Rahvamuusika

Rahvamuusika pala "The Raggle Taggle Gypsy" on Iirimaalt pärit, Suurbritannias, Iirimaal ja Põhja-Ameerikas populaarne. Esitab Rapalje Saksamaal Balves, Balver Höhle Iiri rahvamuusika ja Kelti muusika festivalil 2018. aastal

Rahvamuusika ehk pärimusmuusika ehk etnomuusika ehk folkmuusika (inglise keeles folk music, saksa keeles Volksmusik) on üldmõiste, mille all mõistetakse muusikat, millel on tavaliselt järgmised tunnused:

• seda edastatakse suulise pärimusena
• selle autor tavaliselt ei ole teada
• selle esitamisel on väga pikad traditsioonid

Rahvamuusikat peetakse üheks kolmest muusikaliigist, milleks on

• rahvamuusika
• süvamuusika
• levimuusika

Rahvamuusika osad on rahvalaul ja rahvapillimuusika.

Rahvamuusikat loetakse rahvaluule osaks.

Rahvamuusika mõiste hõlmab tänapäeval ka mõisteid, millega rahvamuusika sees piiritletakse kitsamaid nähtusi või ideoloogilisi suundumusi:

• pärimusmuusika (traditional music)
• uus rahvamuusika (folk revival)
• maailmamuusika (world music)

Liitmõiste osana on rahvamuusika kasutusel ka erinevates muusikastiilides, nagu näiteks folk rock'is ja folk metal'is.

Eesti rahvamuusika seos tänapäevaga

Eesti rahvamuusikal eristatakse tänapäeval tavaliselt kahte funktsiooni:

1) elav pärimus ehk olemine loomulikus keskkonnas esitajate seas ja nende enese tarbeks;

2) kontsertmuusika ehk esitamine publikule.

Tänapäeval on eesti rahvamuusika elavas pärimuses säilinud vaid Setumaal ja Kihnus. Samas rahvalaulude sajanditetagused tekstid ja viisid leiavad rakendust kontsertmuusikas.

Eesti rahvamuusika esitamine 20. sajandil

Juba 19. sajandi lõpus hakati rääkima rahvamuusika seadmisest ja töötlemisest uue kunstmuusika loomiseks. Veel kuni 1970. aastateni mõisteti rahvamuusikat kunstmuusika eelastmena. Eesti talupojaühiskonna muistset kunsti peeti küll väärtuslikuks, kuid aegunuks. Rahavamuusika jäädvustusi koguti ja salvestati. Selle tegevuse eesmärgiks oli siiski eelkõige soov anda eesti heliloojatele inspiratsiooni rahvusliku kunstmuusika loomiseks. Seetõttu ka näiteks 1950.–1970. aastatel tegutsenud rahvamuusikaansamblid esitasid enamasti vaid kellegi poolt kirja pandud rahvamuusika seadeid.

1960.–1970. aastatel toimus maailmas suur rahvamuusika esitamise tõusulaine, mille ajendiks oli angloameerika rahvamuusika taasavastamine ja vastava levimuusika stiili folk music kujunemine. Selle laine järellainetuses tõusis esile ka muude rahvaste rahvamuusika. Eestis ilmnes uus huvi rahvamuusika vastu kahes põhisuunanas:

1) angloameerika rahvamuusika esitamine ja selle eeskujusid järgiva eesti folkmuusika tekkimine

2) eesti oma rahvamuusika taasavastamine, mille eesmärgiks oli muuta eesti rahvamuusika esitamine taas loominguliseks tegevuseks ning luua selge erinevus kunstmuusikat paremini või halvemini jäljendava taidluse ja rahvamuusika kui omaette muusikaliigi vahel.

1970. aastatel algaski Eestis uue suunana n-ö folkliikumine. Selle liikumisega taotleti vanemasse rahvamuusikasse kuuluvate regilaulude, pillilugude, laulumängude ja rahvatantsude loomulikku, võimalikult originaalilähedast esitust. Rõhutati esinemise paine puudumist ja ülistati rõõmu vabast musitseerimisest. Folkliikumise tuntumaks esindajaks on näiteks ansambel Leigarid. Eesti folkliikumise teise haruna algas ka eesti muistse muusika sidumine levimuusikaga. Selle suuna tuntumaks esindajaks kujunes ansambel Kukerpillid. Kuna eesti regilaulu polnud levimuusikas üldiselt varem kasutatud, muutus see stiil väga populaarseks ning hakkas pakkuma uusi ja huvitavaid võimalusi.

