stephanuse rüütliordu privileegid ja määras keiser Franz I selle suurmeistriks.

Vennaskonnad ja muud seltsid

2. juulil 1753 tunnustas ta neitsi Maarja auks loodud vagadust propageerivat ühendust.

Ta sätestas 30. aprillil 1749 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Quamvis justo" inglise neitside kongregatsiooni reeglid.

Viljamiidid

Ta kinnitas 1741 Guglielmo Vercelli rajatud viljamiitide ordu konstitutsiooni.

Liturgilised otsused

[muuda | muuda lähteteksti]

1741 määras Benedictus XIV ametisse komisjoni, mis pidi revideerima breviaariumit ja ta võttis 1747 ise selle revideerimisest osa.

1. juunil 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Sacramentum Pœnitentiæ" ja 8. veebruaril 1745 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Apostolici muneris" sätestas ta mõned juhtumid, mis on ekskommunitseeritavad.

1748 avaldati revideeritud rooma martüroloogia, kuhu lisati paavst Siriciuse nimi, 1752 avaldati revideeritud "Cæremoniale Episcoporum" ja 25. märtsil 1752 "Pontificale Romanum".

31. mail 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Non ambiginius" ja 22. augustil 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "In superna" keelas ta paastupäevadel liha tarvitamise koos kalatoitudega. Sama otsust kinnitas ta ka 10. juunil 1745 Compostella peapiiskopile saadetud kirjas.

23. novembril 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Praecipuum" reguleeris ta kardinalide mälestuseks peetaval missal noveeni kasutamise.

Ta mõistis 11. juulil 1742 avaldatud bullas "Ex quo singulari" hukka hiina riituse kasutamise, mida jesuiidid olid seni praktiseerinud. Ta mõistis 12. septembril 1744 avaldatud bullas "Omnium sollicitudinum" hukka malabari riituse kasutamise.

1742 kohustas ta kõiki preestreid paigutama kirikutesse ristitee pilte.

Ta avaldas 7. veebruaril 1742 apostelliku konstitutsiooni "Etsi minime", milles rõhutas katehheesi tähtsust.

Ta andis 19. augustil 1744 välja sätted reekviemimissade pidamise kohta.

Ta sätestas Kiriku doktoriks kuulutamise lisanõudena kirikupoolse väljakuulutamise (Ecclesiae declaratio). Ta tunnustas 1754 paavst Leo I Kiriku doktorina, kuid keeldus tunnustamast Antiookia Ignatiust, Lyoni Ireneust ja Cyprianust sama austava tiitliga.

Kuna mitteametlike kirikupühade arv oli 18. sajandi keskpaiku mitmekordistunud, vähendas Benedictus XIV 1742 Hispaanias, 1748–1754 Itaalias ja hiljem Austrias kirikupühade arvu.

Ta lubas 8. märtsil 1749 Pühima Lunastaja kongregatsioonil pidada juuli kolmandal pühapäeval Pühima Lunastaja püha.

1750. aastat tähistati juubeliaastana.

1752 keelas Benedictus XIV Itaalia kreeklaste seas levinud kombe (intinctio panis), mille järgi valati armulaua veini oblaadile, kus see lasti ära kuivada. Sellist oblaati tarvitati viimse võidmise sakramendi andmiseks.

25. augustil 1754 kinnitas ta peaaegu 1000 aasta kestnud vaidluse tulemusena kirikuslaavi keele kasutamise idariituses.

1758 ilmus 8. juulil 1753 avaldatud bulla põhjal täiendatud keelatud raamatute nimekiri.

Ta lubas Hispaania ja Portugali vaimulikel pidada hingedepäeval 2. novembril vajaduse korral kolm missat.

Ta andis indulgentsi kõikidele, kes külastavad 9. veebruaril püha Maro kirikut.

Ta lubas õnnistada palliumit.

Teoloogilised vaidlused

[muuda | muuda lähteteksti]

17. juulil 1746 tutvus Benedictus XIV nuntsius Carlo Francesco Durini ja Prantsusmaa suursaadiku de la Rochefoucauld' tehtud analüüsiga, milles käsitleti Julien Offray de La Mettrie ja Blaise Pascali filosoofiliste vaadete lahknemist katoliiklikust teoloogiast.

16. jaanuaril 1748 kohustas ta frantsiskaani observantide ordukindralit uurima María de Ágreda töid.

