Kaitseseisukord: erinevus redaktsioonide vahel

Kaitseseisukord (varem ka sõjaseadus) on riigipea või valitsuse poolt riiki ähvardava ohu puhul väljakuulutatav erakorraline seisund, mille jooksul võidakse valitsemise efektiivsuse huvides kitsendada kodanike põhiseaduslikke õigusi.

Kaitseseisukord kuulutatakse välja sõja ajal või sisemiste rahutuste või nende ohu korral.

Kaitseseisukord enne Eesti Vabariigi tekkimist

Pidades silmas raudteeühenduste katkestamist ja segamist posti-telegraafi ühenduste loomisel, pandi korra jaluleseadmise otstarbel 9/22. detsembril 1905 Tallinnas ja Harjumaal, hiljem kogu Eestimaal sõjaseadus maksma. Keelati koosolekud ja rongkäigud (turu pidamine oli lubatud), relvade ja lõhkeaine kandmine ja hoidmine. Liivimaal oli sõjaseadus kehtestatud juba novembris 1905, kuigi Liivimaa rüütelkond selle vastu protesteeris.

26. augustil/8. septembril 1908 sõjaseadus kaotati, kehtima jäi kõvendatud kaitseseisukord; välikohtud kaotati.

4/17. septembril 1911 kaotati kõvendatud kaitseseisukord Baltimaades, peale Riia ja Tartu. Kubernerile jäid erivolitused korra alalhoidmiseks, nii et tegelikult ei muutunud midagi.

18/31. juulil 1914 kehtestati seoses Esimese maailmasõja algusega taas sõjaseadus ja ka alkoholimüügi keeld, eraautod võisid liikuda ainult päevaajal, sõdurite perekondi keelati korterist välja tõsta, raudteel kehtestati sõiduload. Keelati kividega aknaid ja autosid pilduda ja tänaval naisterahvaid tülitada. Sõjaseadust ei kaotanud ka revolutsioon, 27. jaanuaril 1918 kehtestasid enamlased piiramisseisukorra.

Saksa okupatsioonivõim ei kaotanud ega kinnitanud vene sõjaseadust, sisuliselt kehtis see edasi.

Kaitseseisukord Eesti Vabariigis

Eestis kuulutas välja sõjaseaduse kogu riigis Konstantin Pätsi esimene ajutine valitsus päev pärast Vabadussõja algust, 29. novembril 1918.

Pärast Vabadussõda kaotas Konstantin Pätsi esimene valitsus järk-järgult sõjaseaduse kehtivuse eri maakondades. Siiski jäi see kuni 1940. aastani katkematult jõusse järgmistel maa-aladel:

• raudteedel (alates 1931. aastast ainult laiarööpmelistel);
• Tallinnas, Narvas, Petseris, Nõmmel, Narva-Jõesuus, Mustvees, Kallastel ja Võõpsus;
• Tallinna-lähedastes Harjumaa valdades;
• Virumaa, Tartumaa, Võrumaa ja Petserimaa piiri- ja Peipsi järve äärsetes valdades.

Sõjaseaduse edasikehtimise põhjuseks oli 1920. aastate algul Eestis aktiivselt tegutsev Eestimaa Kommunistlik Partei.

Uuesti kuulutati sõjaseadus kogu riigis välja Friedrich Akeli valitsuse poolt seoses 1. detsembri riigipöördekatsega 1. detsembril 1924 (RT 1924, 145), mille II Riigikogu samal päeval ka kinnitas (samas). Johan Laidoner nimetati kaitsevägede ülemjuhatajaks, kuid seda nimetamist Riigikogu ei kinnitanud.

Johan Laidoneri nimetamist kaitsevägede ülemjuhatajaks rahuajal on peetud ebaseaduslikuks. Siiski on see otsus sisuliselt kooskõlas siis kehtinud Venemaa seadustega, mille järgi võis rahu ajal määrata kindralkubernere ülemjuhataja õigustega. Vabariigi Valitsuse otsusega 7. jaanuarist 1925 pandi kindralkuberneri kohuste täitmine Siseministri peale.

18. juunil 1926 (RT 1926, 54) kitsendati sõjaseisukorra kehtivus enne 1. detsembrit 1924 kehtinud piiridesse. Seni oli sõjaseisukord määratud tähtaega nimetamata. Kui Riigikohus tähelepanu sellele juhtis, muutis Jaan Teemanti teine valitsus 17. novembril 1926 (RT 1926, 89) sõjaseisukorra lõpptähtajaks 1. jaanuari 1928 ja seda pikendati regulaarselt igal aastal.

Aja jooksul muutus riigi poliitilise eliidi ja avalikkuse silmis enesestmõistetavaks, et suurel osal riigi maa-alast (sealhulgas pealinnas) kehtib pidevalt kaitseseisukord, mis oma iseloomult peaks olema erandlik. Sellega võeti ühtlasi omaks, et põhiseaduses lubatud korralised vahendid on riigi vaenlaste vastu võitlemisel ebaefektiivsed. Kaitseseisukorraga harjuti ära ja ühtlasi peeti loomulikuks, et selles olukorras teostab valitsus demokraatlikke põhimõtteid täies ulatuses, millist praktikat järgisid ka valitsus ja kohtud oma tegevuses. Konstantin Trakmann märkis sel puhul 1931. aastal, et tõeliselt erakorralise ohu puhul tuleks seadusliku riigivõimu kaitseks rakendada mingeid veel erakorralisemaid abinõusid, mis ei ole seadusega ette nähtud.

