Jakob Hurt: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Viimane redaktsioon: 21. mai 2024, kell 19:00

Jakob Hurt (22. juuli (vkj 10. juuli) 1839 Himmaste küla – 13. jaanuar 1907 (vkj 31. detsember 1906) Peterburi) oli eesti rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane. Üks juhtivaid eestlaste rahvusliku ärkamisaja tegelasi.

Ta algatas eesti rahvaluule kogumise ja teadusliku publitseerimise ning osales paljude ärkamisajal loodud organisatsioonide töös.

Elukäik

Sündis Põlvamaal Lepa talus Himmaste külakoolmeistri perekonnas. Õppis Himmaste küla- ja Põlva kihelkonnakoolis, 1853–1855 Tartu Kreiskoolis ja Tartu Kubermangugümnaasiumis ning 1859–1864 usuteadust Tartu Ülikoolis (cand. theol. 1865). 12. veebruaril 1886 andis Helsingi ülikool Hurdale doktori aunime, mille saamise väitekirjaks oli "Die estnischen Nomina aus- ne purum". Hurt oli 1865–1866 Hellenurmes Alexander Theodor von Middendorffi perekonna koduõpetaja, 1868 (jaanuar-mai) Kuressaares ja 1868 (juunist)-1872 Tartus gümnaasiumiõpetaja, 1872–1880 Otepääl ja 1880–1901 Peterburi eesti Jaani koguduse pastor.

Kui 1870. aastal tekkis Tartus esimene mitteametlik eesti üliõpilaste koondus, millest kasvas välja Eesti Üliõpilaste Selts, siis tudengid kutsusid neile Kalevipoja-õhtutele osalema ka Jakob Hurda, kes võttis enda kanda Kalevipoja keelelise külje seletamise.

Alustanud juba üliõpilasena Õpetatud Eesti Seltsis ja Vanemuise seltsis ühiskondlikku tegevust, osales juhtivalt eesti rahvusliku liikumise suurüritustes. Esindas 1870–1883 Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja 1872–1881 Eesti Kirjameeste Seltsi (EKmS) presidendina rahvusliku liikumise mõõdukat suunda ning sattus tugevasse vastuollu radikaalse Carl Robert Jakobsoni ja tema pooldajatega. Taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist. Taandus 1880. aastate alguses ühiskondlikust tegevusest ja pühendus teadusele.

Kirjamehena propageeris Hurt uut kirjaviisi ("Lühikene õpetus kirjutamisest parandatud viisi", 1864) ja korraldas tagajärjekalt eesti kirjakeelt, avaldas uurimused "Die estnischen Nomina aus -ne purum" (doktoriväitekiri; 1886, Helsingi) ja "Eesti sõnadest -line lõpuga" (1903) ning artikleid ste-lõpuliste kohanimede, partiklite ehk ja või jm. kohta, abistas Ferdinand Johann Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu koostamisel ja andis välja selle 2., täiendatud trüki (1893). Ajaloo alalt avaldas ta "Pildid isamaa sündinud asjust" (1879), milles on kasutanud rohkesti rahvaluuleainest.