18. märtsil 1751 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Providas" taunis ta vabamüürlust.

16. oktoobril 1756 avaldatud entsüklikas "Ex omnibus" lahendas Benedictus XIV küsimuse nende isikute armulauale lubamise kohta, kes ei tunnustanud Clemens XI avaldatud apostelliku konstitutsiooni "Unigenitus Dei Filius" nõudeid. Ta kohustas Prantsusmaa piiskoppe tunnustama "Unigenitust".

Oikumeenia

[muuda | muuda lähteteksti]

1744 saatis Benedictus XIV palliumi Antiookia melkiitide patriarhile Kyrillos VI (Seraphin) Tanasele.

Benedictus XIV tunnustas 1736 peetud maroniidi kirikukogu dekreete.

2. juulil 1755 avaldas ta entsüklika "Allatae sunt", mille peateema oli oikumeenia.

Suhted juutidega

[muuda | muuda lähteteksti]

Benedictus XIV kinnitas 28. veebruaril 1747 avaldatud bullas "Postremomens", et ehkki juudi laste ristimine ilma vanemate nõusolekuta on kanooniliselt õige, on see üldiselt lubamatu tegevus. Ta soovitas võtta ristitud juudi lapsed vanemate juurest ära, et neid kasvatada katoliku kombe järgi. Ta keelustas juutide vägivaldse ristimise. 16. septembril 1747 avaldatud bullas "Apostolici ministerii", 15. detsembril 1751 avaldatud bullas "Probe te" ja 22. veebruaril 1755 avaldatud bullas "Beatus Andreas" kinnitas ta oma varasemat otsust. 9. veebruaril 1749 avaldatud bullas "Singulari nobis" sätestas ta juudi ja kristlase vahelise abielu sõlmimist. 20. veebruaril 1751 avaldatud bullas "Elapso proxime" käsitles ta juutide vaateid. 14. juunil 1751 avaldas ta entsüklika "A quo primum" juudi kogukonna kohta Poolas.

Misjon

[muuda | muuda lähteteksti]

1741 saatis Benedictus XIV Myanmarisse misjoneerima barnabiidid.

1753 avaldatud apostellikus kirjas "Apostolicum" käsitles ta misjonit Suurbritannias.

Kristlik eetika ja moraal

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Kristlik eetika

Benedictus XIV käsitles 3. novembril 1741 avaldatud bullas "Dei miseratione" ja 4. novembril 1741 avaldatud dekreedis "Matrimonia quae" abielu teemat, eriti katoliiklase abielu mittekatoliiklasega. Sama küsimust selgitas ta 29. juunil 1748 avaldatud bullas "Magnae nobis".

1741 kutsus ta Portugali piiskoppe kohtlema Brasiilias indiaanlasi väärikalt.

1. novembril 1745 avaldas ta liigkasuvõtmise vastu entsüklika "Vix pervenit".

Ta keelas 10. novembril 1752 avaldatud bullas "Detestabilem" duellantide matmise kiriklike tavade järgi.

1752 kuulutas ta raamatute varastamise ekskommunitseeritavaks.

Uued piiskopkonnad

[muuda | muuda lähteteksti]

Kanoniseerimised

[muuda | muuda lähteteksti]

Benedictus XIV kanoniseeris 4 isikut:

  1. Pedro González 13. detsember 1741
  2. Monte Santo Gery 1. august 1742
  3. Camillo de Lellis 29. juuni 1746
  4. Peetrus Regulatus 29. juuni 1746

Benedictus XIV kuulutas õndsaks 28 isikut, kaasa arvatud need, kelle austamise ta kinnitas:

