Aleksandr Solženitsõn
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2023) |
Aleksandr Issajevitš Solženitsõn (vene keeles Александр Исаевич Солженицын; 11. detsember 1918 Kislovodsk – 3. august 2008 Moskva) oli vene kirjanik ja dissident; Nobeli kirjandusauhinna (1970) ja Templetoni auhinna (1983) laureaat.
| Aleksandr Solženitsõn | |
|---|---|
 Solženitsõn (1974) | |
| Sünninimi | Aleksandr Issajevitš Solženitsõn |
| Sündinud |
11. detsember 1918 Kislovodsk, Venemaa SFNV |
| Surnud |
3. august 2008 (89-aastaselt) Moskva, Venemaa |
| Rahvus | venelane |
| Kodakondsus |
|
| Alma mater | Rostovi Riiklik Ülikool |
| Tuntud teoseid | |
| Tunnustus |
|
| Koduleht | |
|
solzhenitsyn | |
Tema kuulsaim teos on "Gulagi arhipelaag", mis ilmus samizdat 'i väljaandena ja valmis suures osas Eestis.[2] Tuntud on ka jutustus "Üks päev Ivan Denissovitši elus" (1962, eesti keeles 1963).
Elukäik
muudaSolženitsõn sündis kasakaperes kuus kuud pärast isa surma. Õppis Rostovi Ülikoolis ning sai ühiskondliku tegevuse ja õppeedukuse eest Stalini stipendiumi, mida anti välja vaid seitsmele noorele.[3] Ülikoolis omandas ta matemaatika- ja füüsikahariduse, lõpetades kooli vaid pisut enne Saksamaa invasiooni. Tollal oli Solženitsõn truu kommunist, olgugi et tema ema oli kirikule truu.[3] Solženitsõn huvitus kirjandusest ning alustas 1939 . aastal mittestatsionaarselt õpinguid Moskva Ajaloo, Filosoofia ja Kirjanduse Instituudi filoloogia teaduskonnas.
Solženitsõn sõdis Punaarmee koosseisus Teises maailmasõjas, lõpetas 1942. aastal suurtükiväekooli, sai patareikomandöriks, kellena sõdis 1945. aasta veebruarini ja ülendati suurtükiväes kapteniks. Lahinguliste teenete eest autasustati teda kahe ordeniga. Ta arreteeriti 1945. aastal nõukogudevastase agitatsiooni eest, kuna kritiseeris erakirjas Stalinit, ja mõisteti kaheksaks aastaks vangi.
Solženitsõni laagriaastad kestsid 1953. aastani. 1950 paiku haigestus Solženitsõn vähki, millest tal õnnestus pärast vabanemist paraneda. 1952. aastal lahutas ta 1940. aastal sõlmitud abielu Natalja Rešetovskajaga. 1957. aastal abiellus Solženitsõn Rešetovskajaga uuesti, kuid ka see abielu lahutati (1972). 1973. aastal abiellus Solženitsõn Natalija Svetlovaga. Teise naisega oli Solženitsõnil kolm poega: Jermolai (1970), Ignat (1972) ja Stepan (1973).
Solženitsõni poliitilistele vaadetele avaldas tugevat mõju kongikaaslane Lubjankal Arnold Susi.
Vangilaagrist vabanemise järel oli Solženitsõn sundasumisel Kasahhi NSV-s. Pärast rehabiliteerimist 1956 asus tööle matemaatika- ja füüsikaõpetajana Rjazanis.
Tema kirjanduslik karjäär sai alguse Hruštšovi sula ajal, kui kirjandusajakiri Novõi Mir avaldas neli aastat pärast valmimist Hruštšovi isiklikul loal lühiromaani "Üks päev Ivan Denissovitši elus". Teos kirjeldas ilustamata elu vangilaagris ning selle avaldamine põhjustas suurt kära ja vastakaid reaktsioone. Menu jäi lühikeseks, juba enne Hruštšovi kukutamist 1964 muutus Solženitsõnil teoste avaldamine keeruliseks. Juba 1969 heideti Solženitsõn kirjanike liidust välja.[4]
1970. aastal pälvis Solženitsõn Nobeli kirjandusauhinna, kuid ei sõitnud auhinnatseremooniale, kartes, et tal ei õnnestu Nõukogude Liitu naasta.
1960. aastatel viibis Solženitsõn korduvalt Eestis. Siin valmis trükiks "Gulagi arhipelaagi" käsikiri. Selle esimene osa ilmus 1973 Prantsusmaal. "Gulagi arhipelaagi" Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides ilmumise järel Solženitsõn vangistati ja saadeti 14. veebruaril 1974 Nõukogude Liidust välja.
Solženitsõn ja NSV Liidu RJK
muudaOma kriitiliste kirjutiste tõttu Nõukogude võimu suhtes avati NSV Liidu RJK Viienda valitsuse poolt Aleksandr Solženitsõni tegevuse kontrolliks operatiivläbitöötlustoimik (nr 14271, tingnimega "Ämblik" («Паук») ja jälgimistoimik (дело формуляра ПФ, архивный № 11375) ning teda jälgiti nii varjatult kui ka tehniliste vahenditega. 1971. aastal pandi toime katse mürgitada teda riitsinuseseemnetest (Ricinus communis) saadava ritsiiniga[5] (1978 Londonis mõrvati vihmavarjuga, mille otsas oli mürgikapsel ritsiiniga, Bulgaaria dissident Georgi Markov).