Hurda peateened on eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine. Ise alustas ta kogumist 1860, saanud äratust kodukohast ja "Kalevipojast". Rahvaluule kogumist korraldas Hurt Eesti Kirjameeste Seltsi presidendina ja hiljem iseseisvalt; rakendas rahvaluuleteaduses esimesena vabatahtlikke korrespondente. Aastast 1871 avaldas ta selleks ajalehtedes 11 põhjalikku juhendavat üleskutset, 1888 ilmus Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele, milles ta selgitas rahvaluule žanreid ja kogumise tehnikat. Kogumist õhutas ta ka kalendreis ja erakirjades. Kaastööliste (ligi 1400 isikut Eestist ja Venemaa eesti asundustest) ja kogumistööle suunatud üliõpilaste kaudu sai Hurt (koos EKmS materjalidega) 261 589 üksust rahvaluulet (kõigist žanritest), kokku 122 317 lehekülge, peale selle murdeainest. 1888–1906 avaldas ta ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet. Esimene publikatsioon on muistendiraamatuke "Beiträge zur Kenntniss estnischer Sagen und Ueberlieferungen" (1863). Kavatsetud rahvalauluväljaannete sarjast ilmusid esimesena "Vana Kannel" I (3 annet, 1875–86; Põlva laulud, koos saksakeelse tõlkega) ja II (2 annet, 1884–86; Kolga-Jaani laulud). "Setukeste laulud" I–III (1904–07, Helsingi; setu, Vastseliina ja Räpina laulud) kuuluvad üldtiitli "Monumenta Estoniae antiquae" alla. Hurda rahvalauluväljaanded on süstematiseeritud kihelkonna ja laulutüübi järgi, topograafilis-tüpoloogilist põhimõtet järgivad ka hilisemad eesti rahvalaulude väljaanded. Mainimist väärivad Hurda ettekanne, mille ta pidas 1896 Riias toimunud X ülevenemaalisel arheoloogiakongressil eesti rahvaluule kogumise kohta, populariseeriv rahvausundikäsitlus "Eesti astronoomia" (1899) ja etnograafiline ülevaade "Über die Pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen" (1904, Helsingi).

Publitsistikast on postuumselt avaldatud "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad" (1939, toimetanud H. Kruus), "Kõned ja kirjad" (1989, koostanud Mart Laar) ja "Mida rahvamälestustest pidada" (1989, koostanud Ü. Tedre).

Isiklikku

Kaubandus-Tööstuskoja esimene direktor Max Hurt ja Tallinna Toompea Kaarli koguduse õpetaja Rudolf Hurt olid Jakob Hurda pojad.

Vaimulik Aleksander Mohrfeldt oli Jakob Hurda väimees.

Tartu kreiskooliinspektor Carl Oettel julgustas Jakob Hurta edasi õppima. Hiljem abiellus Hurt Carl Oetteli tütre Adele Eugenie'ga.

Jakob Hurda kälimees Johannes Kerg oli Kärla Maarja-Magdaleena koguduse vaimulik. Teine kälimees Christian David Dsirne oli pastoriks Saraatovi lähedal Jagodnaja Poljanas, Jelgavas ja Raunas (Cēsise lähedal).

Mälestuse jäädvustamine

Jakob Hurda graniitbüst Otepää kirikumõisa ees

Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal.

Aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuri auhinda. Aastast 1996 on auhinna väljaandjaks Jakob Hurda nimeline Põlva Rahvahariduse Selts.

Mälestussambad Jakob Hurdale asuvad Põlvas (1989, skulptor Aulin Rimm, arhitekt Andres Mänd) ja Tartus (Jakob Hurda monument; 1994, skulptor Jaak Soans ja arhitekt Rein Tomingas) ja Otepääl (Jakob Hurda graniitbüst Otepää kirikumõisa hoone esisel haljasalal, 1989, skulptor Villu Jaanisoo).

Jakob Hurda bareljeef asub Otepää kirikus.

Tartus asuvat Vanemuise parki võidakse sealse Jakob Hurda monumendi järgi nimetada ka Hurda pargiks.

Jakob Hurt oli aastatel 1992–2011 kasutusel olnud Eesti kümnekroonisel pangatähel.

Jakob Hurda järgi on nimetatud tänavad Tartus, Põlvas, Otepääl ja Himmastes.

Üliõpilasorganisatsioonid

Jakob Hurt oli Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane ja korporatsioon Livonia vilistlane.