  1. Alessandro Sauli 23. aprill 1741
  2. Bergamo Alberto 9. mai 1748
  3. Camillo de Lellis 7. aprill 1742
  4. Ceredano Pacifico 7. juuli 1745
  5. Collalto Juliana 20. mai 1753
  6. Córdoba Álvarez 22. september 1741
  7. Cupertino Giuseppe 24. veebruar 1753
  8. Egidius de Santarem 9. mai 1748
  9. Fortis Gabrielli 17. märts 1756
  10. Francesco Patrizzi 11. september 1743
  11. Gabriel Ferretti 19. september 1753
  12. Geronimo Emiliani 29. september 1746
  13. Gielniówi Ladislas 11. veebruar 1750
  14. Jeanne de Chantal 21. november 1751
  15. Jeanne de Valois 21. aprill 1742
  16. Johannes Liccio 25. aprill 1753
  17. José de Calasanz 18. august 1748
  18. Marcolino Amanni 9. mai 1750
  19. Must Benedictus 15. mai 1743
  20. Niccolò Albergati 25. september 1744
  21. Odorico da Pordenone 2. juuli 1755
  22. Orvieto Giovanna 11. september 1754
  23. Raymond Lullus 25. veebruar 1750
  24. Sassoferrato Hugo 27. juuli 1757
  25. Seraphina Sforza 17. juuli 1754
  26. Stephanie de Quinzanis 14. detsember 1740
  27. Torello da Poppi
  28. Treviso Henri 23. juuli 1750

Ametisse nimetatud kardinalid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Benedictus XIV ametisse nimetatud kardinalid

Benedictus XIV nimetas ametisse 64 kardinali 7 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 6 prantslast, 4 hispaanlast, 3 austerlast, 1 inglane, 1 portugallane ja 1 sakslane.

Benedictus XIV kultuuriloos

[muuda | muuda lähteteksti]
Benedictus XIV. Pietro Bracci büst

24. novembril 1740 keelas Benedictus XIV orduvaimulikel tegutseda arstidena. Ta sätestas, et kui arstid soovivad ordinatsiooni, tuleb eelnevalt selgitada, kas kandidaadi varasema tegevuse käigus arstina suri mõni patsient tema süü tõttu.

Ta tunnustas 23. detsembril 1741 ja 12. märtsil 1742 Nursia Benedictuse auks vermitud medalite kasutamist.

Benedictus XIV lasi 1743 taastada Santa Croce in Gerusalemme basiilika Roomas.

1744 ostis ta kardinal Gaspare Carpegnale kuuluva klaasikogu, mis asub Museo Cristianos.

22. mail 1745 mõistis ta hukka Bernard de Mandeville'i teose.

Ta pidas kirjavahetust Voltaire'iga, kes pühendas talle 17. augustil 1745 oma tragöödia "Mahomet".

Ta keelustas ebausu piltide kasutamise.

Ta rajas Sapienza ülikooli koosseisus kõrgema matemaatika, keemia ja kirurgia osakonnad. Ta rajas Rooma akadeemia (Pontifico Accademia Romana di Archeologia) antiikkunsti uurimiseks, akadeemia kristliku antiikkunsti uurimiseks, akadeemia kiriku ajaloo uurimiseks ja 1745–1748 Accademia liturgica kanoonilise õiguse ja liturgia ajaloo uurimiseks. Bolognasse rajati tema auks Accademia Benedettina.

Tema käsul lõpetati 1748 Prantsusmaal Vichy seminari ehitustööd.

Ta mõistis 19. veebruaril 1749 avaldatud entsüklikas "Annus qui" hukka profaanse muusika esitamise kirikutes.

13. märtsil 1752 taunis ta Charles de Montesquieu teost "Seaduste vaim" (De l'esprit des lois).

Ta sai kardinal Domenico Silvio Passioneilt väärtusliku mündikogu, mille põhiosa koosnes paavstide müntidest.

1753 ostis ta kardinal Carlo Pio di Savoia manuskriptid ja rajas Biblioteca Pio.

Ta lasi Colosseumi paigutada ristitee peatused.

Pietro Bracci tegi temast büsti. Paavstist tegid portreed Pierre Hubert Subleyras ja Carlo Vandi.

Teadustööd

[muuda | muuda lähteteksti]

Benedictus XIV avaldas enne paavstiks saamist mitmeid traktaate kanoniseerimisest, Kristuse ja neitsi Maarja suurpühadest, teenistustest ja missast. Tema 12 köitest koosnev teoste kogu ilmus 1747–1751. Järgmine, 17 köitest koosnev kogu avaldati 1788.

