Järsak

Proosa

• Siis jõudsid nad nii ootamatult järsaku servale, et Gandalfi hobune oleks äärepealt nõlvast alla veerenud.

"Siin see lõpuks on!" hüüdis ta. Kõik kogunesid tema ümber ja vaatasid üle kaljuserva. Kaugel all nägid nad orgu. Oru põhjast kostis kaljuses sängis ruttava jõekese kohinat. Õhus tundus puude lõhna ja oru vastaküljest, teiselt poolt jõge, paistis valgust.

Bilbo ei unustanud elu lõpuni, kuidas nad õhtuhämaruses veeredes ja libisedes mööda järsku, siksakitavat rada Rivendelli salaorgu laskusid. Allpool läks õhk soojemaks ja männipuude lõhn tegi ta uniseks, nii et ta ühtepuhku tukkuma jäi ja peaaegu sadulast maha kukkus või siis nina vastu poni kaela ära lõi. Mida sügavamale alla nad jõudsid, seda enam tõusis nende tuju. Männid asendusid pöökide ja tammedega ja nüüd sisendas hämarus hubast kindlustunnet. Rohust oli kustunud viimanegi roheline varjund, kui nad lõpuks jõudsid kenale välule päris jõekalda kohal.

• J. R. R. Tolkien, "Kääbik", tlk Lia Rajandi, 1977, lk 59-60

• Järsak, mis asub mägimändidest ülalpool, on tihedalt kaetud terava libeda rohuga, ja siin tuleb väga tähelepanelik olla, et mitte iga hetk ninali lennata. Sest kukkumine tähendab libisemist allamäge kuni mägimändideni ja siis uuesti ülesronimist. Kuid hiljem mäest alla läheb nagu vuhin. Tavaliselt tagumikul. Ja kiiresti nagu olümpiamängude bobisõidu võistlustel.
  • Klára Jarunková, "Vaikiva Hundi vend", tlk Leo Metsar, 1972, lk 20

Luule

kaldajärsaku punaval pinnal
kotkas teritab küüsi
piitsutab tiibadega
sõmerat seina
kõigi lindude laulud
kurku kiildusid kinni
ainult mälutu vesi
mulistab omaette

• Maie Remmel, "* kaldajärsaku punaval pinnal" kogus "Laulud laugudetagused" (1982), lk 18

Kirjandus

• Kyle Perry, "Järsakud"