Vaata ka

Kirjandus

Rudolf Põldmäe, "Noor Jakob Hurt" (monograafia). Eesti Raamat, Tallinn 1988
"Jakob Hurt 1839-1907" (album). Koostanud Mart Laar, Rein Saukas, Ülo Tedre. Eesti Raamat, Tallinn, 1989
Mart Laar, "Raamat Jakob Hurdast" (monograafia). Ilmamaa, Tartu 1995
"Looja ees". Hando Runnel (koostaja). Tartu: Ilmamaa, 2005. ISBN 9985-77-156-7
Uue Wirulase lisa nr.1 (ajaleht). Tallinn 1907

Välislingid

Oskar Urgart, Jakob Hurt ajakirjanikuna., Eesti Kirjandus nr. 7 1939
Heinrich Koppel^[küsitav], Dr. J. Hurda poliitilist seisukohta ja tegevust mõjutavaist asjaoludest., Eesti Kirjandus nr. 7 1939
"Tartu restaureerib Jakob Hurda hauaplatsi" Tartu Postimees, 3. veebruar 2009
"Jakob Hurt ja internet" Universitas Tartuensis, juuli 2014
Jakob Hurt Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
Dr. Jakob Hurt Põllutööleht 10 (23) jaanuaril 1907
Saarte Hääl : Saare maakonna ajaleht, nr. 118, 7 oktoober 1989