  • "De servorum Dei beatificatione et beatorum canonizatione" 1734–1738 (1747–1749)
  • "Institutiones Ecclesiasticæ"
  • "De Synodo Dioecesana", 1740
  • "Acta canonizationis SS. Fidelis a Sigmaringa, Camilli de Lellis, Petri Regalati, Iosephi a Leonissa, et Catharinæ de Riciis una cum apostolicis litt. SS. D. N. Benedicti XIV et vaticana basilicae ornatus descriptione", 1749
  • "Appendices ad quatuor libros de servorum Dei beatificatione et beatorum canonizatione", 1749
  • "Casus Conscientiæ de mandato Prosp. Lambertini Archiep. Bonon propositi et resoluti"
  • "Bullarum Benedicti XIV"
  • "Thesaurus Resolutionum Sacræ Congregationis Concilii"
  • "Praxis"
  • "SS. D. N. Benedicti XIV P. O. M. acta et decreta in causis beatificationum et canonizationum aliisque ad sacrorum rituum materiam pertinentibus ad annum pontificatus sui decimum", 1751

Surm

[muuda | muuda lähteteksti]

Benedictus XIV suri 83-aastaselt Roomas 3. mail 1758 podagrasse ja maeti 7. mail 1758 Vatikani basiilikasse.

