Laine Villenthal

Laine Villenthal (29. juuni 1922, Ellamaa – 23. mai 2009, Tallinn) oli eesti vaimulik, esimene ametisse nimetatud naiskirikuõpetaja Eestis.

• Pärast Pindi jumalateenistust pidin kiiruga minema jalgsi 3,5 kilomeetrit Husari raudteejaama Valga-Petseri rongile. Juhul, kui rong hilines, oli Petseri jaamast liinibuss enne minu saabumist väljunud ja kirikuni tuli 3 kilomeetrit jalgsi astuda. Õhtul sain Petserist tagasi bussiga, jalgsi tuli minna 1,7 kilomeetrit.

Helsingis asuv evangeelne rahvusvaheline ingliskeelne kogudus külastas igal aastal Petseri baptisti kogudust. Nad tulid külla ka luterlikule kogudusele ja nägid, kuidas käisin: rongiga, bussidega, jalgsi. Ühel päeval tõid nad mulle kingituseks pruugitud Lada. Rõõmuga kaasnes mure: kes hakkab juhtima, kui ise ei oska? Kust saada hoiuruum? Oleksin meelsamini käinud endisel viisil.

Jumal juhatas autojuhid, andis varjualuse. Kaks kuud pärast auto saamist katkestati igasugune rongi- ja bussiühendus Petseriga. Nüüd taipasin, kui imeliselt oli Issand ennetanud uued takistused!

• Misjonitöö ei tule iial tühjalt tagasi!
  • Cit. via: "Eesti lood. Laine Villenthal", portaal Hõimurahvaste Aeg, 5. jaanuar 2011

• Imestan, mis on toimunud viimasel sajandil. See oleks nagu eile olnud, kui tahtsin väga hakata teoloogiat õppima, aga ei julgenud seda kellelegi rääkida. Ammuks seegi oli, kui seisin jutlustajana meestehulga keskel ja ordinatsioon oli mõeldamatu sündmus. Lausa uskumatu, kui kiiresti on kasvanud naisõpetajate ja naisdiakonite arv. Mis tuleks küll selle tänuks anda?
  • Laine Villenthal, kiri Hedi Vilumaale, 2005; cit. via: "In memoriam", Eesti Kirik, 27.05.2009; Hedi Vilumaa, "Ühine vastutus kuulutuses", Kirik & Teoloogia, 29. september 2017

Jutlused

• Tean, et mu esmane ja peamine kohustus koguduse vastu on endiselt jutlustamine. Jumala Sõna on ju inimese elus kõige suurem vara, kõige vajalikum. Kohtume Sõnaga kollektiivselt igal pühapäeval jutluses. Sõna on oma tegumoe poolest nii väga mitmepalgeline. Kord paneb ta meid rõõmust hõiskama, seejärel aga muudab meid tõsiseks, mõtlikuks. Aga alati on sõna rikas, sest tal on pakkuda just seda, mida vajame.
• Mis on telkhoone? See on inimese ajutine eluase. Telgist hoonet on võimalik kiiresti püstitada, aga seda saab veel rutemini lammutada. Ja et ta lühikese ajaga ehitatav ja lõhutav on, kuulub talle ajutine ülesanne.
• Ristiinimesel ei tarvitse muretseda uue kodu, uue eluaseme pärast. Selline mure oleks asjatu, ei annakski midagi.
• Jumala poolt riietamata inimene on nagu alasti.
• Jumal teeb tõesti inimese õndsakssaamiseks kõik, lausa selgest armust ehitatakse meile uus eluhoone ja riietatakse meid uute riietega. Inimese võimuses ei seisa midagi selleks ette võtta, teha.
• Mulle on pakutud kirikus õpetaja töökohta. Seda pole võimalik ise küsida, enesele tahta. Jumal paneb oma riigis inimesele tööülesandeid. Inimesest aga oleneb, kas ta võtab vastu või lükkab tagasi.
• Kahetäheline sõna "ja" tuleb öelda, aga see on armu vastuvõtmise esimene, otsustav samm. Edasi Jumal enam sõnadega ei küsigi. Edasi asetab ta igal üksikul hetkel, iga üksiku märgilise sõna ja teoga selle küsimuse uuesti. Vastata tuleb sõnas ja teos. Ja kõik need sõna- ja teovastused meie eluaja kestel moodustavad siis kokku "ja" või "ei".
• Telkhoone ümber vahetada igavese eluaseme vastu taevas, alastiolekust riietuda taevaste riietega, kaduvusest minna kadumatusesse, võõrsilt koju on ilusaim, mis üldse olla saab.
  • Laine Villenthal, "Telkhoonest igavesse eluasemesse – võtad sa vastu või lükkad tagasi? (2Kr 5:1–10)", Kirik & Teoloogia, 7. juuli 2017, peetud introduktsioonijumalateenistusel 19. novembril 1967 Pindi kirikus

Luule

Sina juhid minu elu
Nüüd enam ma surma ei karda,
mu mullane hoone võib minna.
Hing aukuues Jumala linna
uut elamut otsima läeb.

• Cit. via: Hedi Vilumaa, "Laine eest Jumalat tänades", Eesti Kirik, 27.05.2009

Rahvas oma Loojast lahku löönud,
loodupärasusest põgeneb;
mitmeid hoiatatud vilju söönud,
magab meeleheitest asemel.

Kõigeväelisest on mööda mindud,
ennast tehtud ebajumalaks.
Kõigeparemate püüetega
õnne otsides jäänd õnnetuks.

Pöördu! Vaatle korraks käidud rada!
See on järjest ebameeldivam.
Püüa uuesti veel alustada!
Iga järgnev samm saab säravam.

• "Lootus", luulekogust "Kimp luuletusi", 4. trükk, 2005, cit. via: "Elukroon ustavuse eest", Eesti Kirik, 16.11.2007