Idanemine

Idanemine on protsess, kus sobivasse keskkonda sattunud seemnes algavad biokeemilised reaktsioonid: toitekoest liiguvad varuained idusse, see hakkab kasvama, lükkab seemnekesta laiali ning tõuseb tõusmena mullapinnale.

Seeme vajab idanemiseks:

• vett – vee imendumine seemnesse võimaldab sellel paisuda ja alustada kasvamist;
• soojust – soojust nõuavad seemned liigispetsiifiliselt, harilikult plusskraadiseid temperatuure;
• valgust – mõned seemned nn valgusidanejad, idanevad vaid koostöös valgusega;
• pimedust – enamik seemneid idaneb pimedas;
• õhku – idanemise alguseks ja hingamisprotsessi toimumiseks on vaja hapnikku.

Sageli on seemned idanemisvõimelised kohe pärast täisküpsuse saavutamist. Teatavatel juhtudel aga vajavad seemned nn idanemispuhkust – nad on võimelised idanema alles kindla aja möödudes. Seemnes asuvad inhibiitorid, mis lagunevad alles teatud aja möödudes, tagades sellega, et sügisel varisenud seeme hakkab idanema alles kevadel. Üldiselt idanemispuhkus katkeb, kui seeme on sattunud piisavalt niiskesse ja pimedasse keskkonda, kuid on ka erandeid.

Eukalüptiseemned idanevad looduslikult pärast metsatulekahjusid, seega vajavad nad enne idanemist kuumust. Paljude parasvöötmetaimede seemned ei idane enne, kui on tunda saanud talve. Talve kunstlikku stimuleerimist nimetatakse stratifitseerimiseks. Mõnede seemnete (tavaliselt looduses loomleviste) kestad on veele ja gaasile läbimatud. Kunstlikes tingimustes kasutatakse selliste seemnete idanemise alustamiseks skarifitseerimist ehk mehaanilist vigastamist.