Allikad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Emmanuele (Manuel) de Azevedo: Benedicti Papae XIV Opera Omnia. Roma, 1747–1751.
  • Pierre Batiffol: Inventaire des lettres inédites du Pape Benoît XIV. Paris, 1894.
  • Franz Xaver Kraus: Briefe Benedicts XIV an den Canonicus Pier Francesco Peggi in Bologna (1729–1758) nebst Benedicts Diarium des Conclaves von 1740. Freiburg, 1884–1888.
  • Émile de Heeckeren: Correspondance de Benoît XIV. Paris, 1912.
  • Franz Heiner: Benedicti XIV papae opera omnia inedita. Freiburg, 1904.
  • Raffaele de Martinis: Acta Benedicti XIV. Napoli, 1884.
  • Emilia Morelli: Le lettere di Benedetto XIV al cardinale de Tencin. Roma, 1955–1984.
  • Benedictus XIV dokumendid.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • David F. Allen: Upholding Tradition: Benedict XIV and the Hospitaller Order of St. John of Jerusalem at Malta, 1740–1758. "The Catholic Historical Review" 80, 1994: 18–35.
  • G. d'Arrigo: Papa Lambertini. "Strenna dei Romanisti" 29, 1968: 121–129.
  • Laura Miani Belletti: Benedetto XIV e la Biblioteca dell'Istituto delle scienze nel carteggio con Filippo Maria Massi. "Archiginnasio" 82, 1987: 245–254.
  • Tarcisio Bertone: Benedetto XIV (1740–1758) e la gerarchia ecclesiastica. "Salesianum" 38, 1976: 475–558.
  • Tarcisio Bertone: Benedetto XIV (1740–1758) e la Chiesa missionaria. "In Ecclesia". Roma, 1977: 181–195.
  • Tarcisio Bertone: Il governo della Chiesa nel pensiero di Benedetto XIV (1740–1758). Roma, 1977.
  • Tarcisio Bertone: Benedetto XIV e la riforma della Sacra Penitenzieria Apostolica. M. Sodi, "La Penitenzieria Apostolica e il sacramento della penitenza". Città del Vaticano, 2009: 149–162.
  • Anton A. Bettanini: Benedetto XIV e la Repubblica di Venezia. Padova, 1966.
  • François Boespflug: Dio nell'arte. "Sollicitudini Nostrae" di Benedetto XIV (1745) e il caso di Crescenzia di Kantbeuren. Casale Monferrato, 1986.
  • Stefano Borsi: Roma di Benedetto XIV. La pianta di Giovan Battista Nolli, 1748. Roma, 1993.
  • L. Brandolini: Benedetto XIV di fronte ad alcuni movimenti riformistico-liturgici del secolo XVIII. "Ephemerides Liturgicae" 88, 1974: 447–470.
  • C. Caffarra: Ermeneutica della "Vix pervenit" di Benedetto XIV. "Magistero e morale". Bologna, 1970: 257–269.
  • F. Cantoni: Lambertiniana, ossia i motti di papa Lambertini. Bologna, 1920.
  • Louis Antoine Caraccioli: La Vie Du Pape Benoît XIV. Paris, 1783.
  • Claudia Carlen: Papal Pronouncements: Benedict XIV to Paul VI. Ann Arbor, 1990.
  • Antonio Casieri: La perfezione cristiana in Benedetto XIV con particolare riferimento all'età giovanile. Città del Vaticano, 1979.
  • Eric Cochrane: Giovanni Lami e la storia ecclesiastica ai tempi di Benedetto XIV. "Archivio Storico Italiano" 123, 1965: 48–73.
  • Domenico Corsi: Il governo di Lucca e la Bolla di Benedetto XIV del maggio 1754. "La Provincia di Lucca" (PL) 12, 1972: 45–64; PL 13, 1973: 28–46.
  • Pietro Elli: Un biglietto inedito di papa Benedetto XIV al card. Tamburini riguardante il Muratori. "Atti e Memorie. Deputazione di Storia Patria per le Antiche Provincie Modenesi" 7, 1972: 257–269.
  • Andrea Emiliani, Giovanna Gaeta Bertelà: La raccolta delle stampe di Benedetto XIV Lambertini nella Pinacoteca Nazionale di Bologna. Bologna, 1970.
  • Andrea Maria Erba: Benedetto XIV e i barnabiti. Firenze, 1980.
  • Mario Fanti: Il "pastorale governo" del cardinale Lambertini. "Strenna Storica Bolognese" 9, 1959: 61–119.
  • Mario Fanti: Prospero Lambertini (Benedetto XIV) nel terzo centenario della nascita. "Il Carrobbio" 1 1975: 117–133.
  • Maria Teresa Fattori: "Acciò i vescovi latini siano ben informati di tutto". La seconda edizione del "De synodo dioecesana" di Benedetto XIV. "Cristianesimo nella storia" 28, 2007: 543–608.
  • Maria Teresa Fattori: Lambertini a Bologna, 1731–1740. Rivista di storia della chiesa in Italia 61, 2007: 417–461.
  • G. Gambara: La supplica di Scipione Maffei a Benedetto XIV a proposito della controversia sul prestito ad interesse. "Economia e Storia" 24, 1977: 71–75.
  • Elisabeth Garms-Cornides: Benedikt XIV. Ein Papst zwischen Reaktion und Aufklärung. G. Ammerer, "Ambivalenzen der Aufklärung. Festschrift für Ernst Wangermann". Wien, München, 1997: 169–186.
  • Josef Gelmi: La Segreteria di Stato sotto Benedetto XIV (1740–1758). Trento, 1975.
  • Josef Gelmi: Die Minutanten im Staatssekretariat Benedikts XIV. (1740–1758). M. Weitlauff, "Papsttum und Kirchenreform. Historische Beiträge. Festschrift für Georg Schwaiger zum 65. Geburtstag". St. Ottilien, 1990: 537–561.
  • L. Gherardi: Papa Lambertini nella parola di Girolamo Baruffaldi. "Girolamo Baruffaldi (1675–1755)". 1977: 929–936.
  • Alfeo Giacomelli: Le bolle pontificie relative alla Università di Bologna dal 1450 al 1800 con particolare riferimento a Benedetto XIV. "Ateneo e Chiesa di Bologna". Bologna, 1992: 265–352.
  • Raffaello Giovagnoli: Leggende romane. Papa Lambertini. Roma, 1887.
  • Jean-Denys Gorce: L'oeuvre médicale de Prospero Lambertini (pape Benoît XIV), 1675–1758. Bordeaux, 1915.
  • Gian Domenico Gordini: La formazione dei futuri presbiteri nelle notificazioni del cardinale Lambertini. G. D. Gordini, "Storia e vita della Chiesa". Bologna, 1993: 347–382.
  • Enea Gualandi: Il cardinale Filippo Maria Monti, papa Benedetto XIV e la biblioteca dell'Istituto delle scienze di Bologna. Parma, 1921.
  • José Luis Gutiérrez: Le prove sussidiarie nelle cause di canonizzazione. "Ius Ecclesiale" 5, 1993: 545–574.
  • Federico Gutiérrez Rodríguez de Mondelo: La prueba en las causas de canonización, con especial referencia a las pruebas subsidiarias en la doctrina de Benedicto XIV. Roma, 1995.
  • Renée Haynes: Benedict XIV and Miracles. "The Month" 221, 1966: 211–220.
  • Renée Haynes: Philosopher King: The Humanist Pope Benedict XIV. London, 1970.
  • Ottmar Hegemann: Friedrich der Grosse und die katholische Kirche in den reichsrechtlichen Territorien Preussens. München, 1904.
  • J. Hermans: Benedictus XIV en de liturgie: Een bijdrage tot de liturgiegeschiedenis van de moderne tijd. Brugge, Boxtel, 1979.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • William F. King: Benedict XIV and the Orientales. Roma, 1940
