Absurd

Proosa

• ... maailmas pole piisavalt võltsi ega absurdset asja, mida kõige mõistlikumad inimesed ei peaks tõeseks iga kord, kui nende vaim ei suuda kohaneda vastupidisega ega rahu leida.
  • Giacomo Leopardi, "Mõtted", tlk Maarja Kangro, LR 3–4, 2008, lk 66

• Abstraktsiooni astmed: alguses kaks, lõpus absurd.
  • Arvo Valton, "Uksed kriuksuvad öösiti", 1977, lk 81

• Absurdi mõiste kleepub külge käsitlejale, mitte käsiteldavale, absurd on allaandmise valge lipp kirjaniku käes.
  • Lennart Meri, Hõbevalge, sari: Eesti lugu, 2008, lk 97

• Minu esimene eestikeelne raamat oli Friedebert Tuglase kogutud teosed ja minu esimene Eesti lemmiklaul oli Jaak Johansoni "Hei poisid, kas olete valmis?". Mulle kingiti Johansonide kassett koos sõnadega juba rahvamuusikalaagris suvel 1990. Koju tulles üritasin teada saada, millest laul räägib, aga mu eesti-rootsi sõnaraamat oli kahjuks õhuke. Pöördusin lõpuks vanaema poole. Ta luges sõnad paar korda läbi ning vangutas kohkunult pead. "Mis see veel on?" küsis ta, "siis lükkame korraga? Misasja?" Vanaema meelest oli tegemist täieliku absurdiga ning ta keeldus laulu põhimõtteliselt tõlkimast.
  • Sofia Joons, "Imelikud juured: Rootsi-Eesti päritolu betooniinsener, sotsioloog ja muusik Malin Sofia Joons pihib, kuidas ta lapsena avastas, et ta väliseestlane on ning avab Rootsi väliseestluse tegelikku palet" KesKus 29. veebruar 2004

Luule

Mis rikkus on tunda veel meelehärmi,
mis õnnelik asi on olla kurb!
- Kuid hingelagedal jäähalli värvi
on külmunud pisaraid nutta absurd.
/---/
Siis lahkusin laatade lärmist ja kärast -
vaid küünlast mu peos sai valgust mu urg.
... Kuid valvata leeki vaid enese pärast
siin tummtühjas koopas on karjuv absurd.

Ehk sõlmida silmus kasepuu harru
ja õõtsuda seal kui viljatu urb?
... Kas oleks see võit, kus langeb kõik narrus
- või hoopiski kõige-see maotum absurd?

• Milvi Seping, "Tühitunnil", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 34

on midagi absurdset mis käib ringi
tähtis nägu ees nagu oleks
ta midagi kestvat ning tõelist
nagu oleks ta taldrik või supilusikas
või midagi muud soliidset
jah — elan absurdis justkui
hästi sissekäidud kingas
kukkus mulle juhuslikult sülle
ja nüüd enam ei mäletagi

• Ilona Laaman, "* sina kadusid aga nüüd elan sinus nagu jalapöid" kogus "Maakulgur on maandunud" (2003), lk 23