Feminism

Feminism on ideoloogia, mille keskmes on küsimused naise rollist ja staatusest ühiskonnas, sealhulgas poliitikas, äris, teaduses ja kultuuris.

Veenuse märk peeglina ja ülestõstetud rusikaga

Ühendatud Marsi ja Veenuse märk koos võrdusmärgiga, nõudmaks sugude võrdsust

Feminism sai alguse 19. sajandil kui poliitiline liikumine, mis nõudis naistele meestega võrdseid kodanikuõigusi, kuid on 21. sajandiks laienenud teistessegi ühiskonnaelu valdkondadesse. Tihti eristatakse esimese ja teise laine feminismi. Feminist võib olla iga inimene olenemata identiteedist.

Esimese laine feminismi all mõistetakse võitlust naiste hääleõiguse eest Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal vahemikus 1880–1920 (nn sufražettide liikumine). See andis naistele poliitilise identiteedi ning senisest laiemaid karjääri- ja emantsipatsioonivõimalusi. Võitlus hääleõiguse eest ning hiljem perekonnatoetuste, raseduse vältimise võimaluse, abortide ja sotsiaalsete õiguste eest kutsus esile arutelu selliste probleemide üle nagu naiste kodutööd, emaduse väärtustamine, kaitsev seadusandlus ja naiste õiguslik staatus. Nende seas olid naiste õigused abikaasade ja emadena, lahutust ning omandit puudutav seadusandlus, mis leidsid laialdase vastukaja töölisklassist naiste ning radikaalsete aktivistide seas.

Termini "teine laine" võttis kasutusele Marsha Lear, tähistamaks naisõiguslaste gruppide moodustamist Ameerikas, Suurbritannias ja Euroopas 1960. aastate lõpus. Feministliku liikumise teine laine laiendas naiste vabastamise kodanikuõiguste, poliitika ja majanduse alalt seksuaalsusele, kehale ja emotsioonidele ning teistele eluvaldkondadele, mida oli varem peetud isiklikuks, kaasa arvatud majapidamisele. Liikumise raames loodi uusi poliitilisi organisatsioone, mis tegutsesid meestest sõltumatult, tutvustades naistele nende senise elu muutmise võimalusi. Samuti aktiveerus naiste võitlus võrdõiguslikkuse eest tööturul, mille tipphetkeks sai 1968. aasta Fordi streik võrdse töötasu eest. Feministliku liikumise teise laine tegevuse oluline suund oli naiste kaitsmine seksuaalse ning koduvägivalla eest, mis väljendus naiste varjupaikade ja vägistamisohvrite kriisikeskuste avamises. Feminismi innovaatiline väide seisnes selles, et poliitilisi otsusi tuleb teha, võttes arvesse erasfääri problemaatikat. Seostades reproduktsiooni ja tootmist, isiklikku ja poliitilist, muutis teise laine feminism tunduvalt poliitilist mõtlemist. Just feminismi teine laine on avaldanud tunduvat mõju selliste akadeemiliste distsipliinide arengule, nagu antropoloogia, majandusteadus, ajalugu, õigusteadus, kirjandus, ajakirjandus, arstiteadus, psühhoanalüüs ning sotsioloogia.

Feministlikud teooriad

Liberaalse feminismi põhipostulaat on see, et igal naisel peab olema mehega võrdne vabadus määrata enda sotsiaalset rolli. Arvatakse, et kuigi naised omavad tänapäeval hääleõigust, kannatavad nad siiski paljude kitsenduste all, mis on takistuseks nende teel edu poole. Liberaalid näevad naiste vabastamist niisuguste kitsenduste elimineerimises ja võrdsete kodanikuõiguste saavutamises. Vabadus seisneb eelkõige seadusandlike kitsenduste puudumises, mis takistavad naise soovitud sotsiaalse positsiooni saavutamist. Ka perekond ja naise reproduktiivne roll ei tohi olla talle tõkkeks avalikus sfääris tegutsemisel. Siit tuleneb, et naistel peab olema kontroll nende reproduktiivse võime üle ning laste kasvatus ja teised perekonnakohustused peavad olema meestega võrdselt jagatud.

Marksistliku feminismi esindajad peavad naiste rõhumist eraomandi otseseks tulemuseks. Feminismi nähakse osana laiemast võitlusest eraomandi kaotamise ja kommunismi eest. Klassikalised marksistid usuvad, et naiste rõhumine tuleneb nende traditsioonilisest positsioonist perekonnas. Monogaamse abielu eesmärk on olnud omandi kontsentreerimine väheste kätte ja need vähesed olid mehed. Kapitalism ja meeste ülemvõim toetavad teineteist. Seega esimene tingimus naiste vabanemiseks on kogu naissoo tagasitoomine avalikku tootmisse, kusjuures kodutööd, mida naised on tavapäraselt teinud, tuleb tuua samuti avaliku tootmise sfääri. Teisisõnu peab riik üle võtma perekonna majanduslikud funktsioonid.