  • Peter Anton Kirsch: Papst Benedict XIV und seine Bullen bezüglich der chinesischen und malabarischen Gebräuche. "Theologische Quartalschrift" 83, 1901: 374–388.
  • Dale van Kley: The Refusal of Sacramental Controversy and the Political Crisis of 1756–57. R. M. Golden, "Church, State and Society Under the Bourbon' Kings of France". Kansas, 1982: 284–326.
  • Elisabeth Kovács: Papst Benedikt XV. und die Restaurationsbemühungen des Kaisers und Königs Karl von Österreich. "Archivum Historiae Pontificiae" 27, 1989: 357–399.
  • Ch. Lefebvre: Le premier volume du Bullaire de Benoît XIV constitue-t-il une collection authentique? "L'Année Canonique" 17, 1973: 615–621.
  • A. Lipinsky: Gli arredi sacri di Benedetto XIV per S. Pietro di Bologna. "Fede e Arte" 11, 1963: 186–208.
  • Erminio Lora, Rita Simionati: Nuove edizioni o analisi di documenti pontifici: Enchiridion delle Encicliche, I, Benedetto XIV, Clemente XIII, Clemente XIV, Pio VI, Pio VII, Leone XIII, Pio VIII (1740–1830). Bologna, 1994.
  • Ángel Rodríguez Luño: Benedetto XIV e la riforma della Penitenzieria Apostolica. M. Sodi, "La Penitenzieria Apostolica e il sacramento della penitenza". Città del Vaticano, 2009: 163–168.
  • Elisa Luque Alcaide: Il tomismo romano nel Settecento. San Tommaso nel Bullario di Benedetto XIV. "Atti del IX Congresso Tomistico internazionale". VI. Città del Vaticano, 1992: 231–245.
  • Nina Ayala Mallory: Roman rococo architecture from Clement XI to Benedict XIV (1700–1758). New York, 1977.
  • Pierre Martino: L'interdiction du "Mahomet" de Voltaire et la dédicace au pape (1742–1745). "Mémorial Henri Basset", II. Paris, 1928.
  • G. Martinotti: P. Lambertini (Benedetto XIV) e lo studio dell'anatomia in Bologna. Bologna, 1911.
  • Pierre-Noel Mayaud: À propos de la révocation par Benoit XIV du décret de l'Index de 1616. "Archivum Historiae Pontificiae" 42, 2004: 27–49.
  • Alberto Royo Mejia: Evolución histórica de la prueba de la heroicidad de las virtutes en las causas de los Santos en los siglos anteriores a Benedicto XIV. "Archivo teológico granadino" 56, 1993: 25–61.
  • Francesco Montanari: Il Cardinale Lambertini fra la leggenda e la storia. Milano, 1943.
  • G. M. Monti: A. Genovesi e Benedetto XIV. "Archivio Storico per la Provincia di Salerno" 1, 1933.
  • Emilia Morelli: Tre profili: Benedetto XIV, Pasquale Stanislao Mancini, Pietro Roselli. Roma, 1955.
  • Giovanni Morello: Il Museo "Cristiano" di Benedetto XIV. "Bollettino. Monumenti, Musei e Gallerie Pontificie" 2, 1981: 53–89.
  • M. Moroni: Lettere di Benedetto XIV all'arcidiacono Innocenzo Storani di Ancona. "Archivio Storico per le Marche e per l'Umbria" 2, 1885: 715–796.
  • M. Muragi: Psichiatria e guarigioni miracolose nel trattato di Prospero Lambertini sulla canonizzazione dei santi. "Strenna Storica Bolognese" 27, 1977: 195–216.
  • G. Orlandi: Benedetto XIV, s. Alfonso Maria de Liguori e i redentoristi. "Spicilegium Historicum Congregationis SSmi Redemptoris" 27, 1979: 279–297.
  • A. Pagano: De nonnullis inscriptionibus ad Benedicti XIV Lambertini laudes celebrandas a doctis Neapolitanis sacerdotibus exaratis. "Palestra Latina" 38, 1968: 1–6.
  • P. Palazzini: Il breve di Benedetto XIV del 16 ottobre 1756 nel contesto storico del giansenismo. "Girolamo Baruffaldi (1675–1755)". 1977: 665–678.
  • P. Palattini: L'enciclica "Vix pervenit" (1 novembre 1745) e la dottrina della Chiesa sul mutuo ad interesse. "Atti dell'XI Convegno di Fonte Avellana". Urbino, 1988: 195–208.
  • Luigi Dal Pane: Benedetto XIV e una memoria inedita del conte Marco Fantuzzi. Bologna, 1958.
  • Luigi Dal Pane: La Congregazione economica istituita da Benedetto XIV e la libertà di commercio. "Rivista di Storia dell'Agricoltura" 5, 1965: 371–418.
  • Novello Pederzini: L'apporto di papa Benedetto XIV alla dottrina e alla disciplina del matrimonio. Roma, 1961.
  • António Pereira da Silva: A questão do sigilismo em Portugal no século XVIII. Um abuso na confissão reprovado por Bento XIV. Braga, 1964.
  • Lorenzo Pérez Martínez: Intervención de Benedicto XIV en la causa Luliana. "Anthologica Annua" 14, 1966: 179–241.
  • G. Pistoni: Intorno ad una sconosciuta lettera di Benedetto XIV al Muratori. "Memorie dell'Accademia Nazionale di Scienze, Lettere ed Arti", 17, 1975: 103–111.
  • Léon Pierre Raybaud: Papauté et Pouvoir temporel sous les pontificats de Clément XII et Benoît XIV. 1730–1758. Paris, 1963
  • Rudolf Reinhardt: Zur Kirchenpolitik Papst Benedikts XIV. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 60, 1965: 259–268.
  • José Vicente Rodríguez: El Papa Benedicto XIV y el patriarca San José. "Estudios josefinos" 126, 2009: 185–214.
  • Carla Almansi Sabbioneta: Il papato di Prospero Lambertini e la "scrittura" sulla diminuzione delle feste di precetto. "Studi in onore di Ugo Gualadini" 3, 1986: 151–184.
  • Philip J. Scarcella: Pope Benedict XIV: concerning saints' causes. 1986.
  • Bernward Schmidt: "Sollicita ac provida vigilantia". Die "Indexreform" Benedikts XIV. Hubert Wolf, "Verbotene Bücher". Paderborn, 2008: 345–360.
  • Nikolaus Schöch: Die Frage der Reduktion der Feiertage bei Benedikt XIV. Roma, 1994.
  • Andrea Zanotti: Benedetto XIV tra ragione e santità: la beatificazione dei servi di Dio e la canonizzazione dei beati. C. Leonardi, "Caterina Vigri: la santa e la città". Firenze, 2004: 139–154.
  • Francesc Tagell: Relació de la mort de Climent XII i de l'elecció de Benet XIV (1740). Barcelona, 1971.
  • B. Trifone: Lettere inedite di Benedetto XIV al card. F. Tamburini. "Archivio della Società Romana di Storia Patria" 34, 1911: 35–73.
  • M. R. Valensise: Le encicliche del XVIII secolo sulla Polonia (1740–1772): fonti, storiografia e analisi dei testi. "Sociologia" 22, 1988: 127–152.
  • Tommaso Valenti: Papa Lambertini umoristico. Roma, 1938.
  • Andrea Busiri Vici: Un inedito ritratto marmoreo di Benedetto XIV. "L'Urbe" 38, 1975: 8–9.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnev
Clemens XII 		Rooma paavst
1740–1758 		Järgnev
Clemens XIII
Roomakatoliku kiriku paavstid

