Aino Suits: erinevus redaktsioonide vahel

Nikolai Triik. Aino Suitsu portree (1914)

Aino Emilia Thauvón-Suits (9. november 1884 Haapajärvi kihelkond, Oulu lään, Soome – 8. august 1969 Göteborg, Rootsi) oli soome päritolu estofiilist tõlkija ja kirjanik ning ühiskonnategelane, Gustav Suitsu abikaasa.

Teoseid:

• "Minu mälestuste Eino Leino. Kannatav inimene" (Tuntemani Eino Leino – kärsivä ihminen.) WSOY 1958
• "Gustav Suitsu noorus", Eesti Kirjanike Kooperatiivi Kirjastus. Lund 1964

• [Vera Poska-Grünthalile, sorteerides Gustav ja Aino Suitsu kirjaarhiivi:] Vaata, raamatut peab kirjutama siis, kui sa tunned, et tarvidus selle avaldamiseks on sinus kasvanud nagu laps emaihus — sa ei saa teisiti, see peab päevavalgust nägema. Tekib nagu sund jägada oma mõtteid ja elamusi teistega selleks, et nad püsima jääksid.
  • Aino Suits; Vera Poska-Grünthal, "See oli Eestis: 1919-1944", Stockholm: Välis-Eesti ja EMP, 1975, lk 7

"Päevaraamat 1901-1964"

Tsitaadid väljaandest: Aino Suits. "Päevaraamat 1901-1964". Tõlkinud Piret Saluri, teksti ette valmistanud ja vahetekstid kirjutanud Rutt Hinrikus; kommenteerinud Rutt Hinrikus, Sirje Olesk ja Piret Saluri. Tallinn: Varrak, 2014.

• Mina ei ela silitustest, hakkab väga, nii hirmsasti väsitama, ma pean looma oma maailma, koja, kus võin taaga turjalt maha raputada ja puhata, sest ma pean jaksama, niisama hästi jaksama, nagu see inimene, kes on jaksanud elada kõige rohkem.
  • 5. detsembril 1907

• Kui hirmus on teada, et imed teise jõust tühjaks, teada, et rikud teise elu - niisuguse elu, mis pidi jõudma kõrgustesse, kuhu teised on vaid püüelda suutnud. Mida selgemini ma seda tunnen ja tean, seda kirglikumaks muutub mu palve, et meie, et mina jaksaksin katkestada selle sideme, mis kisub alla, mis ei vii üles. Selle, et liigud üksi taevaranna poole, mis ei lähene, selle, et tasasest kõrbest ei tule tilkagi, mis kustutaks janu, seda võiks ehk veel taluda, aga et oled sinna alla läbi oma nõrkuse kiskunud teise, seda taluda ei tohi, selles pean tugev olema. Hing peab võitma ihu. Kui kohutav on ihu ühtsus, kui ei leia teise hinge. Kui üürike on kogu ilu: enne kui hea jõud on saanud alule, on ilu juba läbi, seda mõistsime eile mõlemad. Mina olen vaene, minul ei ole sinule midagi anda. Pärast seda, kui märkasin sinu põlgust, on läinud liikvele must lind ja hüüab mulle kõrva, mis tulemas:

"ja kustuvad üks teise järel minu luuletused"

• 8. detsembril 1907

• Need päevad on minu tähtpäevad, minu personaalse arengu triumfid. Pikkamisi, vägagi pikkamisi teen samme personaalse, eritletud hingeelu elava inimese kodumaa poole, see tähendab, üksinduse poole. Aga ka minule, viletsale surelikule, on antud õnn viibida hetk üksinduse õuedes. Sellele õnnele järgneb küll omalaadne tardunud piin, mis tahab tagasi vaadata ja ununeda endiste unelmate mälestustesse. Aga inimene, kes püüab edasi liikuda ja kellesse on peidetud peatumatuse seeme, ta õpib tundma oma kodumaad ja leiab sealt nii oma tööpaiga kui ka nurga puhkamiseks.
• Töö, see on märk, mis jätab jälje ja millega aitad inimese keerlevat, liikuvat elu edasi. Ja ka mina pean leidma oma töö. Igatahes. Liikugu meie diferentseerumine pealegi selles suunas, et üksindus on vabaduse ja rõõmu ainus tingimus, või siis selles suunas, et hoiame palavikulise jõuga teineteisest kinni kogu elu läbi, kui ka "hoonest variseks kivi kivi järel". Laevukese tasakaalu peab üleval hoidma töö ja kaitsma seda pöördeliste tuulte eest, mis on laevukesest tugevamad. Sest kukkuda ei tohi. Ütlen nagu varemalt: laevukest juhib Jumal, minu Jumal.
  • 6. jaanuaril 1909