Eksiilis Läänes
muuda1973. aastal võeti Solženitsõnilt ära Nõukogude Liidu kodakondsus ja 1974. aasta veebruaris saadeti ta riigist välja. Pärast seda elas ta algul Zürichis, seejärel Ameerika Ühendriikides Vermonti osariigis. Solženitsõn oli väga kriitiline ka kapitalistliku maailma suhtes.[6]
1990. aastal ta rehabiliteeriti ja 1994. aastal naasis ta Venemaale.
Tagasi Venemaal
muuda2007. aastal sai Solženitsõn Putinilt elutööpreemia silmapaistvate saavutuste eest humanitaarvallas[7], mille Putin ka isiklikult kirjanikule koju kätte viis.[8] 1998 keeldus ta sarnasest autasust, mille president Jeltsin oli talle määranud, öeldes, et ei soovi midagi inimeselt, kes on riigi viinud kaosesse.[8]
Tunnustus
muuda- 1969 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia välisliikmeks
- 1970 – Nobeli kirjandusauhind
- 1983 – Templetoni auhind
- 1997 – valiti Venemaa Teaduste Akadeemia akadeemikuks (keele ja kirjanduse osakond)
- 1998 – Lomonossovi suur kuldmedal (panuse eest vene keele, vene kirjanduse ja Venemaa ajaloo arengusse)
Teosed eesti keeles
muudaRaamatud
muuda- "Üks päev Ivan Denissovitši elus" (jutustus). Tõlkinud Lennart Meri ja Enn Sarv, eessõna: Aleksandr Tvardovski. LR 1963, nr 11/12
- "Asja huvides" (jutustused "Juhtum Kretšetovka jaamas" ja "Asja huvides"). Tõlkinud Olev Jõgi. LR 1964, nr 38/39
- "August 1914" ("Август Четырнадцатого"), pole ilmunud eesti keeles
- "Elagem ilma valeta!" (artikkel miniraamatuna). Eesti Rahvusfond, Stockholm 1979, 4 lk; võrguversioon ajakirjas Kultuur ja Elu, 2006 nr 2, lk 44–45
- "Puskles vasikas tammega" ("Бодался телёнок с дубом", 1975, pole ilmunud eesti keeles
- "Punane ratas" ("Красное колесо"), 1983, pole ilmunud eesti keeles
- "Gulagi arhipelaag" (alapealkiri: Kirjandusliku uurimuse katse), I-III, Eesti Raamat, Tallinn 1990 (I köite tõlkinud Henno Arrak, Helmi Tillemann ja Maiga Varik; II köite tõlkinud Helmi Tillemann ja Maiga Varik, värsid tõlkinud Harald Rajamets; III köite tõlkinud Edvin Hiedel ja Helmi Tillemann)
- "Vähktõvekorpus" (romaan). Inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa. Ersen, Tallinn 2000
- "Esimeses ringis" (romaan, kahes köites). Vene keelest tõlkinud Matti Piirimaa. Ersen, Tallinn 2001
- "Rusudes Venemaa" (poliitiline traktaat). Tõlkinud ja järelsõna: Lembitu Aasalo. Olion, Tallinn 2001
- "Lenin Zürichis" ("Ленин в Цюрихе"), 1975. Tõlkinud Jüri Ojamaa, LR 2018, nr 26-29
- “Lenin Petrogradis”, LR 2019, nr. 21-23
Artiklid, kõned
muuda- "Kiri Nõukogude Liidu juhtidele" (poliitiline traktaat aastast 1973). Tõlge ja saatesõna: Aivar Kull, toimetanud Tiiu Sang – Vikerkaar 1989, nr 10, lk 77–87 ja nr 11, lk 79–84
- "Film Rubljovist" (Andrei Tarkovski filmi arvustus). Tõlkinud Arvo Pesti – TMK 1990, nr 12, lk 44–50
- "Eestlased" (mälestusi). Tõlkinud Maiga Varik, kommenteerinud Heli Susi – Sirp 21. veebruar – 13. märts 1992
- "Lillekimp siseministrilt" (mälestusi; kirjaniku väljasaatmisest NSV Liidust). Tõlkinud ja vahetekstidega varustanud Heli Susi – Kultuur ja Elu 1990, nr 4, lk 30–33 ja nr 5, lk 20–23
- "Templetoni loeng". Tõlge: Aivar Kull – Eesti Kirik 8., 15. ja 22. oktoober 1992; veebiväljaanne
- "Nobeli-loeng". Tõlge ja saatesõna: Aivar Kull – Noorus 1993, nr 1 ja 3
Muid teoseid
muuda- "200 aastat koos" – ДВЕСТИ ЛЕТ ВМЕСТЕ – (Vaade ajaloole). Venekeelse veebiväljaandega saab tutvuda siin.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ "Solzhenitsyn Flies Home, Vowing Moral Involvement 88". New York Times (inglise keeles). Vaadatud 27. augustil 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ «Gulagi arhipelaag» sündis tänu eestlaste vaikimisele @ Juhani Püttsepp, 12. oktoober 1999, Postimees
- ↑ 3,0 3,1 Mees, kes pistis läbi raudse värava pilu esimese peotäie tõtt – SL Õhtuleht, 5. august 2008
- ↑ Toivo Kuldma, Nobeli auhind 1901–2004. Olion, 2005
- ↑ Смертельная жара «Совершенно секретно» № 02 – 2007
- ↑ Pagulane pöördus tagasi. David Remnicki (The New Yorker) ja Disa Håstadi (Dagens Nyheter) materjalide põhjal Nils B. Sachris, Postimees, 30. mai – 2. juuni 1994.