1.–4. sajand: Peetrus · Linus · Anacletus I · Clemens I · Evaristus · Aleksander I · Sixtus I · Telesphorus · Hyginus · Pius I · Anicetus · Soter · Eleutherus · Victor I · Zephyrinus · Calixtus I · Urbanus I · Pontianus · Anterus · Fabianus · Cornelius · Lucius I · Stephanus I · Sixtus II · Dionysius · Felix I · Eutychianus · Caius · Marcellinus · Marcellus I · Eusebius · Miltiades · Silvester I · Marcus · Julius I · Liberius · Damasus I · Siricius · Anastasius I

5.–8. sajand: Innocentius I · Zosimus · Bonifatius I · Coelestinus I · Sixtus III · Leo I Suur · Hilarius · Simplicius · Felix III · Gelasius I · Anastasius II · Symmachus · Hormisdas · Johannes I · Felix IV · Bonifatius II · Johannes II · Agapetus I · Silverius · Vigilius · Pelagius I · Johannes III · Benedictus I · Pelagius II · Gregorius I Suur · Sabinianus · Bonifatius III · Bonifatius IV · Adeodatus I · Bonifatius V · Honorius I · Severinus · Johannes IV · Theodorus I · Martinus I · Eugenius I · Vitalianus · Adeodatus II · Donus · Agatho · Leo II · Benedictus II · Johannes V · Conon · Sergius I · Johannes VI · Johannes VII · Sisinnius · Constantinus · Gregorius II · Gregorius III · Zacharias · Stephanus II · Paulus I · Stephanus III · Hadrianus I · Leo III