• Need, kes õilsusest palju räägivad, on harva õilsad.
  • 11. jaanuaril 1909

• Ei ole midagi muud jagamatut kui üksindus. Vaata ette, et sa seda ei määri!
  • 10. aprillil 1909

• Mind vaevab kummaline aimdus. Et see, mis toimub meie vahel, on paralleel sellele, mis toimub sinul teistega. Sinu õpetused, sinu kasvatamised, stseenid, vihapursked, sinu taktika, jalutuskäigud, mälestuste meenutamised, fraasid, laused, sõnad, psühholoogilised tähelepanekud - kõigel on vaste preili S-iga. Hommikupoolikul tema, õhtupoolikul mina jne.

Needsamad kõnelused, needsamad jutud. Sina seletad temale, nagu ka minule, et jääd alatiseks vanapoisiks. Tema jutustab sinule samasuguseid juhtumeid oma noorpõlvest kui mina jne. Kuulen alati kaja kõigest - ja see, mis meie vahel toimub või millest me kõneleme, see muutub mulle võõraks. Ma vaatlen ja kriitikatiivad lennutavad mu ära sealt, kus asjad sünnivad. Mina elan seda kõike läbi vaid varjude puudutuse näol.

• 12. aprillil 1909

• Minu sõbrad puhkavad mu hinges ristide all. Minu armastus on muutunud tõredaks abieluks. Minu tähendus ja koht minu mehe töös on muutunud vaikimiseks. Minu osa meie ühise majapidamise korraldamisel on muutunud sunduslikuks rahulolemiseks kõigega.

Minu armastus on surnud. Minus on ärganud uus armastus oma lapse vastu.

• aprillis 1915

• Kui leian end elamuste keskelt ja märkan, et mina need olengi, ja et olen need läbi elanud kunsti äratatud kujutluses, siis need kahesugused elamused segunevad. Kas tõelisuse nauding või mure on sedakaudu nõrgem? Need põimuvad. Kas ei kahane tõelise elamuse üllatav jõud sedakaudu, et see muutub kujutluses elatuga võrreldes teadlikuks? /---/

Vaatan haleduse ja valuga sõjavägesid, kus iga mehe pea on sidemetes. Kelle elamus siis tõstab mu soontesse tuimakstegeva, jõuetu viha, kui mõtlen, et on igasuguseid lurjuseid, kes võivad lasta karistamatult tappa, haavata ja piinata miljoneid; kelle - Kristuse, Tolstoi - tõstetud on tuimakstegev, jõuetu viha ülekohtu vastu? Mis on minus oma, mis teiste oma? /---/

Kas ei võta kunst meilt elamuste uudsuse võlu? Kas ei võta kunst meilt võime ja impulsi käia elamuste kirevas möllus oma teed?

• 18. novembril 1915

• Saan vaistlikult aru, et minu mees nõuab naiselt nimelt kõike seda, mida mina ei suuda täita. Üksnes sellepärast mõistab ta minu olukorda nii vähe, nagu ta mõistab. Muidu saaks ta minust paremini aru. Tema mürgised sõnad ja - veel sagedamini mürgised vihjed - on sellepärast nii tabavad, et nende taga on ärapõlenud elu pettumus. Minu süda sellest enam ei võpata. Tunnen selgesti, et armastust ma enam ei oota ega õieti igatsegi. Igatseksin vaid vaikset rahulolemist ja rahu.
  • Stockholmis 17. novembril 1918

• Nüüd ma tean: "Olen leidnud selles inimeses oma hinge." Seepärast ei ole tavalist armukadedust, omamise vajadust, seepärast on tunne, igatahes esialgu, seepärast on tema võit minu võit, tema pääsmine minu pääsmine. Olen juba tema raamatute järgi teadnud, et meis on midagi ühist. Ühtekuuluvus Eino Leinoga on alati olemas olnud. Isegi Gustav ütles Suurel Reedel: "Nüüd mõistan, et te olete kuidagi ääretult ühesugused." Voodis ütles ta äkitselt: "Juhtub, mis juhtuma peab, seda ei saa takistada." - Tema, kes ta ei ole iial enne olnud armukade! Olen kirjutanud, et rahuneda. Terve päeva olen olnud kui puuriloom.

Olen leidnud teises inimeses oma hinge. See mõte teeb mu peaaegu meeletuks. Ja nõnda olen igatsenud teda nagu mu oma hinge, kuhu kuulun. Ometi ei taha ma temalt midagi. Mõistan kogu elu kulgemise järgi, et nüüd on saatus minus täitunud. See on nagu sünd ja surm.

