Propositsioon
|
See artikkel räägib propositsioonilise hoiaku sisust; propositsiooniks võidakse nimetada ka väitlauset; mõnikord nimetatakse propositsiooniks väidet. |
Propositsioon on lausesisu ehk lause tähendus, see mida uskumuse puhul usutakse, soovi puhul soovitakse, teadmise puhul teatakse jne, ehk teisisõnu propositsioonilise hoiaku sisu. Propositsioon on see, mida saab uskuda – või ka mitte uskuda. Propositsiooni saab uskuda, väita, eitada või ka lihtsalt mõelda või üldse mitte mõelda.
Propositsioon on see, mida väite väljaütlemisel väidetakse või mida ilma väitmiseta väljendatakse kõrvallauses. Paljude filosoofide meelest on just propositsioonid esmases mõttes tõesed või väärad.
Propositsiooni võiks ka defineerida kui seda, mis on ühine väitlausele ja selle tõlkele, väitlausele ja selle samatähenduslikule parafraasile samas keeles ning väitlausele ja selle kontekstist tulenevale teisendile.
Propositsioone vaadeldakse tavaliselt abstraktsete objektidena.
Alternatiivsed tähendused
muudaKeskaja ladina keeles kasutati sõna "propositio" 'propositsiooni märgi' tähenduses. Mõned filosoofid järgivad seda keelekasutust ning nimetavad propositsioonideks väitlauseid.
Propositsioone väljendatakse lausetega
muudaPropositsioone väljendatakse lausetega. Tavaliselt väljendatakse propositsioone mõtestatud jutustavate lausetega ehk väitlausetega (mis erinevad küsilausetest ja käsklausetest).
Väitlaused, küsilaused ja käsklaused on üksteisest eristatavad grammatilise vormi järgi, kuid pole sugugi välistatud, et küsilauset kasutatakse millegi väitmiseks või käskimiseks („Kas kaks korda kaks ei ole mitte neli?“, „Kas sa võtaksid oma jala eest ära?“), käsklauset kasutatakse millegi väitmiseks või küsimiseks („Usu, et ma armastan sind!“, „Ütle mulle oma telefoninumber!“) ja jutustavat lauset kasutatakse millegi küsimiseks või käskimiseks („Ma tahaks ikkagi teada, kuidas sa siia said.“, „Nüüd sa pead ütlema, keda sa Peetri juures nägid.“).
Erinevad laused võivad väljendada üht ja sama propositsiooni.
Esiteks, tegemist võib olla samatähenduslike lausetega eri keeltes („Lumi on valge“, „Snow is white“).
Teiseks, tegemist võib olla samatähenduslike lausetega ühes ja samas keeles („Üleeile maandus siin lennuk“, „Tunaeile laskus siia aeroplaan“).
Kolmandaks, tegemist võib olla eritähenduslike lausetega eri kontekstides. Oletame, et me oleme kahekesi ning ma ütlen sulle: „Sul on kõht tühi.“ Ja oletame, et sina lausud selle peale: „Mul on kõht tühi.“ Siis esimene lause minu suus väljendab sama propositsiooni mis teine lause sinu suus. Selleks et taibata, millist propositsiooni lause väljendab, ei piisa taipamisest, mida sõnad tähendavad, vaid tuleb taibata ka seda, millisele objektile üks või teine sõna (sõna konkreetne esinemisjuht ehk eksemplar) selles lauses osutab.
Lause võib ka olla kahemõtteline (see termin ei välista, et "mõtteid" võib olla rohkem kui kaks). Näiteks „Tee on valmis“ võib rääkida nii joogist kui ka näiteks kõnniteest. Kui lause kahemõttelisus tuleneb ühe või mitme kindla sõna kahemõttelisusest, siis on tegemist semantilise ehk leksikaalse kahemõttelisusega.
Üldjuhul ei väljenda lause mingit ühte kindlat propositsiooni.