Johannes Narbutt
Johannes Woldemar Otto Narbutt, ka Johannes Voldemar Otto Narbut (3. (ukj 15.) aprill 1879 Tallinn – 6. aprill 1936 Odessa) oli Eestis, Saksamaal ja Ukrainas tegutsenud baltisaksa füsikokeemik[1].
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Johannes Woldemar Otto Narbutt oli apteekri poeg.[1]
Narbutt lõpetas 1899 Tallinna Nikolai Gümnaasiumi ning astus Tartu Ülikooli. 1904 kaitses ta seal keemia osakonnas kandidaadikraadi, 1916. aastal samas keemiamagistri kraadi väitekirjaga "O теплоемкости и теплоты правления ряда дигалоидозамещенных бензола" ning 1930. aastal Giesseni Ülikoolis keemiadoktori kraadi väitekirjaga "Über den Herscheleffekt" (Z. f. wiss. Photographie, Photophysik und Photochemie. 1930, 28). 1905–1907 täiendas ta end Berliinis, Zürichis ja Münchenis.[1][2]
1904–1905 oli Narbutt Tartus teadur, aastast 1908 Tartu Ülikooli keemialabori assistent, 1916–1917 eradotsent, 1917–18 Varssavi Polütehnilise Instituudi (evakueeriti 1917 Nižni Novgorodi) füüsikalise keemia ja elektrokeemia professor, aastast 1919 Tartu Ülikooli professor, ühtlasi aastani 1924 füüsikalise keemia labori juhataja. Ülikoolis luges ta füüsikalist, kolloid-, elektro- ja orgaanilist keemiat. Kuna Tartu Ülikoolis puudusid võimalused jätkata uurimistööd keemilise termodünaamika vallas, siirdus ta Tallinna, kus oli 1924–1927 Toomkooli füüsika-matemaatikaõpetaja. 1927 siirdus Narbutt Saksamaale, kus töötas Dresdenis Fotograafia Teadusliku Uurimise Instituudis. 1931 läks NSV Liitu, kus töötas surmani Odessa Füüsikainstituudi fotograafia uurimislaboris.[1][2]
Teadustöö
[muuda | muuda lähteteksti]Tartu Ülikoolis tegeles Narbutt peamiselt termodünaamika probleemidega, jätkates professor Gustav Tammanni alustatud keemilise termodünaamika uurimissuunda. 1905–1917 avaldas ta 17 teadusartiklit orgaaniliste ühendite (pm benseeni halogeenderivaatide) füüsikalis-keemilisist parameetreist ning faasisiirdeprotsesside termodünaamilistest karakteristikutest. Mõõtmistulemuste alusel tuletas Narbutt soojusmahtuvuste, aurustumis-, sulamis- ja muundumissoojuste arvutamiseks sobivaid võrrandeid. 1930. aastail avaldas ta artikleid teadusliku fotograafia probleemidest. 1908–1909 osales Narbutt Eesti Loodusuurijate Seltsi väljaannete toimetamisel. Kokku avaldas ta üle 30 teadustrükise.[1]
Teoseid
[muuda | muuda lähteteksti]- Die Schmelz-, Siedel- und Dampfdruckkurven in den binären Systemen. // Z. physikalische Chemie. 53 (1905)
- Die spezifischen Wärmen und Schmelwärmen der Dichlor-, Chlorobrom-, Dibrom-, Bromjod- und Dijodbenzole. I-IV. // Z. Elektrochemie. 24 (1918); 25 (1919)
- Die Schmelzpunkte sowie einige Lichtbrechungs koeffizienten und spezifische Gewichte einer Reihe von Dihalogenbenzolen. // Berichte Dt. Chem. Gs. 52 (1919)
- Von den Kurven für die freie und die innere Energie bei Schmelz- und Umwandlungesvorgängen. // ACUT, A, 1922, 3/1
- Der Herscheleffekt auf rot- und ingrarot empfindlichen photographisen Schichten. // Z. Wiss. Photographie, Photophysik und Photochemie 33 (1934)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- EAA, f. 2100, n. 2, s. 713 (V. Past).
- ID puudub veebisaidil "BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital"
- Eesti entsüklopeedia. 14. kd, lk 319.
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
- Past, Vello. Tartu Ülikooli keemiaosakonna õppe- ja teadustöö arengujooni käesoleval sajandil. − TÜ ajaloo küsimusi, XX, lk 37.
- Poggendorffs biographisch-literarisches Handwörterbuch zur Geschiche der exakten Naturwissen-schaften. 1938, VI/3, 1825-1826.
- Tartu ülikooli ajalugu: kolmes köites. III kd. Tallinn: 1982, lk 141.
- Илометс, Т. Работы по фотографии химиков, работавших в Тартуском университете. − Материалы VIII конф. по истории науки в Прибалтике. Трт, 1970, lk 45.
- Мартинсон, Х. Р. Становление химической науки и промышленности в Эстонии: химия до 1917 года. Tallinn: 1987, lk 165, 312.