• 11. aprillil 1921

• Ta [Eino Leino] rääkis iseenese hävitamisest. Ütles, et ei jaksa inimkonda armastada. Kui kibestud inimeste suhtes, siis kibestud ka iseenese suhtes. "Kui ei armasta üht, siis ei suuda ka inimkonda armastada." - "Sõltub sinust." - Mina: "See reis - ja palju muud." Surusime teineteisel kätt. Läksime lahku. Jõudsin koju. Heitsin kohe pikali ja vaibusin mõtteisse. Laine kandis mind keelatud maadele. Ja tõelisuse tusk irvitas mulle näkku.
  • 20. aprillil 1921

• Täna õhtul suudlesin üle tüki aja kaua Gustavi pilti ja olin talle tänulik selle eest, et mul ei tarvitse enam olla temasse nii valusalt armunud, et ta ei laasta enam mu veriseks muljutud südant, vaid et haavad meie vahel on juba kinni kasvanud. Eino Leino kraabib mind küüntega ja hiljem silitab käppadega, turris karvaga karumõmm. Täna õhtul tundsin esimest korda tema vastu viha. Kõige rohkem sellepärast, et tundsin nii selgelt, kuidas ta on pea segi ajanud lugematutel teistel naistel. Ma otsustasin vastu hakata. Tahan tappa oma armastuse tema vastu süstemaatiliselt ja arukalt - mitte metsikult ega vägivaldselt - see võiks ebaõnnestuda; mina tapan, nagu tapetakse haavapuud: kõik võsud ja kaugemad juured kistakse välja ja kuivatatakse ära ning alles lõpuks saetakse kogu ilu ise küttepuudeks. Ka mina teen nüüd nii.
  • 1. mail 1921

• Ma ei ole iial elus nii õnnelik olnud. Nooruses olin ükskord õnnelik ühe kevadise öö ja veel varemalt kaks kevadpäeva. Kuid mõlemal korral oli mul tunne, et õnn tarvitas mu olemuse kallal vägivalda. - Nüüd nii ei ole. Mu saatus saab täitumuse. Ma kuulun selle inimesega ühte. Ma kirjutasin täna Gustavile, kirjutasin kirja algusesse; armas Gustav, ja see oli täiesti aus. Mu tunded tema vastu on siirad, aga ma olen teise oma. Mu tunded lapse vastu on siirad ja põhjatud. Ma armastan siiralt kogu maailma. Aga minu hing on Eino Leino käes.
  • 3. mail 1921

• Arvan, et ka teised naised, kes on teda armastanud, on tundnud minuga samu piinu, aga ma arvan, et mitte keegi neist ei ole tundnud nii nagu mina. Sest et tema käes on minu hing. Ma nõuan suurelt Tundmatult aru selle kohta, et ta andis minu hinge teisele, et andis kahele inimesele ühe ja sama hinge. Ma hüüan lakkamatult: ma ei jaksa elada, kuid elan ometi. Ma olen alati olnud armastuses kasin, välja arvatud see üks kord. Ja ma ei hooli ka enam oma uhkusest nagu tänini. Loobu! Loobu! Loobu! Elu õpetab mulle vaid ühtainsat asja: loobu. Ja kui ma selle nüüd viimset korda ära õpin, olen küps siit lahkuma.
  • 5. mail 1921

• Kell oli palju, õpilane ootas, tüdrukud söömata, Grünthali ja tema proua visiit. Kui trammi ootasin, valdas mind ääretu, lausa põhjatu elutüdimus. Vaatasin laskuvas päikeses kollaseid ja sügiseselt tömpe lehtpuid ja ohkasin tahtmatult: "Suur Jumal, lase mul surra!" Alandus, millega olen rahahäda pärast pidanud leppima, ajas mu judisema. Parem oleks surra, puhata, saada üheks rõske mullaga ja koos tuulega ohata. Parem kui olla nurjunud, saamatu inimene ja iseenese nõrkuse survel tooreks muutuda. Hetke olin ma üks sureva loodusega.
• Väike Maret ja päevaraamat, millest hakkab varsti saama inimene, kellele võin pihtida kõike. Ja unistus mehest, kes on tugev, osavõtlik, mõistab mind, kannaks mu taaka ja armastaks mind. Võib-olla ei ole niisugust olemas. Selle unelmaga ühendab mind veel vaid üksainuke nõrk side.
  • 6. oktoobril 1922

• Ainus inimene, keda igatsen nii palju, et võiksin selle nimel oma elu purustada, see ainus ei taha minust midagi. See ainus ei taha oma õnnest ja rahust minu pärast tolli võrragi ära anda. Ja et ma seda mõistan, siis lepin nii vähesega, lepin sellega, et saan kasvõi kaugelt, väga kaugelt tema elu vaadelda. Olgu Jumal siiski tänatud, et ta ei vii mind kuhugi kõrvalisele pargipingile, et tundetut mind puudutada ja suudelda.
  • 30. oktoobril 1922

