Külv

Külv ehk külvamine on seemnevilja ehk seemne põllule jaotamine ja selle mullaga katmine.

Piibel

Kes silmaveega külvavad,
lõikavad hõiskamisega.
6 Kes minnes kõnnib nuttes,
kui ta külviseemet kannab,
see tuleb ja hõiskab,
kandes oma vihke.

Psalmid, laul 126, salmid 5-6

Kuulge nüüd külvaja tähendamissõna tähendust.

19 Igaühe juurde, kes sõna Kuningriigist kuuleb, ent ei mõista, tuleb kuri ning riisub külvatu ta südamest. See on tee äärde külvatu.

20 Mis kivisele maale külvati, on see, kes sõna kuuleb ja selle kohe rõõmuga vastu võtab,

21 aga tal enesel pole juurt, vaid ta on heitlik - kui teda sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, laseb ta end kohe eksitada.

22 Ohakate sekka külvatu on see, kes sõna küll kuuleb, ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus lämmatavad sõna ning see jääb viljatuks.

23 Heasse mulda külvatu on aga see, kes sõna kuuleb ja mõistab ning siis ka vilja kannab: mõni saja-, mõni kuuekümne-, mõni aga kolmekümnekordselt.

Matteuse evangeelium, peatükk 13, salmid 18-23

Proosa

Toots tuleb põõsa tagant surmani tõsise näoga välja ja hakkab kohe tööle. Esiti aitab ta paar peenart valmis kaevata, läheb siis rehitsejate juurde ja töötab sealgi nii hoolsalt, et köster seda tähele paneb ja tema virkust kiidab. /---/ Külvamise jaoks võetakse ärksamad poisid: töö on vastutusrikas. Teiste seas näikse Tootsil suur lust külvamiseks olevat.

"Külva, külva!" ütleb köster. "Aga tee sa nii, nagu ma näitasin. Ära sa jälle paremini püüa teha, kui mina tegin: siis läheb rikki." Ja siis asuvad külvajad tööle. Kaugemal lähevad teised peenarde reaga edasi, köster käib edasi-tagasi, ja õpetades. /---/ Midagi on käimas, midagi sepitseb Toots, seda näeb Imelik naabri rahutust vaatest, aga mis nimelt - eks aeg kõik asjad seleta.

"Mina,” sosistab Toots Imelikule kõrva, kusjuures ta kahtlaselt ringi vaatab, "mina segasin kõik seemned segamini, niipalju kui neid oli, ja pildusin kõik peenardele. Kui nüüd kasvavad, las siis Julk-Jüri murrab pead, mis vili see niisugune on."

Oskar Luts, "Kevade". Tallinn: Eesti raamat, 1968, lk 319-321

Uued päevad ja uued ööd võivad tulla. Aga Issand on tõotanud, et ei pea lõppema ei külv ega lõikus, ei külm ega soe, ei suvi ega talv.
- Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1965, lk 300

Vanasõnad

Iga vili saab omal ajal küpseks.
Kuhu üheksa külvavad, ei kasva ühtigi.
Kuidas küli, nõnda vili.
Kus odraiva, sinna ei mahu rukkiiva.
Kus viljavihud puuduvad, seal rabatakse õlgi.
Lõikuse ajal on kannad kurdid.
Maad küntakse mitu korda, seemet külvatakse üks kord.
Paks seeme kaotab, harv seeme kasvatab.
Rohunina tärkab, künnimees ärkab.
Sõrme otsast külvad, sõrme otsast lõikad.
Vili väljal ei ole veel kotis.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929