Leonid Krassin
|
See artikkel räägib Nõukogude Venemaa diplomaadist; reisilaeva kohta vaata artiklit Leonid Krassin (jõelaev). |
Leonid Borissovitš Krassin (Леони́д Бори́сович Кра́син; kasutas ka pseudonüüme Nikitin, Lošad, Juhanson ja Vinter; 15. juuli (vkj. 3. juuli) 1870, Kurgan – 24. november 1926, London) oli Venemaa ja Nõukogude Liidu poliitik, revolutsionäär ja diplomaat, üks Nõukogude Venemaa delegatsiooni liikmeid Tartu rahuläbirääkimistel.
|
| |
| Sünniaeg | 15. juuli 1870 |
|---|---|
| Sünnikoht | Kurgan |
| Surmaaeg | 24. november 1926 |
| Erakond | Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei |
| Amet |
NSV Liidu väliskaubanduse rahvakomissar VK(b)P KK NSV Liidu Kesktäitevkomitee |
Leonid Krassin osales 1890. aastast Vene sotsiaaldemokraatlikus liikumises. 1903–1907 kuulus ta Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei keskkomiteesse. Pärast 1908. aastat läks L. Krassin tülli Vladimir Leniniga ning loobus mõneks ajaks poliitikast, töötades Saksa firma Siemens-Schuckert juhtkonnas nii Saksamaal kui ka Venemaal.
1917. aastal pettus ta Venemaa Ajutise Valitsuse nõrkuses ning võttis aasta lõpul vastu V. Lenini ja Lev Trotski ettepaneku osaleda rahuläbirääkimistel sakslastega Brest-Litovskis, mis lõppesid Bresti rahuga. Seejärel taastas ta oma liikmestaatuse Venemaa kommunistlikus parteis. 1918. aastal oli L. Krassin Punaarmee varustamise erakorralise komitee esimees, samuti Rahvamajanduse Ülemnõukogu presiidiumi ja Kaitsenõukogu liige. Novembrist 1918 kuni juunini 1920 oli ta kaubanduse ja tööstuse rahvakomissar, märtsist 1919 detsembrini 1920 side rahvakomissar.
1919. aasta oktoobris osales L. Krassin koos Maksim Litvinoviga rahuläbirääkimistel Eesti riigi esindajatega Pihkvas.
1920. aasta algul määrati L. Krassin juhtima lääneriikidesse läkitatud poolametlikku delegatsiooni, mis pidi taastama kaubandus- ja majandussuhted. Tema kõrval kuulusid sellesse ka M. Litvinov ja Viktor Nogin. Stockholmis pidas L. Krassin läbirääkimisi Rootsi firmade sündikaadiga, Kopenhaagenis Antandi kõrgema majandusnõukogu delegatsiooniga ning sõlmis Itaalia kooperatiivide liigaga kaubanduskokkuleppe. 1920. aasta mais saabus L. Krassin Londonisse, läbirääkimistele Briti valitsusega. 1920–1923 oli Krassin Nõukogude Venemaa täievoliline ja kaubandusesindaja Suurbritannias.
1923. aastast sai L. Krassinist esimene NSV Liidu väliskaubanduse rahvakomissar, seejärel taas kaubandusesindaja välisriikides. 1924. aastal valiti ta VK(b)P KK liikmeks, samuti oli L. Krassin NSV Liidu Kesktäitevkomitee 1.-3. koosseisu liige, kuid varasemate lahkhelide ja "kodanlike sidemete" tõttu tal erilist mõju ei olnud. Pealegi kritiseeris ta nõukogude ja parteiametnikke ebakompetentsuses, mille eest Grigori Zinovjev teda korrale kutsus.
V. Lenini surma järel oli L. Krassin üks Nõukogude riigi esimese juhi keha säilitamise ning Moskvas Punasel väljakul mausoleumis väljapaneku eestvedajaid. Mihhail Olminski mälestuste kohaselt uskus Krassin "suurte ajalooliste isiksuste" surnust ülestõusmisse. Tema arvates pidid selles olulist rolli mängima teaduse ja tehnika saavutused, mille vastu ta tundis huvi juba eksiilis viibides.
L. Krassin suri Londonis Nõukogude riigi esindajana. Tema tuhk on maetud Moskva Punasel väljakul Kremli müüri äärde.
Kirjandus
muuda- "Krassin Pihkva rahuläbirääkimistel. Esimene rahutegemise katse Eesti-Vene vahel 1919. a. sügisel" – Vaba Maa 27. ja 30. november 1926, nr 279, lk 6 ja nr 281, lk 6; loetav ka digiteeritud ajalehtede aadressil
- Vassili Aksjonov, "Armastus elektri vastu: jutustus Leonid Krassinist". Vene keelest tõlkinud Piret Saluri. Eesti Raamat, Tallinn 1979, 150 lk