• Kodumaa, kodumaa, kelle auks kõik see kombekohane ametlikkus, kodumaa on peitunud teadmatusse ja pimedusse, isoleeritusse kogu muust maailmast ja ennekõike valesse. Raadios valetavad nad kõik. See on see kõige kohutavam! Nad peavad valetama ja nad valetavad. Meie, sealtpoolt tulnud, teame ja tunneme seda. Meie sõbrad valetavad mikrofoni ees - vähemalt mina annan selle andeks, sest elu on kallis. Kas Sütiste ei tahtnud valetada? Miks ta lahkus? Kas selle pärast? Mis seal toimub? Kõige ees on paks eesriie. Raadio saadab teateid. Seal seisavad mikrofoni ees head sõbrad, kes ei tohi kõnelda tõesõnu. Meie siin ...
  • 25. veebruaril 1945

• Tean vaid seda, et vale süsteem sünnitab valet, moraalitus moraalitust. Riiklik süsteem, milles ei ole mingisugustki usku, mille tuum on vale, kus riigijuhid ajavad asju nii, et see, mis oli eile tõde, on täna lubamatu ja vastupidi, mis eile oli surmapatt, on täna teenekas tegu. Kuidas võib niisuguses atmosfääris sügava moraalse vaistu kasvatamine üldse kõne alla tulla. Kui niisugune ühiskond ragiseb, hakkab ta pooma.
  • 28. novembril 1945

• Kui õhtul koju tulin, olin tühi, tühjaks pumbatud, aga mul ei olnud õhupuudust nagu pärast Marie Underi õhtut. Olin otsekui oma kohuse täitnud, kohuse eluseaduste ees, kohuse võitluses vale vastu ja inimese tapmise vastu. Kuna ma ei taha, et mind tapetaks, siis pean võitlema nende vastu, kes tapavad inimesi. Ma ei tohi selles võitluses väsida. Ja ma pean võitlema nende vastu, kes võtavad inimeselt kodu ja omaksed, sest ma tahan oma kodu ja omaksed endale pidada. Ja ma pean võitlema nende vastu, kes viivad mind vastu mu tahtmist vangina võõrastele maadele, sest tahan ise otsustada koha üle, kus olen ja tööd teen. Ja ma pean võitlema nende vastu, kes võtavad minult mu isamaa ja kodukandi, sest ma tahan, et igaüks saab jätta endale oma isamaa ja kodukandi, ja kui ta sellest loobub, siis võib ta seda teha ise, vabatahtlikult. Ma pean võitlema vabaduse eest. Mis vana võitlus, võitlus vabaduse eest! Ka seesmiselt! Võitle vabaduse eest!
  • 7. aprillil 1946

• Kakskümmend kaks aastat tagasi võitlesin Temppelikatu I-s oma teisele lapsele elu. Nüüd laman gripiga voodis ja võitlen oma tervise tagasisaamise nimel. Kakskümmend kaks aastat tagasi oli Gu- Tartus, mina üksi vaesena ja haigena Helsingis. Eile õhtul sulges Gu mu soojendavasse sülelusse ning haigusest nõrgana, mälestustest tulvil, hingeldasin unustust otsides. Öösel hakkasime avama elu ringkäigu sõlmi. Sellest sai kuristikke avav peegel, kus nägime end eemalt süüs ja süütuses. Me kuulume kokku. Me läheme lahku, piinleme, püüame köidikutest vabaneda. Me ei saa, me pöördume teineteise juurde tagasi, seotuna paeltega, mille heideid me ka ise ei tunne. Piin, õnn, armastus, viha, vaesus, üliküllus, haigus, jõud, sõda, rahu, alandused, võidud, kõigest ilmajäämine, uus algus, pikaaegne sõprus ja korduv kirg liidab meid ühte pikkade aastate pikas ahelas.
  • 18. mail 1946

• Ühel hommikul leidsin taas Eino Leino, luuletaja ja oma armsa isikliku sõbra, leidsin ja rõõmustasin nii, et pisarad voolasid rõõmu pärast, leidsin ta helkalaulude "Päikese hüvastijätust". Ta astus nagu ilmsi mu ette. Ta ütles mulle palju kordi: "Sina oled minu viimane armastus." Ja ka sõjakuristik oli minust äkitselt kadunud. Luule tuli mu juurde kui päästja ja armastaja. Teine maailm, teised inimliigid. Vabad mõtted ja tunded.
  • 17. aprillil 1947