- ↑ Solženitsõn saab Putinilt preemia – SL Õhtuleht, 8. juuni 2007
- ↑ 8,0 8,1 Uuele Venemaale mittevajaliku Suure Eraku surm – Oma Saar, 9. august 2008.
Välislingid
muuda| Tsitaadid Vikitsitaatides: Aleksandr Solženitsõn |
- Aleksandr Solženitsõn veebisaidil Nobelprize.org
- Solženitsõni teoseid tutvustav venekeelne veeb
- Solženitsõni teoseid tutvustav venekeelne veeb
- Людмила Сараскина, "Александр Солженицын", Москва, Молодая Гвардия 2008, 936 lk (senistest kõige põhjalikum Solženitsõni biograafia vene keeles); intervjuu biograafia autoriga; video: Людмила Сараскина. Мой Солженицын
- Pilte venekeelsel saidil solzhenitsyn.ru
- Kopli-Märdi talu Vasulas, kus Solženitsõn elas talvel 1965/1966
- Arnold Susi, Marta Port, Solženitsõn suvel 1967
- ETV telesaade "Ajavaod. Mees, kes usaldas eestlasi" (ERR 2011)
- "Solzhenitsõn paljastab N. Liidu terrorisüsteemi". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 1, 4. jaanuar 1974, lk 1.
- "Solzhenitsõn toob eeskujuks eestlasi". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 2, 8. jaanuar 1974, lk 1, 5.
- "Maailma südametunnistuse hääl". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 2, 8. jaanuar 1974, lk 2.
- "Raskekahur N. Liidu vastu". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 3, 11. jaanuar 1974, lk 2.
- "N. Liidus 1–2 miljonit sunnitöölist". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 4, 15. jaanuar 1974, lk 1.
- "Kui punane kodumaa reetis oma sõdurid". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 4, 15. jaanuar 1974, lk 2.
- "Solzhenitsõn tembeldati "reeturiks"". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 5, 18. jaanuar 1974, lk 1.
- Karikatuur. Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 6, 22. jaanuar 1974, lk 2.
- "Ta esindas Euroopat meie kongis...". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 8, 29. jaanuar 1974, lk 3.
- "Mees, kes tegi Solzhenitsõnist demokraadi". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 11, 8. veebruar 1974, lk 3.
- "Solzhenitsõn küüditati Lääne-Saksamaale". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 13, 15. veebruar 1974, lk 1.
- "Solzhenitsõn otsib uut kodumaad". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 14, 19. veebruar 1974, lk 8.
- "Imed meie elus pole veel lõppenud...". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 15, 22. veebruar 1974, lk 1.
- "Solzhenitsõni teene eestlastele". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 17, 1. märts 1974, lk 1.
- Aleksandr Solženitsõn, "Elagem ilma valeta!"
- Olev Remsu, Elagem ilma valeta. Solženitsõni viimane päev N. Liidus, kogumikus Aja Kirju, Petrone Print 2016.
- Solzenitsõn hoiatab kultuurikriisi eest – Postimees, 30. september 1997
- Rein Veidemann. Kirjanik Aleksandr Solženitsõn: «Elagem ilma valeta!», Postimees, 5. august 2008
- Alo Lõhmus. «Solženitsõn oli Eestisse armunud!», Postimees, 5. august 2008
- Boriss Tuch. Vastuoluline suurkuju, Postimees, 5. august 2008
- Lahkus 20. sajandi suuremaid missioonitundega kroonikuid – Eesti Päevaleht, 5. august 2008
- Aleksandr Solženitsõn: ma ei karda surma – Eesti Päevaleht, 29. august 2008
- Heli Susi. Aleksandr Solženitsõn ja Eesti, Eesti Ekspress, 6. november 2008, lk A30–33, 9. november 2008
- Aivar Kull. "Müüripurustaja Solženitsõn" – Sirp, 30. november 2012, lk 21
- Olev Remsu. "Solženitsõn täna" (Erkki Vettenniemi teose "Solženitsõn. Elu ja eetos" teose arvustus), Postimees, 13. oktoober 2018
- Olev Remsu. "Lenin kui Solženitsõni autoportree" (Solženitsõni teose "Lenin Petrogradis" arvustus), Postimees 9. november 2019