Pudelikorjaja

Luule

või hoopis pikkade sammaste vahel ta komberdab
äikese-eelse linna iluaedadest läbi,
purjus teekäijaid veel lõbustava, kuid juba
viljatu kortsus kuu all
verd ikka pumpava vana südame tampides
vääramatult ta läheb lääneväravast läbi
oma saatja käte vahele, öeldes lahti
me teadvuse kodust, jättes maksmata
aastatepikkuse üüri, ürgne ja asotsiaalne -
pudelikorjajaeit

• Elo Viiding, "SEE VANAEIT", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 16