Lohu Jaanilinn
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Lohu Jaanilinn ehk Loone linnamägi (ka Lohu I linnus) on linnamägi Lohu külas Kohila vallas Rapla maakonnas Keila jõe idakaldal.
| Lohu Jaanilinn | |
|---|---|
 Lohu Jaanilinna vall koos uue sillaga | |
| Asukoht | Lohu, Raplamaa |
| Koordinaadid | 59° 8′ 32″ N, 24° 46′ 55″ E |
| Tüüp | linnamägi |
| Ajalugu | |
| Rajatud | 11. sajandi lõpp |
| Maha jäetud | 12. sajand |
Lohus asus kaks linnust, mida lahutavad teineteisest vaid Keila jõgi ja paarisajameetrine vahemaa. Väiksemat ja vanemat Lohu linnust tuntakse ka Lohu II linnuse nime all. See oli muistse Harjumaa üks keskseid paariskantse.[viide?]
Linnus paiknes Keila jõe käärus asuval künkal, mille pindala koos vallidega on 1,5 hektarit. Umbes 6500 m² suurust kultuurikihiga kaetud linnuse õue ümbritseb põhjas, läänes ja idas hobuserauakujuline kunstlik vall, mille pikkus on 300 ja kõrgus kuni 6 meetrit. Jõepoolses küljes vall puudub. Valli peal on tõenäoliselt olnud palkehitised, mis on toestatud kuivmüürseinaga. Põhja ja ida poolt on valli välisküljel 20–25 meetri laiune ja 2 meetri sügavune lame nõgu ja selle välisservas 2 meetri kõrgune ebamäärane kuhjatis, mis on arvatavasti looduslik. Sissepääs linnusesse on paiknenud idas ja selle kõrval oli tõenäoliselt tornitaoline rajatis, mida Liivimaa kroonikas on nimetatud summitas munitionis.[viide?]
Lohu Jaanilinn rajati 11. sajandi lõpus või 12. sajandi algul. Läti Henrik kasutab Liivimaa kroonikas Jaanilinnast kõneledes nime Castrum Lone (Loone linnus).[viide?] Liivimaa ristisõja ajal 1216. ja 1220. aasta sõjaretkedel Harjusse kasutasid vallutajad Lohu (Loone) küla kogunemispaigana.[1][2] Henriku kroonika kohaselt ründasid ristisõdijad 1224. aasta jaanuaris Lohu linnust. Pärast kahenädalast piiramist seesoljad alistusid, neil lubati lahkuda ja linnus süüdati põlema.[3][4] Lohu linnusekoha arheoloogilisel uurimisel märke, mis osutaksid kunagisele piiramisele ristisõdijate poolt, ei avastatud. Kuna samas leiti Keava linnamäelt samast ajajärgust pärinevad kaks ammunoolt ja valli sisse tehtud kaevand, mis sobib kokku kroonika kirjeldusega linnusevalli õõnestamisest, siis on välja pakutud, et kroonik Henrik, kes ise sõjakäigul kaasas ei olnud, on Keava segi ajanud tema jaoks tuntuma Lohu linnuse nimega.[5][6]
On arvatud, et Lohu Jaanilinna kohal oli Jüriöö ülestõusu ajal üks kahest Harju ülestõusnute linnusest, kus end 1343. aasta sügisel kaitsti ja mis lõpuks vallutati.[7]
Lohu Jaanilinna uuris 1914. aastal baltisaksa arheoloog Adolf Friedenthal.[viide?]
Pilte
muuda-
-
Vaade linnuselt Keila jõe poole
-
-
-
-
Lohu Jaanilinna vallid seestpoolt
Viited
muuda- ↑ Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. Peatükk XX, lk 171–177; XXIII, lk 193–211
- ↑ Sulev Vahtre (1990). Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn, Olion. Lk 110–119, 134–149
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika 1982, peatükk XXVII, lk 245
- ↑ Sulev Vahtre 1990, lk 162–163
- ↑ Valter Lang. Settlement development and power structures in the Late Iron Age Harju District. Estonian Journal of Archaeology, 1, 2012, lk 221−222
- ↑ Andres Tvauri. Archaeological Finds from the Hill Fort at Keava. Estonian Journal of Archaeology, 1, 2012, lk 62
- ↑ Sulev Vahtre. Jüriöö. Tallinn: Eesti Raamat, 1980. Lk 84–85
Välislingid
muuda- Lohu Jaanilinn kultuurimälestiste riiklikus registris