Harilik raudrohi: erinevus redaktsioonide vahel

Raudrohi
Harilik raudrohi
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Astrilaadsed Asterales
Sugukond	Korvõielised Asteraceae
Perekond	Raudrohi Achillea
Liik	Harilik raudrohi
Binaarne nimetus
Achillea millefolium L., 1753

Õisiku keelõied on harva roosad.

Harilik raudrohi (Achillea millefolium) on korvõieliste sugukonna raudrohu perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Ta on kasutatav kui ilu- ja ravimtaim.

Morfoloogia

Raudrohu vars kasvab 30–80 cm kõrguseks.

Liitõisik koosneb korvõisikutest, iga korvõisik omakorda 4–5 valgest keelõiest ja kuni paarikümnest kollakat või määrdunudvalget värvi putkõiest. Kõrvõisikud on koondunud tihedasse kännasesse. Arvukad aedsordid on kollaste kuni karmiinpunaste õitega.

Üldkujult süstjad või pikliklineaalsed lihtlehed, mis on sügavalt kaheli- või kolmelisulgjalt lõhestunud. Hõlmade servades võivad olla üksikud hambad, tipul teritunud ogatipp. Lehepind on noorelt villkarvane, hiljem lihtsalt hõredalt karvane.

Vars on püstine või alusel tõusev, tavaliselt lihtne, kuid vahel ka ülemises osas harunenud. Varrel on madalad kandid. Värvuselt on ta hallikasroheline kuni lillakaspunane.

Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt maa-aluste võsunditega.

Levila

Hariliku raudrohi on levinud Euroopas, Lääne- ja Ida-Siberis, Kesk- ja Väike-Aasias ja Kaug-Idas. Põhja-Ameerikas, Uus-Meremaal ja Austraalias on ta naturaliseerunud.

Kasvukoht

Kasvab peamiselt teeservadel, karjamaadel, päris- ja looniitudel ning puisniitudel, vahel ka umbrohuna põllupeenardel, samuti hõredates palumetsades. Eelistab kuiva toiteainetevaest pinnast päikesepaistelisel kuni poolvarjulisel kohal. Ei talu seisvat vett. Pioneerliigina asustab raudrohi kiiresti söötijäänud uudismaa.

Kasutamine

Raudrohi sisaldab eeterlikke õlisid, mõru- ja parkaineid. Kuivatatud võsutükkidest ja õitest valmistatud tee mõjub seedimist soodustavalt ning lõdvestavalt. Takistab põletike tekkimist, mõjub verejooksu sulgevalt ja aitab menstruatsioonivaevuste puhul. Pikemaajalisel tarbimisel võib põhjustada liigset vere hüübimist.

Värskelt kogutud noored lehed sobivad leivakatteks või salatite, kohupiima ja köögiviljatoitude lisandiks. Rasvased toidud seeduvad raudrohu mõjul kergemini.

Kauaõitseva (õitseb juunist septembrini) ning vastupidava püsikuna sobib harilik raudrohi peenralilleks ja konteinerites kasvatamiseks. Raudrohu sortidest on iluaianduses tuntuimad: 'Red Beauty', 'Summer Pastels', 'Paprika', 'Terracotta'.

Kui taimed noorelt tagasi lõigata, siis moodustab tiheda tallamiskindla muru. Selline muru on sobilik kuivadele ja kivistele nõlvadele, kus kõrreliste muru rajamine enamasti ei õnnestu. Taim talub hästi ka tolmu ja linnade mürgiseid gaase.

Alkoholitööstuses kasutatakse nastoikade maitsestamiseks.

Lõike- ja kuivlilledena kasutatavad õied meelitavad ligi arvukalt putukaid, seal hulgas ka mesilasi. Meeproduktiivsus võib olla kuni 30 kg/ha.

Ajalugu

Raudrohtu on ammustest aegadest peetud pühaks taimeks. Prantsusmaal ja Iirimaal omistati seda Püha Johannesele. Keltide iidsed teadjamehed ennustasid raudrohu vartega ilma. Vana-Hiina ennustamist käsitlevas raamatus Yijing, soovitatakse ennustada tulevikku 52 ühesuuruse kuivatatud raudrohuvarrega. Raudrohtu on seostatud ka maagiaga. Anglosaksi kultuurides usuti, et raudrohi kaitseb kurjuse eest. Iirlased riputasid jaanipäeval koju kimbukese raudrohtu, et hoida eemal haiguseid. Põhja-Ameerikast on pärit uskumus, et raudrohu abil saab kindlaks teha, kas väljavalitu petab või mitte. Kui neiu sügab raudrohuga nina ja sellest hakkab verd jooksma, on noormees truu.

Nimi

Oma ladinakeelse nime Achillea on raudrohi saanud eeposest Ilias. Homeros kirjeldab seal, kuidas Trooja sõja kangelase Achilleus ravis oma sõdurite haavu raudrohuga.

Liiginime millefolium (tuhandelehine) on raudrohi saanud oma filigraanselt lõhestunud lehtede tõttu.

Välislingid

• Võsa-raudrohi, üks kolmest