Bolesław Prus

Bolesław Prus (kodanikunimi Aleksander Głowacki; 20. august 1847, Hrubieszów, Poola – 19. mai 1912, Varssavi) oli poola kirjanik, ajakirjanik, kirjanduskriitik ja filosoof. Eesti keeles on ilmunud tema romaanid "Nukk" (tlk Aleksander Kurtna) ja "Vaarao" (tlk Paul Viiding, 1960; 2. trükk 1997), samuti mõned väiksemad teosed.

"Vaarao"

Tõlkinud Paul Viiding. 2. trükk, Tallinn: Kunst, 1997.

Kui keegi suudaks Egiptuse kohal tõusta kahekümne miili kõrgusele, siis näeks ta kogu selle maa omapäraseid kontuure ja imeväärset värvidevaheldust.

Sellelt kõrguselt paistaks Egiptus talle valgete ja oranži karva liivade taustal nagu suur madu, kes energiliselt looklevate liigutustega rajab endale läbi kõrbe teed Vahemere poole ja on juba pistnud sellesse oma kolmnurkse pea, milles hiilgavad kaks silma: vasak - Aleksandria ja parem - Damiette.

Oktoobris, kui Niiluse veed kogu Egiptuse üle ujutavad, on see madu vetesinist värvi, veebruaris aga, kui jõeorg kattub kevadise taimestikuga, on ta roheline, sinine triip piki selga ja suur hulk siniseid soonekesi peas, - need on deltat läbivad kanalid. Märtsis muutub sinine triip kitsamaks ja mao nahk sillerdab päikese paistel valmivate viljade kullast. Juuni algul, põua ja tolmu käes, paistab Niilus vaevalt märgatava sinise triibukesena mao kehal, mida katab hall tolmukord nagu leinaloor. (lk 7-8)

Säärastes tingimustes ei oleks Egiptus olnud tsivilisatsiooni hälliks, vaid üheks neist elututest orgudest, milliseid Sahaara kõrbes on palju, kui püha Niiluse veed teda iga aasta elule ei ärataks. Juuni lõpust kuni septembri lõpuni tõuseb vesi Niiluses vahetpidamata ja ujutab üle peaaegu kogu maa. Oktoobri lõpust kuni järgmise maikuuni kahanevad kevadised veed järk-järgult, paljastades isegi kõige madalamad alad. Jõe vesi on siin niivõrd küllastatud mineraalsetest ja orgaanilistest ainetest, et omandab pruuni värvuse, ja sedamööda kuidas vesi kahaneb, jääb üleujutatud aladele maha viljakas muda, mis asendab kõige paremaid väetisi. See muda ja palav kliima võimaldavad kõrbetest ümbritsetud egiptlastel saada kolm lõikust aastas ja iga külvatud tera annab kolmsada tera saaki. (lk 8)

See kõik kokku lõi olukorra, et Niiluse jõe orgu asustav rahvas pidi emba-kumba, kas hukkuma, kui ta oleks olnud nõrk, või õppima vett reguleerima, kui tal oli selleks võimeid. Egiptlastel olid need võimed ja nad lõid tsivilisatsiooni. (lk 8)

Niisiis Egiptuse loodus ise, mis nõudis suurt, vahetpidamatut ning visa tööd, määras selle maa ühiskondliku organisatsiooni alused: rahvas töötas, vaarao valitses, preestrid koostasid plaane. Ja niikaua kui need kolm tegutsevat jõudu üksmeelselt püüdsid eesmärkide poole, mis loodus ise neile kätte juhatas, niikaua kestis õitseng ja rahvas saatis korda surematuid tegusid. (lk 9)

Põlised egiptlased olid uhked oma vasekarva nahavärvi üle ja suhtusid põlgusega mustadesse etiooplastesse, kollastesse semiitidesse ja valgetesse eurooplastesse. Nahavärv, mis võimaldas oma kaasmaalast eristada võõramaalasest, soodustas rahva ühtsuse säilitamist rohkem kui usk, mida võib soovi korral vahetada, või keel, mida võib ära õppida.

Kuid aja jooksul, kui riigihoonesse hakkas tekkima mõrasid, valgus Egiptusesse üha rohkem võõramaalasi. Nad nõrgendasid rahva ühtsust, tekitasid ühiskonnas lõhesid, ujutasid lõpuks maa üle ja sulatasid pärisrahva endasse. (lk 10)

Vaaraod tituleeriti seaduseandjaks, ülemjuhatajaks, kõige rikkamaks maaomanikuks, ülemkohtunikuks ja ülempreestriks ning isegi jumalate pojaks ja jumalaks. Vaarao ei võtnud mitte ainult vastu jumaldavaid austusavaldusi rahvalt ja ametnikelt, vaid mõnikord ehitas ka ise endale altareid ja suitsetas viirukit omaenda kujude ees. (lk 10)

Egiptuses valitses õitseng, niikaua kui monoliitne rahvas, energilised kuningad ja targad preestrid töötasid koos üldiseks hüvanguks. Kuid tuli aeg, millal Egiptuse rahvaarv sõdade tagajärjel tunduvalt kahanes, millal üle jõu käiv töö, ränk rõhumine ja ametnike omakasupüüdmine ta elujõu murdsid ning võõramaalaste tulv rassilise ühtsuse lammutas. Ja kui lisaks sellele tungis maale aasialik luksus ning toredus, mis õõnestas vaaraode energiat ja preestrite tarkust, - kui need kaks jõudu alustasid omavahel võitlust rahva riisumise monopoli pärast, siis sattuski Egiptus võõramaalaste võimu alla ja tsivilisatsiooni valgus, mis oli aastatuhandeid säranud Niiluse kohal, kustus. (lk 11)

Ainult neljas kuninga poegadest, Ramses, kelle oli sünnitanud kuninganna Nitokris, ülempreester Amenhotepi tütar, oli tugev nagu härg Apis, kartmatu nagu lõvi ja tark nagu preestrid. Lapsest saadik ümbritses ta ennast sõjaväelastega ja juba siis, kui ta oli alles lihtne kuningapoeg, kõneles ta sageli: "Kui jumalad ei oleks teinud mind kuninga nooremaks pojaks, vaid vaaraoks, ma alistaksin nagu Ramses Suur üheksa rahvast, keda Egiptus veel ei tunne, ehitaksin templi, suurema kui terve Teebai, endale aga püstitaksin püramiidi, millega võrreldes Cheopsi hauaehitus oleks nagu roosipõõsas kõrge palmipuu kõrval." (lk 16)