• Palavikujärgne tühi ja kõle aeg! Olin voodis kuni pärastlõunani, siis läksin poolenisti riietatuna Gu-le appi lõunat tegema. Gu- näeb kahvatu ja väsinud välja, aga uhkustas: "Ma olen mees, kes saab kõigega hakkama, teeb toitu, ostab sööki, peseb riistu." Pea oli püsti, aga kangelase nägu oli väga murelik. Ei, mõtlesin, ja tõusin üles. Kui lõuna oli söödud, oli kangelane nii väsinud, et läks magama.
  • 4. oktoobril 1947

• Hommikul tuli Gu- minu juurde ja tahtis mis tema oma. Mina olin nii tõrges. Ootan rohkem soojust ja osavõtlikkust. Mu hing on "vangis" iseeneses ja endises elus. Soovib osavõtlikkust, armastust, tähelepanu. On ohtlik hommikud ja õhtud eraldi tubades elada. Mu hing rändab üksipäini paljudel õuedel ja kurvastuse orgudes ja harjub üksi olema. Nii ei solva ega sega teda keegi. Irreaalne muutub reaalseks ja reaalne muutub kaugeks. Sellest on see kasu, et me muutume teineteisele kaugeteks. Gu-d see ei häiri, aga minule muutub eemaldumine liiga tõeliseks.
  • 11. oktoobril 1947

• Olen lehitsenud oma vanu päevaraamatuid ja mõistnud oma elust üht¬teist. Kolletanud lehed on mulle selgitanud, miks elu on olnud minu puhul nii raske ja miks see ka praegu raske on. Gu-le pakub naudingut näha elus "kauhut kaikkialla", tema kirg on "hoida alati negatiivsuse haav lahtisena", nagu nõuab Kierkegaard. Noorest peast imetlesin teda, aga ega ma ei mõistnud. Nüüd ma mõistan. Gu- suudab seda, ta naudib seda, ta on omas elemendis, kui kõike enda ees mustana näeb. Aga minule on see võõras element. Olen alati igatsenud avameelset, sooja armastust. Jäine armastus võib olla muidugi uhke, aga selles, minule võõras atmosfääris on see nõudnud jõudu. Ühtelugu vaid kriitika, satiir, pilge. Ja see kaksikmäng algusest peale! M.S-i ja minu vahel. Missugune põrgu! See oli muidugi hea taltsutamisvahend! Ja kuidas ma aastate kaupa võitlesin, et nõiaringist pääseda. Ometi olime teineteisesse armunud. Nüüd on tulemus käes. Mind on käsutatud, alguses mees, siis lapsed. On taltsutatud ja käsutatud. Nüüd mõtlen juba tõsiselt vaestemaja peale. On tunne, et ei jaksa enam teenida. Kuid ega ei ole vist kerge ka vaestemajja saada, kui on sugulasi. Tuleb roomata põrandad ning teiste suitsutuhka ja sülge maha pesta.
  • 12. oktoobril 1947

• Eile tuli Gu-le raha. Täpselt pool sellest, mis teadaandes lubati. See oli ka nii hilinenult, et ei olnudki rõõmu saada 299 krooni 600 asemel. Nüüd on kogu selle "palgakõrgenduse" juures vaid umbusk, et meid tahetakse tõugata meeleheitesse. Siin Rootsis ei ole riik kindel palgamaksja, üksnes eraettevõtja peab seda olema. Tulevik tundub ka selles suhtes väga ebakindel. Eks näis! Eile oleks pidanud saama selle 550-kroonise stipendiumi. Ei kippu ega kõppu. Helga vajab alailma raha. Toitu peab ostma. Kuhu me nii välja jõuame? Soomes pannakse need vangi, kes on vähegi eestlase moodi. Kui kaua püsib rahu siin? Kas inimene muudkui põgeneb, et ellu jääda?
  • 31. oktoober 1947

• Täna jooksis Brunkebergstorgil autode vahel väga rahulikus taktis hiir. Inimeste ükskõiksus teineteise vastu suurlinnades on tõepoolest kummaline. Teine inimene on palju olematum kui tänav või poeaken. Mina näiteks ei mäleta bussitäiest inimestest kedagi, aga mäletan hästi hiirt, kes keset platsi rahulikus taktis sörkis. Näen veel mälus hiire erinevaid liigutusi ja õõtsuvat keskkeha.

