[go: nahoru, domu]

Luule

muuda

Äkki vilksab sünge vari.
Plehku paneb kalakari,
ilmub haug, see "kalakull".

Osav röövel, see on ilmne —
väle, painduv, tigesilmne,
sabaga lööb vonks! ja vonks!
Veele löögist jäävad ringid.
Kaldal tema jaoks on kingid:
vihmauss ja õngekonks.

  • Eino Sepp, "Kalarahvale külla" kogus "Madis, maamesilane" (1974), lk 20-21


See hiiglane Eikuskilmaal
nüüd viskas õnge vette.
Ja kohe kerkis sinivaal
ta õngekonksu ette.

  • Erika Esop, "Hiiglane", rmt: "Kümme keerusaia", 1982, lk 54