[go: nahoru, domu]

Ines Aru

eesti näitleja

Ines Aru (aastani 1969 Ines Parker; sündinud 1. juulil 1939 Tallinnas) on eesti näitleja.

Ines Aru 1993. aastal

Ta on lõpetanud 1957. aastal Tallinna Kultuurhariduskooli ja 1961. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri (I lennus).

Ines Aru töötas aastatel 1961–1963 Ugala teatris, 1963–1964 Vanemuise teatris, 1964–1965 Eesti NSV Riiklikus Filharmoonias, 1965–1973 Rakvere teatris ja 19801994 Vanalinnastuudios. Alates 1994. aastast on ta olnud vabakutseline näitleja.

Aastatel 1973–1980 oli ta Tallinna Pedagoogilise Instituudi lavakõne õppejõud.

Ta on kehastanud muu hulgas Elisabeth Jõhvit.

Rollid

muuda

Ugala teatris

muuda

1960–1961

muuda
  • "Vika esimene ball" (Edit)

1961–1962

muuda
  • "Elavad õied" (Galja)
  • "Vaaraod" (Odarka; Katerina)
  • "Lõpp-peatus" (Greta)

1962–1963

muuda
  • "Kajakad saadavad" (Laime Jonikite)
  • "Orpheus laskub põrgusse" (Carol Cutrere)

1991–1992

muuda
  • "Rohukannel" (Dolly Talbo)

1993–1994

muuda
  • "Peame elama, mutikesed!" (Netty)

Filmides

muuda

Tunnustus

muuda

Isiklikku

muuda

Ines Aru isa Martin Johannes Parker (1906–1941) ja ema Leena Laid-Parker (1902–1942) olid kommunistlikud aktivistid. Nad mõlemad arreteeriti 1920. aastatel Eesti Vabariigis töölisliikumisest osavõtjatena ning mõisteti sunnitööle, kust vabanesid 1938. aasta amnestiaga. Paar abiellus ning neil sündis veel enne sõja algust tütar, kellele pandi nimeks Inez Inessa Armandi järgi. Teise maailmasõja ajal evakueeriti Ines koos ema ja vanaemaga 1941. aasta juulis Venemaale Samara oblastisse Kinelisse Uurali mägedesse. Sama aasta augustis järgnema asunud isa hukkus evakueerimislaeval. Järgmise aasta talvel suri ema 40-aastaselt vanglas saadud tuberkuloosi. Vanaema koos Inesega naasis Tallinna.

Ines abiellus 1969. aastal Kaarel Aruga. Neil on tütar Assol ja poeg Käärt.

Viited

muuda
  1. Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

Välislingid

muuda