[go: nahoru, domu]

Tambuur (prantsuse keeles tambour 'trumm', kreeka keeles θολοβάτης tholobates 'kuplikandja'), ka tambur[1] on silindrikujuline, harvem hulknurkse ristlõikega arhitektuurielement, millele toetub kuppel.

Tambuur on kuplit toetav silindrikujuline ehitusdetail
Viklitele (b) toetuv tambuur (a)

Tambuur tõstab kupli katusest kõrgemale ja toob selle arhitektuuriliselt esile. Akendega varustatult valgustab ta nelitise alust ruumi.

Esimest korda esineb bütsantsi arhitektuuris, hiljem sellest mõjutatud arhitektuuristiilides Armeenias, Gruusias ja Venemaal, samuti islami arhitektuuris. Renessanssarhitektuuri vahendusel on saanud ehituselemendina kasutatavaks ka klassitsismis.

Ajalugu

muuda

Euroopa

muuda

Euroopas esineb vanim tambuuriga sarnanev arhitektuuridetail Ravenna San Vitale basiilikal ja ariaanide ristimiskabelil (Battistero degli Ariani) Ravennas, kuid seda võib käsitleda ka kui hulknurkse tsentraalehitise valgmikku. Konstantinoopoli Hagia Sophia kirikul selgesti eristatav tambuur puudub, aknad oleksid justkui tehtud peakupli alumisse serva, kuid kõrgem tambuur ilmub 8.-9. sajandi bütsantsi arhitektuuris, samuti gruusia ja armeenia kirikuehituses. Aacheni lossikabelil on samasugune polügonaalne valgmik või tambuur nagu Ravenna hoonetel, olles esimene omataoline põhja pool Alpe.

Alates esmakordsest esinemisest Kiievi Sofia katedraalil on tambuur jäänud püsivaks ehituselemendiks Venemaa õigeusukirikutel nii keskajal kui ka hilisemas barokkstiilis ja klassitsismis.

Euroopa romaanikas ja gootikas oli nelitist valgustav tambuur tundmatu, ta ilmub uuesti alates protorenessansist Lõuna-Euroopas (Firenze katedraali kuppel, Rooma Peetri kirik), renessanss- ja barokkarhitektuuris levib ta taas kuppelehitistel kõikjal Euroopas (Londoni Saint Pauli katedraal, Dresdeni Frauenkirche jpt).

Ilmalikus arhitektuuris Euroopas esineb tambuur harva klassitsistlikel ja historitsistlikel kuppelhoonetel (Kapitoolium Washingtonis, Radcliffe Camera Oxfordis, Brüsseli justiitspalee).

Islamimaad

muuda

Idamaade arhitektuuris ilmuvad esimesed tambuurid 7. ja 8. sajandil, kuid üksikjuhtudena (Jeruusalemma Kaljumošee, Damaskuse suur mošee). Ilusaimad näited tambuurist islami arhitektuuris on kuppelmausoleumid (qubba'd), nagu Timuri mausoleum Gur-e-Amir Samarkandis või Egiptuse sultanite mausoleumid Egiptuses, samuti 16. sajandist pärinevad osmanite kuppelmošeed Istambulis, Edirnes ja mujal Türgis. Need hooned on küll aknaniššidega, ent erinevalt bütsantsi arhitektuurist pole tambuur hoone seest vaadeldav, mošeede kuppellagi algab otse viklitelt.

Tambuuri kohtab mõnikord ka mujal islamiusulises Oriendis, nagu Pärsia ja Kesk-Aasia keskaegsetel ehitistel, mõne hüpoteesi kohaselt armeenia ehitusmeistrite vahendusel. Indias on tambuur tavaline detail Mogulite arhitektuuris.

Viited

muuda