Radikaalne feminism väidab, et naiste rõhumise juured on nii sotsiaalset kui bioloogilist laadi; sugupoolte olemasolu iseenesest jaotab inimesi valitsevasse meeste klassi ja sellele alluvasse naiste klassi. Naiste rõhutud seisundi likvideerimiseks pakuvad radikaalid välja väga laialdase meetmete kogu. Oluline koht nende hulgas on naiste eneseteadvuse tõstmisel, mis võimaldaks tegelikkuse rekontseptualiseerimist naiste vaatepunktist lähtuvalt. Radikaalsete feministide ambitsioonide hulka kuulub ka poliitilise ja kultuurilise õhkkonna ümberkujundamine, kusjuures viimase all mõistetakse iseseisva naiskultuuri loomist.

Akadeemiline feminism

Feministlik sotsioloogia lähtub põhimõttest, et sotsiaalteadus ei saa ega pea olema absoluutselt objektiivne ja erapooletu. Üks selle põhiväidetest on, et kogu ühiskonnasuhete ülesehitus on läbi aegade olnud meestekeskne ehk patriarhaalne. See kajastub ka sotsioloogias kui teaduslikus süsteemis, seda enam et ühiskonnauurijate seas on mehed alati olnud valdavas ülekaalus. Niivõrd olulisele inimesi eristavale tunnusele nagu sugu ei ole piisavalt tähelepanu pööratud ning sageli on laiendatud järeldusi, mis olid tehtud ainult meestest koosneva valimi uurimise alusel, kogu populatsioonile. Järelikult on tekkinud vajadus sotsioloogia revideerimise järele soolõhisest vaatepunktist, mida feministlik perspektiiv ongi oma peamiseks eesmärgiks seadnud. Feministliku perspektiivi esindajad on revideerinud kõiki sotsioloogia harusid, avastades soolise diskriminatsiooni fakte ja selgitades nende põhjusi. Need uurijad usuvad, et soolise ühiskonna olemuse teadvustamine aitab esile kutsuda soolise hierarhia kadumise.

Naisliikumine Eestis

Esimesed naisseltsid tekkisid Eestis 1860.–1870. aastatel ja need olid saksa heategevad seltsid. Esimene eesti naisühing oli 1880 asutatud Eesti Aleksandrikooli Tallinna abikomitee, mille algatas Lydia Koidula õde Eugenia Rosenthal.

Esimene Eesti professionaalne naisajakirjanik Lilli Suburg avaldas 1887. aastal esimese eesti feministliku manifesti pealkirjaga "Sõnake suguõdedele".

1906 asutatud Tartu Naisselts (esialgse nimega Tartu Eesti Naesterahva Seltsi tegevus ei piirdunud kodumajapidamisoskuste levitamise ja heategevusega, vaid 1917. aasta kevadel korraldati Tartus I Eesti Naiskongress, kus taotleti poliitilisi õigusi. 1920 toimus Tallinnas Asutava Kogu naissaadikute eestvõttel II Eesti naiskongress, kus asutati Eesti Naisorganisatsioonide Liit.

Naisliiduga liitusid teised naisorganisatsioonide ühendused, sealhulgas Naiste Karskusliit, Noorte Naiste Kristlik Ühing ja Eesti Maanaiste Keskselts. Need organisatsioonid kuulusid ka vastavaisse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Liikmete arvult suurim oli Eesti Maanaiste Keskselts. 1930 muutis Eesti Naisorganisatsioonide Liit nime Eesti Naisliiduks. Naisliitu juhatas Marie Reisik.

Pärast Eesti NSV loomist 1940 kõik naisorganisatsioonid suleti. Kuid Nõukogude Eestiski korraldati naiskongresse ja rajoonides moodustati naiste nõukogud.

Eesti Naisliit taastati 1989 ja seda hakkas juhtima Siiri Oviir. Kuid erinevalt maailmasõdadevahelisest ajast pole Naisliit tänapäeval katusorganisatsiooniks kõigile naisorganisatsioonidele, mida on ligi 200, vaid ainult osale neist. Taastatud on Naiskodukaitse ja uuendusena on enamiku erakondade juurde loodud naisorganisatsioon. 1997 asutati Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus.

Vaata ka

• Feminismi mõisteid
• Anarhofeminism
• Ökofeminism
• Feministide loend
• Antifeminism
• Rahvusvaheline naistepäev
• Maskulinism
• Humanism
• Feministlik Partei
• Feministlik epistemoloogia
• Feministlik kehakäsitus
• Sinisukk