Otsus kaitseseisukorra väljakuulutamiseks ja pikendamiseks oli enam poliitilist kui juriidilist laadi, kuna seadus kui üldakt ei saa piisava täpsusega ette näha kõiki mõeldavaid olukordi. (Kliimann 1935, lk. 99).

10. juulil 1930 võttis IV Riigikogu vastu Kaitseseisukorra seaduse.

25. märtsil 1931 kaotas Vabariigi Valitsus kaitseseisukorra kehtivuse kitsaroopaliste raudteede piirkonnas.

2. juunil 1933 kehtestas Jaan Tõnissoni neljas valitsus kaitseseisukorra Eesti territoriaalvetes ja riigi piiriga poolitatud sisevetes (RT 1933, 2, 18). 11. augustil 1933 kuulutas Jaan Tõnissoni valitsus kogu riigis välja kaitseseisukorra (RT 1933, 69, 531). Kuna augustis ei olnud Riigikogu koos, ei kinnitanud Riigikogu Vabariigi Valitsuse otsust, ka mitte tagantjärele. 24. augustil 1933 esitasid Artur Sirk, Johannes Holland ja Arnold Jaks Riigikogu juhatusele rahvaalgatuse korras Kaitseseisukorra seaduse muutmise seaduse, mille järgi kaitseseisukorda oleks võidud välja kuulutada ainult sõja korral ja sõja hädaohu puhul. Riigikogu korraline istungjärk algas 1933. aasta oktoobris. Pärast kaotust rahvahääletusel tühistas valitsus 19. oktoobril 1933 kaitseseisukorra kehtivuse kogu riigis (RT 1933, 83, 610), mille järel kaitseseisukord jäi kehtima enne 11. augustit 1933 kehtinud piirides.

12. märtsil 1934 kuulutas Riigivanem Konstantin Päts oma otsusega nr. 173 (RT 1934, 22, 156) kuueks kuuks välja kaitseseisukorra kogu riigis, mille V Riigikogu ka kinnitas (RT 1934, 23, 169). Hiljem kaitseseisukorda pikendati regulaarselt riigivanema otsustega.

„Riigivanem on see, kes faktiliste andmete hinnangul ohu olemasolu ja suuruse määritleb. Järelikult juriidiliselt oht on siis olemas, kui Riigivanem isiklikul vääritlusel on leidnud selle olevat, olgugi et oht faktiliselt täiesti puudub.” (Kliimann 1935, lk. 99).

1930. aastail peeti kaitseseisukorda avalikkuse ja kohtute poolt seaduslikuks valitsemisabinõuks. Alles hiljem on just 12. märtsil 1934 kogu riigis kehtestatud kaitseseisukorda (aga mitte varem Eestis kehtinud kaitseseisukorda) poliitilise propaganda tulemusel pidama ebaseaduslikuks ja seda kasutama Eesti tolleaegse valitsuse demoniseerimiseks ja halvustamiseks. Nii nimetatakse kaitseseisukorra kehtivuspiirkonna laiendamist 12. märtsil 1934 tänapäeval üldiselt riigipöördeks, mis peab näitama selle akti ebaseaduslikkust.

11. aprillil 1938 andis Riigihoidja dekreedina uue Kaitseseisukorra seaduse (RT 1938, 40, 365). Selle alusel pikendati kaitseseisukorda edasi, viimati Vabariigi Presidendi otsusega 12. septembrist 1939 nr. 188 (RT 1939, 74, 586).

Vaata ka

• Kaitseseisukorra seadus (1930)
• Kaitseseisukorra seadus (1938)
• Sisekaitseülem

Välislingid

• Kaitseseisukorra seadus (RT 1938, 40, 365)
• Riigikohus ütleb: Kaitseseisukord ja 1934 a. valimiste edasilükkamine on kooskõlas Põhiseadusega (Uus Eesti, 5. detsember 1936, nr. 330, lk. 7)
• Konstantin Trakmann. Kaitseseisukord
• Konstantin Trakmann. Kaitseseisukorra äramuutmise tingimustest
• Kaitseseisukorra seaduse eelnõu

Kirjandus

• Artur-Tõeleid Kliimann. Sisekaitse. Õigus, 1935, nr. 3, lk. 97-117. Ilmunud ka separaadina, Tartu, 1935.
• Konstantin Trakmann. Kaitseseisukord. Õigus, 1930, nr. 1, lk. 3-16.
• Konstantin Trakmann. Kaitseseisukorra äramuutmise tingimustest. Õigus, 1931, nr. 1, lk. 29-37 ja nr. 2, lk. 77-83.

Viited

.