@@ 6. rida: / 6. rida: @@
 == Elukäik ==
 [[Pilt:Jakob Hurt 1866.jpg|pisi|vasakul|Jakob Hurt, 1866]]
-Sündis Põlvamaal Lepa talus Himmaste külakoolmeistri perekonnas. Õppis Himmaste küla- ja [[Põlva]] [[kihelkonnakool]]is, [[1853]]–[[1855]] [[Tartu Kreiskool]]is ja [[Tartu Kubermangugümnaasium|gümnaasiumis]] ning [[1859]]–[[1864]] usuteadust [[Tartu Ülikool]]is (''cand. theol.'' [[1865]]). 12. veebruaril 1886 andis [[Helsingi ülikool]] Hurdale doktori aunime, mille saamise väitekirjaks oli "Die estnischen Nomina aus- ne purum". Hurt oli [[1865]]–[[1866]] Hellenurmes [[Alexander Theodor von Middendorff]]i perekonna koduõpetaja, [[1868]]–[[1872]] [[Kuressaare]]s ja Tartus gümnaasiumiõpetaja, [[1872]]–1880 [[Otepää]]l ja [[1880]]–[[1901]] [[Peterburi eesti Jaani kogudus]]e pastor.
+Sündis Põlvamaal Lepa talus Himmaste külakoolmeistri perekonnas. Õppis [[Himmaste külakool|Himmaste küla-]] ja [[Põlva kihelkonnakool|Põlva kihelkonnakoolis]], [[1853]]–[[1855]] [[Tartu Kreiskool]]is ja [[Tartu Kubermangugümnaasium|Tartu Kubermangugümnaasiumis]] ning [[1859]]–[[1864]] usuteadust [[Tartu Ülikool]]is (''cand. theol.'' [[1865]]). 12. veebruaril 1886 andis [[Helsingi ülikool]] Hurdale doktori aunime, mille saamise väitekirjaks oli "Die estnischen Nomina aus- ne purum". Hurt oli [[1865]]–[[1866]] Hellenurmes [[Alexander Theodor von Middendorff]]i perekonna koduõpetaja, [[1868]] (jaanuar-mai) [[Kuressaare]]s ja 1868 (juunist)-1872 Tartus gümnaasiumiõpetaja, [[1872]]–1880 [[Otepää]]l ja [[1880]]–[[1901]] [[Peterburi eesti Jaani kogudus]]e pastor.
 Kui [[1870]]. aastal tekkis Tartus esimene mitteametlik eesti üliõpilaste koondus, millest kasvas välja [[Eesti Üliõpilaste Selts]], siis tudengid kutsusid neile [[Kalevipoja-õhtu]]tele osalema ka Jakob Hurda, kes võttis enda kanda [[Kalevipoeg|Kalevipoja]] keelelise külje seletamise.
@@ 12. rida: / 12. rida: @@
 Alustanud juba üliõpilasena [[Õpetatud Eesti Selts]]is ja [[Vanemuine (selts)|Vanemuise seltsis]] ühiskondlikku tegevust, osales juhtivalt eesti rahvusliku liikumise suurüritustes. Esindas 1870–1883 [[Eesti Aleksandrikooli peakomitee]] ja 1872–1881 [[Eesti Kirjameeste Selts]]i (EKmS) presidendina rahvusliku liikumise mõõdukat suunda ning sattus tugevasse vastuollu radikaalse [[Carl Robert Jakobson]]i ja tema pooldajatega. Taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist. Taandus [[1880. aastad|1880. aastate]] alguses ühiskondlikust tegevusest ja pühendus teadusele.
-Kirjamehena propageeris Hurt uut kirjaviisi ("[[Lühikene õpetus kirjutamisest parandatud viisi]]", [[1864]]) ja korraldas tagajärjekalt eesti kirjakeelt, avaldas uurimused "Die estnischen Nomina aus -ne purum" (doktoriväitekiri; [[1886]], Helsingi) ja "Eesti sõnadest -line lõpuga" ([[1903]]) ning artikleid ''ste''-lõpuliste kohanimede, partiklite ''ehk'' ja ''või'' jm. kohta, abistas [[Ferdinand Johann Wiedemann]]i eesti-saksa sõnaraamatu koostamisel ja andis välja selle 2., täiendatud trüki ([[1893]]). Ajaloo alalt avaldas ta "[[Pildid isamaa sündinud asjust]]" ([[1879]]), milles on kasutanud rohkesti rahvaluuleainest.
+Kirjamehena propageeris Hurt uut kirjaviisi ("[http://www.digar.ee/id/nlib-digar:101336 Lühikene õpetus kirjutamisest parandatud viisi]", [[1864]]) ja korraldas tagajärjekalt eesti kirjakeelt, avaldas uurimused "Die estnischen Nomina aus -ne purum" (doktoriväitekiri; [[1886]], Helsingi) ja "Eesti sõnadest -line lõpuga" ([[1903]]) ning artikleid ''ste''-lõpuliste kohanimede, partiklite ''ehk'' ja ''või'' jm. kohta, abistas [[Ferdinand Johann Wiedemann]]i eesti-saksa sõnaraamatu koostamisel ja andis välja selle 2., täiendatud trüki ([[1893]]). Ajaloo alalt avaldas ta "[http://www.digar.ee/id/nlib-digar:36732 Pildid isamaa sündinud asjust]" ([[1879]]), milles on kasutanud rohkesti rahvaluuleainest.