Millest see lähedus hiire ja puuga, kuu ja tänavaga, kuid kaugus inimestest. Millest, millest? Püüan selles selgusele jõuda. Hiir ja puu, kuu ja lumi ei kuulu ühegi rahva hulka. Nad ei näe minus võõrast. Nad ei võõrasta mind. Nad ei tõrju mind. Mina ei karda neid. Minus ärkab nende suhtes omane, soe tunne. Ma mäletan hiiri Rutjast, hiiri Tartu suures vanas kinos, hiiri, keda Linda Kruus nii kartis, et nuttis öösel.

• 27. novembril 1947

• Minu kogu olemise keskpunkt oli tollal armastus Gu- vastu. Mitte kehaline armastus, vaid kogu olemust andev valmisolek. Ma ei usu, et kumbki meist sellest tollal aru sai. See takistas minu arenemist ja sidus Gu-d ülearu, kuid selle õitsemise ajal sündis "Tuulemaa", selle armastuse õitsemise ajal elas kaks inimest poollagunenud, roosidest ümbritsetud villas, mille iluaia tagant vilksatasid aeg-ajalt mööda rongid, aga mille teisel pool oli suur puutumatu mets - väga keskendunud elu nii õnnelikult, kui on üldse võimalik elada. Olin äsja saanud kakskümmend üheksa, kui põdurana ja raskest koormast rõhutuna Sweet Home'i talve ja lume rüppe jätsin. Ma ei teadnud siis, kui rahulikult viimasena köögiukse sulgesin, et ma ei tule enam iial samasugusena tagasi. Elu põletisraud ootab määratud ajal meist igaüht.
  • 21. jaanuaril 1948, Mareti sündimise aega meenutades

• Elu on kõrvuti kahesugune; õnn, armastus, ühtesulamine - ja igapäevase pingutuse töö ja vaev, mustuse eemalepeletamine, nälja ja janu kustutamine, ühiskondlike kohustuste täitmine, inimeste abistamine ja palgatöö, et nende eelmistega hakkama saada. Ja kõige taga kõige ülemana: isiksuse arendamine, kuhu ei sobi ükski skeem või leiutis või heategevus, sest selle jaoks peab olema iga kord oma tee.
  • 13. veebruaril 1950

• Raamaturiiulid näitavad, et igav ei hakka kunagi. Neilt võib leida sadu inimsaatusi. Minu toa seinad on aardeait. Mina, vaene pagulane, olen jälle püstirikas kuuvalguses värelevas toas, mille seinad jutustavad rohkem, kui mina suudan vastu võtta.

Näen poolvalges toas oma Euphorbia't, millel on tänavu kevadel esimesed pisikesed punased tähekujulised õied. Kristuse kibuvits õitseb, kuigi varred on täis hirmsaid okkaid. Okkad on võimsad: kannatus on võimas jõud. Nende vahel õitsevad väikesed armastusepunased tähed. Sama akna ees laiutab lai jõulukaktus, liiga lai meie tubade jaoks. Tal on õisi. Näen jõulude ja ülestõusmispüha õisi ühekorraga. Kristuse sünd ja surm.

• 15. märtsil 1952

• Aga Gu- oskas kohe metsa kaduda. Ta läks nii märkamatult, et keegi kunagi ei teadnud, kuhu ta oli läinud. Tema eelisõigus oli teha kohe alguses uurimisretk ümbruskonda. See esimene tuuleõhk, esimene lill kuuerevääril, esimene kukeseen, esimene linnuvidin Lilly metsas, need kuulusid alati Gu-le. Kuidas ta oli alati nende esimene saaja, see oli tema saladus. Ta jättis mu reisikohvrite, vihmamantlite, kööginõude ja toitude juurde - ja ennekõike perenaisega asju klaarima. Armas Gu-, mets oli tema teine kirjutuslaud. Ta tahtis olla seal, kus tahtis, ja minna sinna, kuhu tahtis.
  • Eraldi märkmevihik, milles on juttu G. Suitsu tervisest viimastel eluaastatel, raamatus lk 424

• Ongi niisugune tunne, et olen lakanud olemast indiviidina. Olen vaid väiksemast väiksem, tibatilluke rattaosa pagulaselu kulus, mis veeretab mingit põhjusest ja tagajärjest tulenevat koormat surelikkuse poole. Kuid tulevikul ei ole mingit pidepunkti. Kas tagasi endisele kodumaale? Ma ei suuda vaid uskuda, et selle endise leiaksin. Endist ei ole enam olemas. On vaid mälestus endisest maast ja endistest kodudest. Praegu on kodu võõral maal, kus elab kaks tõbist. Üks on juba murdunud, teine veel pingutab. Ka tema väsib vahel, vahel tunneb hommikut koitmas. Mis hommikut ja kus? "Kas sealpool täheaeda?" Ta ei tea.
  • 12. detsembril 1955

