Filipp Ovsjannikov

Filipp Vassiljevitš Ovsjannikov (Philipp; 26. juuni (vkj 14. juuni) 1827 Peterburi – 29. juuni (vkj 11. juuni) 1906 Luuga maakond) oli vene arstiteadlane, füsioloog ja histoloog.^[1]

Elulugu

Filipp Ovsjannikov oli kaupmehe poeg.^[1]

Lõpetas Sankt-Petri-Schule Peterburis, õppis 1846–49 Tartu Ülikoolis kameralistikat, läks seejärel üle arstiteaduskonda, mille lõpetas 1853, meditsiinidoktor (1854, TÜ), väitekiri "Disquisitiones microscopicae de medullae spinalis textura, imprimis in piscibus factitatae" (juhendaja TÜ füsioloogiaprofessor Friedrich Bidder, kes koos keemiaprofessor Carl Schmidtiga oli Ovsjannikovi õpetaja).^[1]

Seejärel oli Ovsjannikov Venemaal arst ja uurija, 1858–1863 Kaasani Ülikooli füsioloogia ja üldpatoloogia professor, aastast 1862 Peterburi TA adjunkt anatoomias ja füsioloogias, 1863 erakorraline ja 1864 korraline akadeemik. 1863–1892 oli Peterburi Ülikooli professor, inimese anatoomia ja loomafüsioloogia kateedri ja kabineti juhataja. Asutas Kaasani Ülikoolis ja Peterburi TA juures (1864) füsioloogialabori, oli aastani 1905 viimase juhataja. 1890–1893 oli ajakirja Вестник естествознания toimetaja.^[1]

Teadustöö

Uuris närvisüsteemi ehitust ja talitlust, on Venemaa võrdleva neurohistoloogia ja närvisüsteemi võrdleva füsioloogia rajajaid, esimese algupärase venekeelse histoloogiakäsiraamatu autoreid ja toimetajaid. Avaldanud uurimusi ka embrüoloogia, parasitoloogia, toksikoloogia ja kalanduse valdkonnast (viimases koos Karl Ernst von Baeriga). 1902 valiti TÜ audoktoriks. Oli ka Kaasani Ülikooli auliige, salanõunik, Siseministeeriumi meditsiininõukogu liige. Ovsjannikov oli vene füsioloogi Ivan Pavlovi esimene õpetaja, kelle kaudu Pavlov omandas Tartu füsioloogilis-biokeemilise koolkonna seisukohad. (Pavlov moderniseeris Bidderi-Schmidti loomkatsed koertega maomahlade saamiseks maofistulite kaudu, konstrueerides püsifistulid, mille abil sai seedeprotsesse kestvalt jälgida. Pavlov sai 1904 Nobeli auhinna.)^[1]

Teoseid

Микроскопические изследованiя началъ нервовъ въ большомъ мозге. 1856
Über das Leuchten der Larven des Lampyris noctiluica. // Bulletin de l'Academie imperiale des Siences de St. Petersbourg 8 (1864) 7
Über das Centralnervensystem und das Gehörorgan des Cephalopodon. SPtb, 1866
Die Entwicklungsgeschichte der Störe (kaasautor). SPtb, 1870
Die tonischen und reflektorischen Centre der Gefässnereven. // Berichte ueber die Verhandlungen der Köningl. Sachsischen Gesellshaft der Wissenschaften zu Leipzig (1871) 23
Сообщение о центре сосудодвигательых нервов. // Труды Санкт-Петербургского обществаестествоиспытателей (1876) 7
Избранные произведения. M, 1955

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide

Kirjandus

Album doctorum honoris causa sociorumque honorariorum Universitatis Dorpatensis/Tartuensis (1803–1997). Trt, 1997, 113
Tartu ülikooli ajalugu: kolmes köites. Tallinn, 1982, II, 26, 99, 225, 226, 235, 237, 289, 361, 407
Eesti entsüklopeedia 14, 348
Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist XIII, 48, 123
Käbin, I. Die medizinische Forschung und Lehre and der Universität Dorpat/Tartu 1862–1940. Ergebnisse und Bedeutung für die Entwicklung der Medizin. Lüneburg, 1996, 68, 90–92, 97, 129
Терехов П. Г. Из истории физиологической науки. // Физиол. ж. XLII 12 (1956), 1078–1080
Кузмин М. К. Академик Ф. В. Овсянников. M, 1963
Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.

[ETBL-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide

[1]