1970.–1980. aastatel kinnitas järjest enam kanda idee rahvamuusika esituse autentsusest. See suunas muusikute tähelepanu rahvamuusika arhiividele ja veel elus olevale suulisele pärimusele. Täielikult muutmata rahvamuusika kõlas ootamatult värskelt ja andis uusi ideid selle töötlemiseks tolleaegse süvamuusika või levimuusika esteetika võtmes.

Pärimusmuusika kui tänapäevane suhe rahvamuusikasse

Vahe tegemiseks senise rahvamuusika esituspraktikaga võeti 1990. aastate alguses kasutusele uus sõna "pärimusmuusika". Pärimusmuusikat mõisteti sarnaselt rahvamuusikaga kui suulises traditsioonis kujunenud rahvuslike tunnustega muusikat ja selle edasiarendusi, aga ka kui rahvamuusika elemente kasutavat autoriloomingut. Pärimusmuusika võib sarnaselt rahvamuusikaga olla

• loomulikus keskkonnas seda esitava rühma liikmete seas nende endi tarbeks;
• kontserdiolukorras publiku jaoks.

Sõna "pärimusmuusika" kasutuselevõtu "rahvamuusika" asemel tingis vajadus rõhutada uue sõna kaudu värsket suhtumist rahvamuusikasse. 1990. aastate alguseks oli tekkinud uus arusaam rahvamuusika ehedusest ja väärtusest. Muutumatu originaaliläheduse ehk autentsuse kõrval hinnati ka improvisatsiooni, loomingulisust ja õppimist vahetust kogemusest, ajastu muusikamaitse arvestamist ning kunstilist taset. Rahvamuusika varasemas esituspraktikas oluliseks peetud n-ö välimise autentsuse nõue asendus sisemise autentsuse nõudega.

Kahe sisuliselt sama tähendusega mõiste – rahvamuusika ja pärimusmuusika – esteetilise ja ideoloogilise konflikti tingis asjaolu, et 1980.–1990. aastatel oli rahvamuusika elav esitamine jäänud muusika üldisest arengust kõrvale:

• rahvamuusika seadete stiil ei käinud ajastu vaimu ja maitsega kaasas;
• autentne rahvamuusikaga tegelemine oli moodustanud omaette professionaalse suuna, kus ülemäärane originaaliläheduse taotlemine välistas loomingulisuse.

Viljandi pärimusmuusika festivali peakorraldaja Ando Kiviberg on öelnud: "No miks me ei tahtnud tarvitada mõistet rahvamuusika? Sellepärast, et rahvamuusika tänapäeva mõistes ei ole enam rahva muusika. See ei kuulu rahvaga kokku. Ta on mingisugune muuseumieksponaat. [---] Rahvamuusika oli tolleks ajaks sellise veidra ja ebatäpse tähenduse omandanud mõiste. Tänu sellele kapellindusele. Sest et need olid autorite seatud lood rahvaviisidele, kus esitatava stiililisele eripärale, rahvaviisile nüansside mõttes, tunnuste mõttes ei pööratud praktiliselt üldse tähelepanu. Oluline oli ainult, et asi harmooniliselt kokku kõlaks, partituurid klapiksid ja nii edasi. [---] Me tahtsime sellest väga selgelt eristuda. [---] Pärimusmuusika on elav rahvamuusika, mis elab oma loomulikku elu, mida antakse edasi inimeselt inimesele. [---] Pärimusmuusika essents on pärimusmuusika propageerimine (Intervjuu Helen Kõmmusele, 6.11.2004, Kõmmus 2005: 106).

Tänapäeva eesti pärimusmuusikas on tugevalt segunenud eesti rahvaluule, levimuusika ja erinevate rahvaste etnilised muusikastiilid. Näiteks mahub sellesse rohkete leelokooridega setu pärimus, pärimusmuusika “klassikalist” ehk originaalilähedast suunda esindav Gjangsta, uuemas, folk metali stiilis Nikns Suns, aga ka ukraina rahvamuusika pinnal kasvanud temperamentne Svjata Vatra.

1991. aastast on õpetatud rahvamuusika (praegu pärimusmuusika) eriala Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias. Noored viljandi muusikud loobusid kohusetundlikult nooti järgiva süvamuusikainterpreedi või vähenõudlikku meelelahutust pakkuva levimuusiku rollist. Nende eesmärk oli muutuda rahvamuusikaga vahetus suhtes olevaks taasloojaks. See on suurel määral mõjutanud nii Eesti kultuurielu kui ka arusaamist rahvamuusikast.

Vaata ka

• Rahvalik muusika
• Folktroonika

Välislingid

• Taive Särg, Ants Johanson. Pärimusmuusika mõiste ja kontseptsiooni kujunemine Eestis, Mäetagused 49, märts 2011
• Rahvamuusika koduleht
• Norra rahvamuusika Norra ametlik koduleht Eestis