• Olen päevaraamatusse kirjutanud ainult "rämpsu", kuna see piina ja lootusetuse maailm, kus ma tõeliselt olen, on liiga verine haav, et seda puutuda võiks. Ja ometi on see ainus tähtis ja oluline ja tõsine, see maailm, kus elab mu hing. Minu keha sööb ja tunneb janu, vahel väriseb külmastki, kuigi harva. Keha igatseb kümblust ja mõnikord puhtaid rõivaid. Kuid siis sööstab õudusega meelde, et Gu- ja Maret lamavad kangestunutena külma liiva all, et ma ei näe neid, ei või anda neile sooje rõivaid, ei või osutada neile armastust. Mu igatsus muutub nii põhjatuks, et ma ei taha kümblust, ei taha rõivaid. Tunnen vaid väsimust, kohutavat väsimust ja masendust. Püüan millelegi mõelda, aga kogu mu hing ei vabane tõsiasjast: Gu- on lahkunud, Maret on lahkunud. Ma näen Gu- silmi, nagu näeksid need üllatavaid asju, need silmad peegeldasid imesid.
  • 11. oktoober 1956

• On hirmus saada vanaks ja olla ülearune. Seepärast püüan hoida eemale nendest, kes on mulle tähtsad, et neile mitte koormaks olla. Need, kes mind igatsevad, mind vajavad, mulle helistavad, neid ma ei igatse, kuid olen otsustanud võtta osa nende muredest, sest ei taha, et nad tunneksid end ülearustena. Ka mina tahan minna niisuguste juurde, kellele ma ei ole ülearune. Tahan minna prooviks maailma juurde, tundmatute juurde. Ehk ei ole ma kõigile ülearune. Lähen Gu- juurde, Mareti juurde. Tean, et neile ma ei ole ülearune. Mõtlen neile, kirjutan neile, vestlen nendega. Vahest vähendab see minu igatsust ja tuska.
  • 15. novembril 1956

• Küünal muudkui põles ja tuul pani leegi hubisema. Tardun seal haual alati teistsuguseks. Kus te olete? Kas te näete mind? Minu süda kuulub siia. Minu sammud, haiged ja kohmakad sammud kuuluvad tollele maailmale. Istusin kühmutõmbunult taburetil ning mõtlesin, ma mõtlesin iseenesele, oma tööle ja surmale. Jalasääred hakkasid natuke pakitsema, külm hiilis juba mööda reit. Peab tõusma ja minema, kui tahad terveks jääda. Kangeks tõmbunud jalgadel komberdades alustasin tagasiteed, puhates igal pingil. Kui koju jõudsin, oli külm, nälg ja janu. Kummaline, et inimene suudab süüa, kuigi tuleb oma armsamate haudadelt! Mis see lühike elumäng õieti on? See, et komistad pimedas vastu kive ja põlenud ahervaremeid. Mis ime siis, et jalad väsivad!
  • 23. mail 1959

• Päike loojus. Õhk läks kohe külmemaks. Minu ümber oli telgiühiskond. Kommipabereid ja tihedalt autosid paistab nüüdsel ajal olevat kõikjal. Loodus on tohutu, aga askeldav, kisendav ja kompvekke sööv inimmass ei osanud suure vaatemängu ees vaikseks jääda. Loodus on neile vaid raam.
  • 8. juulil 1959, Byerumi rand

• Praegu on minul kõik seesama. Igatsus on vaid muutunud piinaks, kui mõtlen, et ei pääse iial Gu- ja Mareti juurde. Nende kirjade lugemine äratab nii kohutava igatsuse, et selle sügavusele ei julge mõelda. Ma pean hakkama uskuma, et ükskord saan Gu-ga ühineda ja ühineda temaga igaveseks, et meid ühendab Jumal.
  • Roomas 14. juunil 1961

• Kui raske, kui sul on sõbrad, kes ei ole õieti sõbrad, aga sa ka ei vabane sõprusest. Peab olema sõbralik kõigi inimeste vastu, sest neist kõigist on nii hirmus kahju. Muutuda loomaks. Kui kohutav! Saada inimeseks. Kui raske! Saada inimlikuks inimeseks! Kui üksildane! Kui püüan vastu hakkamata pahasoovlikkust välja kannatada, väsin ära. Hakkan jälle unistama südamesõprusest, mida ma ei saa enam iial. Üks aare jääb: kannatus.
  • 22. oktoobril 1961

