Võrgukeskne sõjapidamine: erinevus redaktsioonide vahel

Võrgukeskne sõjapidamine ehk võrgusõda on sõjanduskontseptsioon, mille kohaselt saavutatakse sõjaline eelis kasutades ära eeliseid infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni vallas, mis võimaldavad muu hulgas kiirendada otsustusprotsesse ning parandada iga operatiivüksuse informeeritust hetkeolukorrast.

Tehnoloogiaid, mis võimaldavad võrgukeskset sõjapidamist

• Võrguarhitektuur, mis tagab pideva andmete liikumise erinevate mobiilsete üksuste, sensorite, inimeste vahel sõltumata kasutavatest sidekanalitest ning sõltumata võimalikest katkestustest üksikute võrgusõlmede vahel.
• Satelliidid, nii sidekanalina kui ka info kogujatena. Pakkudes pildilist infot, asukohainfot (GPS), infot ilma kohta, raketi-hoiatus-süsteemi võimalust.
• Raadioside
• Mehitamata sõidukid: praegu enamasti kaugjuhitavad sõidukid, mida kasutatakse luureinfo kogumiseks.
• Üha kasvav arvuti protsessorite jõudlus
• Nanotehnoloogia, mis võimaldab luua kergemaid ja väiksemaid relvasid ning miniatuurseid sensoreid
• Tarkvara

Eelised

• Omavahel 'võrgutatud' üksused võivad olla väiksemaarvulised, liikudes kiiremini ning nõudes vähem resursse
• Võimalus kasutada uusi taktikaid. Iraagi sõjas kasutasid USA üksused nn "sülemlemise-taktikat". Omavaheline sidepidamine võimaldab üksustel liikuda hajutatult ilma kindla formeeringuta. Iga üksus teab teise asukohta. Ning kui üks sattub hätta, siis saavad naabruses olevad üksused kohe reageerida, rünnates vastast sülemina igast suunast.
• Väheneb sensorist-tulistajani regeerimisaeg. Üksused saavad kohe kasutada sensorite luureandmeid, ilma et need peaks enne staablist läbi käima.

Välislingid

• Network Centric Warfare: Background and Oversight Issues for Congress
• The Implementation of Network-Centric Warfare