9.–12. sajand: Stephanus IV · Paschalis I · Eugenius II · Valentinus · Gregorius IV · Sergius II · Leo IV · Benedictus III · Nicolaus I · Hadrianus II · Johannes VIII · Marinus I · Hadrianus III · Stephanus V · Formosus · Bonifatius VI · Stephanus VI · Romanus · Theodorus II · Johannes IX · Benedictus IV · Leo V · Sergius III · Anastasius III · Lando · Johannes X · Leo VI · Stephanus VII · Johannes XI  · Leo VII · Stephanus VIII  · Marinus II · Agapetus II · Johannes XII · Leo VIII · Benedictus V · Leo VIII · Johannes XIII · Benedictus VI · Benedictus VII · Johannes XIV · Johannes XV · Gregorius V · Silvester II · Johannes XVII · Johannes XVIII · Sergius IV · Benedictus VIII · Johannes XIX · Benedictus IX · Silvester III · Benedictus IX · Gregorius VI · Clemens II · Benedictus IX · Damasus II · Leo IX · Victor II · Stephanus IX · Nicolaus II  · Aleksander II · Gregorius VII · Victor III · Urbanus II · Paschalis II · Gelasius II · Calixtus II · Honorius II · Innocentius II · Coelestinus II · Lucius II · Eugenius III · Anastasius IV · Hadrianus IV · Aleksander III · Lucius III · Urbanus III · Gregorius VIII · Clemens III · Coelestinus III · Innocentius III

13.–16. sajand: Honorius III · Gregorius IX · Coelestinus IV · Innocentius IV · Aleksander IV · Urbanus IV · Clemens IV · interregnum · Gregorius X · Innocentius V · Hadrianus V · Johannes XXI · Nicolaus III · Martinus IV · Honorius IV · Nicolaus IV · interregnum · Coelestinus V · Bonifatius VIII · Benedictus XI · Clemens V · interregnum · Johannes XXII · Benedictus XII · Clemens VI · Innocentius VI · Urbanus V · Gregorius XI · Urbanus VI · Bonifatius IX · Innocentius VII · Gregorius XII · interregnum · Martinus V · Eugenius IV · Nicolaus V · Calixtus III · Pius II · Paulus II · Sixtus IV · Innocentius VIII · Aleksander VI · Pius III · Julius II · Leo X · Hadrianus VI · Clemens VII · Paulus III · Julius III · Marcellus II · Paulus IV · Pius IV · Pius V · Gregorius XIII · Sixtus V · Urbanus VII · Gregorius XIV · Innocentius IX · Clemens VIII

17.–20. sajand: Leo XI · Paulus V · Gregorius XV · Urbanus VIII · Innocentius X · Aleksander VII · Clemens IX · Clemens X · Innocentius XI · Aleksander VIII · Innocentius XII · Clemens XI · Innocentius XIII · Benedictus XIII · Clemens XII · Benedictus XIV · Clemens XIII · Clemens XIV · Pius VI · Pius VII · Leo XII · Pius VIII · Gregorius XVI · Pius IX · Leo XIII · Pius X · Benedictus XV · Pius XI · Pius XII · Johannes XXIII · Paulus VI · Johannes Paulus I · Johannes Paulus II

21. sajand: Benedictus XVI · Franciscus

{{{päis}}}

{{{sisu}}}

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Benedictus_XIV&oldid=6494308"