• Ma ei ole tükk aega Gu-d unes näinud. Tänavusest sügisest on mul Gu-st ainult üks meeldejäänud unenägu. Ainult üks. Muidu on neid olnud alatasa. Selle asemel mõtlen temale ärkvel olles kogu aeg, olen ilma temata lausa haige. Vajan teda igas suhtes: kui sõpra, usaldusalust, seltsilist, meest, kuulajat. Kui olen üksi voodis ja mõtlen, et ta tuleb nagu varemalt, siis kisendan üksinduse piinast. On see õnnetus, et olen veel naine? Ja et muutun üha rohkem naiseks. Kas pean seda häbenema? Kui õieti mõtlen, siis see oleks häbi, kui seda häbeneksin. Ega mina ole end teinud?
  • 30. oktoobril 1961

• Täna sain Signe Maconi kaudu Gustavi kirjad Therese Wuorenheimole. Lugesin need päris korralikult läbi. /---/

Kui ma oleksin täpselt kõike teadnud, ka seda kirja lugenud, mis Gustav talle 1909 oli kirjutanud, siis oleksin Gustavi kindlasti otsekohe sinnapaika jätnud. Saatus, saatus!

Nüüd mõistan ma ka seda, mida tähendasid kõik need soomlaste sõnasaatmised, näiteks: "Küsige preili Thauvónilt, kas ta üldse tunneb seda noort eestlast?" - Või üks teine kord: "Öelge preili Thauvónile, et ta oleks ettevaatlik. Hoidku end!"

• Södermalmi haigla, 9. veebruaril 1963

• Välispidiselt olen ma kõike muud kui üksildane. Mul on sõpru ja tuttavaid mitmel maal, aga mul ei ole kellelegi toetuda mõneks tunniks, kui seda on vaja. Sisimas on inimene alati üksi. Seda on öeldud nii palju kordi, et ajab iiveldama. Sellest peaks juba vaikima, selle kohta tuleks leida teisi sõnu.

Näiteks: inimene on abitu, kui ta ei ehita oma elu omaenda jõu peale, ta on abitu, kui ta ei looda Jumala peale. Inimene on abitu, kui ta ei tunne oma ümbruse sotsiaalseid ja majanduslikke olusid. Inimene on abitu, kui ta on mingil moel haige, kui ta on pime, kui ta on kurt, kui ta ei saa käia, kui tema käed ei suuda kanda, kui ta ei saa magada, kui tal ei ole mälu, kui ta ei suuda ennast valitseda, ja veel arvutu hulk kuisid ...

Naerata, unusta oma mina, otsi väljapääse, kuidas üksi toime tulla! Aga ilma nurisemata! Rõõm tuleb seestpoolt. Vaata lund, vaata pimedust, vaata päikest, vaata seda väikest tulpi, tulbilast, mis katsub suure külje alt õide puhkeda - sinu lohutuseks. Vaata oma suure mure sisse, oma Maretit, tema ilusat peent sisemist mina. Kas sa ei ole rikas säärase murega.— Jaa-jaa!

• 10. ja 11. veebruari vahelisel ööl 1963

• Seepärast, Aino, ära kurvasta, et Vello tänaõhtune jutt sellest, et ma ei räägi tõtt, et olen nii vana, et nina on "tatti" täis, et vanade inimeste kogu keha võivad katta rasvakäsnad, ei tee mul enam tuju pahaks. Mida rohkem niisugust kuulen, seda reipamaks muutun. Õppisin vaid üht: pean loobuma seltskonnast, mis masendab, ja otsima seltskonda, mis annab elujõudu. Ja tuleb olla nii palju üksi kui võimalik. Võrratu üksindus. On niisuguseid, kes vajavad seda, mis minul on, ja niisuguseid, kes ei vaja seda, mis minul on. Mul ei ole välist rikkust mitte üheski suhtes - ei raha- ega asjaderohkust, ei kõrget positsiooni ega tiitleid, ei ilu ega tervist, ei kuulsust ega kuulsaid sõpru - enam mitte. Näen välja inetu ja naeruväärne. Kui hea on niisugusel inimesel üksi olla. See on ainus õige olemise vorm. Süda on kinni lastelaste nagu vaigu küljes. Aga see tuleb neist lahti kiskuda. Ja varsti õpivad nad minus nägema sedasama inetut, naeruväärset ja põlgusväärset olendit, nagu näeb mind nende ümbruskond. Seepärast tuleb juba aegsasti ettevaatlik olla.
  • 25. märtsil 1963

• Minu suhtumine töösse on muutunud. Kirjutan "soome keeles" ja nii kiiresti kui võimalik. Ükski inimene ei vaja seda peenust, millega olen tahtnud teha seda südametööd.

Süda ja aju tuksuvad ja lihvivad, aga rahvamass loeb, sülitab ja hülgab kõik, mis neid ei puuduta. Kirjuta eestlastele reipalt ja külmalt. Alusta kohe soome ja rootsi keeles.

• 9. juulil 1963