 Hurda peateened on eesti [[rahvaluule]] kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine. Ise alustas ta kogumist [[1860]], saanud äratust kodukohast ja "[[Kalevipoeg (eepos)|Kalevipojast]]". Rahvaluule kogumist korraldas Hurt Eesti Kirjameeste Seltsi presidendina ja hiljem iseseisvalt; rakendas rahvaluuleteaduses esimesena vabatahtlikke korrespondente. Aastast 1871 avaldas ta selleks ajalehtedes 11 põhjalikku juhendavat üleskutset, [[1888]] ilmus [[Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele]], milles ta selgitas rahvaluule žanreid ja kogumise tehnikat. Kogumist õhutas ta ka kalendreis ja erakirjades. Kaastööliste (ligi 1400 isikut Eestist ja [[Venemaa]] eesti asundustest) ja kogumistööle suunatud üliõpilaste kaudu sai Hurt (koos EKmS materjalidega) 261 589 üksust rahvaluulet (kõigist žanritest), kokku 122 317 lehekülge, peale selle murdeainest. 1888–[[1906]] avaldas ta ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet. Esimene publikatsioon on muistendiraamatuke "Beiträge zur Kenntniss estnischer Sagen und Ueberlieferungen" (1863). Kavatsetud rahvalauluväljaannete sarjast ilmusid esimesena "[[Vana Kannel]]" I (3 annet, 1875–86; Põlva laulud, koos saksakeelse tõlkega) ja II (2 annet, 1884–86; [[Kolga-Jaani]] laulud). "Setukeste laulud" I–III (1904–07, Helsingi; setu, [[Vastseliina]] ja [[Räpina]] laulud) kuuluvad üldtiitli "[[Monumenta Estoniae antiquae]]" alla. Hurda rahvalauluväljaanded on süstematiseeritud kihelkonna ja laulutüübi järgi, topograafilis-tüpoloogilist põhimõtet järgivad ka hilisemad eesti rahvalaulude väljaanded. Mainimist väärivad Hurda ettekanne, mille ta pidas [[1896]] [[Riia]]s toimunud X ülevenemaalisel arheoloogiakongressil eesti rahvaluule kogumise kohta, populariseeriv rahvausundikäsitlus "[[Eesti astronoomia (Hurt)|Eesti astronoomia]]" ([[1899]]) ja etnograafiline ülevaade "Über die Pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen" (1904, Helsingi).
@@ 28. rida: / 28. rida: @@
 == Mälestuse jäädvustamine ==
-[[Pilt:Jakob_Hurt_büst.jpg|pisi|Jakob Hurda büst Otepää kiriklas]]
+[[Pilt:Jakob_Hurt_büst.jpg|pisi|Jakob Hurda büst Otepää kirikumõisas]]
+[[Pilt:Hurda graniitbüst Otepää kirikumõisa ees..jpg|pisi|left|Jakob Hurda graniitbüst Otepää kirikumõisa ees]]
 Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal.
 Aastast [[1992]] antakse [[Jakob Hurda rahvuskultuuri auhind]]a. Aastast 1996 on auhinna väljaandjaks [[Jakob Hurda nimeline Põlva Rahvahariduse Selts]].
-Mälestussambad Jakob Hurdale asuvad [[Põlva]]s ([[1989]], [[Aulin Rimm]], arhitekt A. Mänd) ja [[Tartu]]s ([[Jakob Hurda monument]]; 1994, skulptor [[Jaak Soans]] ja arhitekt [[Rein Tomingas]]). [[Jakob Hurda bareljeef]] asub [[Otepää kirik]]us.
+Mälestussambad Jakob Hurdale asuvad [[Põlva]]s (1989, skulptor [[Aulin Rimm]], arhitekt [[Andres Mänd]]) ja [[Tartu]]s ([[Jakob Hurda monument]]; 1994, skulptor [[Jaak Soans]] ja arhitekt [[Rein Tomingas]]) ja Otepääl (Jakob Hurda graniitbüst Otepää kirikumõisa hoone esisel haljasalal, 1989, skulptor [[Villu Jaanisoo]]).
+[[Jakob Hurda bareljeef]] asub [[Otepää kirik]]us.
 Tartus asuvat [[Vanemuise park]]i võidakse sealse Jakob Hurda monumendi järgi nimetada ka Hurda pargiks.
@@ 65. rida: / 68. rida: @@
 *{{kas|[[Heinrich Koppel]]}}, [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=625 Dr. J. Hurda poliitilist seisukohta ja tegevust mõjutavaist asjaoludest.], [[Eesti Kirjandus]] nr. 7 [[1939]]
 *[http://www.tartupostimees.ee/?id=77463 "Tartu restaureerib Jakob Hurda hauaplatsi"] Tartu Postimees, 3. veebruar 2009
+*[https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/590 "Jakob Hurt ja internet"] Universitas Tartuensis, juuli 2014
 * {{ISIK|664}}
+* Dr. Jakob Hurt Põllutööleht 10 (23) jaanuaril 1907
+* Saarte Hääl : Saare maakonna ajaleht, nr. 118, 7 oktoober 1989
 {{JÄRJESTA:Hurt, Jakob}}
 [[Kategooria:Jakob Hurt| ]]
 [[Kategooria:Eesti folkloristid]]
+[[Kategooria:Otepää Maarja koguduse vaimulikud]]
 [[Kategooria:Peterburi Jaani koguduse vaimulikud]]
 [[Kategooria:Liivimaa vaimulikud]]
 [[Kategooria:Peterburi konsistoriaalringkonna vaimulikud]]
 [[Kategooria:Eesti teoloogid]]
+[[Kategooria:Püha Anna III klassi ordeni kavalerid]]
 [[Kategooria:Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlased]]
 [[Kategooria:Korporatsioon Livonia liikmed]]