Tania Alexander

Tania Alexander (Tatiana von Benckendorff; 15. jaanuar 1915 Sankt-Peterburg – 5. detsember 2004, London) oli vene literaat ja tõlkija.

"Lapsepõlv Eestis"

Tsitaadid väljaandest: Tania Alexander, "Lapsepõlv Eestis", tlk Eve Köst, 1995.

Baltimaade filosoof krahv Hermann Keyserling, kes kirjutas oma kuulsa reisipäeviku aastal 1914, ütles kord: "Ma ei ole taanlane, ka mitte sakslane ega rootslane ja ka venelane mitte — minus on natuke igaühest."

Minagi jagan tema ebalust identiteedi määratlemisel. Olen sündinud Sankt Peterburgis Venemaal, aga juba väikese lapsena toodi mind Eestisse, sellest Venemaa kubermangust sai pärast 1914-18 aasta Esimest maailmasõda iseseisev riik, kõige põhjapoolsem Balti riikidest. Eestlased kasutasid pärast Venemaa 1917. aasta revolutsiooni ning Saksa vägede kaotusi 1918. aastal tekkinud situatsiooni, vabastasid end sajandeid kestnud võõrast ülemvõimust ja saavutasid lõpuks, aastal 1920, poliitilise iseseisvuse. Nii ma kasvasingi üles sel maal, mille habras sõltumatus kestis vaid kakskümmend aastat kahe maailmasõja vahel. Ja kuigi ma ametlikult olin Eesti kodanik, tundsin end alati rohkem venelasena. Vene keel oli esimene keel, mida kõnelesin. Mu mõlemad vanemad olid Venemaa kodanikud: isa baltisakslane, ema aga Ukrainast pärit venelanna. Maakoht, kus ma kasvasin, Kallijärve Eestis, kuulus varem samuti Venemaale ja kõigi poliitiliste muutuste kiuste jäi see koht minule, päritolult venelasele, olulisel määral venelikuks; seal valitses sootuks erinev atmosfäär kui muudes balti kodudes. (lk 9, Sissejuhatus)

Need mõned inimesed, kelle portreed tahaksin luua oma raamatus, joonistusid teravalt mu mällu eelkõige tänu stoilisele rahule, millega nad talusid isiklike kaotuste kurbust ja aja karmust. Minu varasemat elu mõjustasid peamiselt kolm naist. Kõik nad olid keerulise iseloomuga, kuid tugevad isiksused, kes ometi olude sunnil pidid kohanduma märksa teistmoodi eluga kui see, millest nad olid unistanud. Minu iiri päritoluga kasvatajanna Micky ohverdas oma lapsed ja elas pagendatuna - kodumaal tabas teda viktoriaanlike väärtuste ignoreerimise eest ostrakism. Mu tädi Zorja kaotas talle kallid inimesed, ka kodumaa ja seltskondliku positsiooni. Ja mu ema, kes jäi meist kaugele Venemaale keset revolutsiooni ja kodusõja hirmuäratavaid sündmusi, kaotas kodu, abikaasa ja — mis võib-olla tema jaoks kõige olulisem — oma suure armastuse. See kaotus mõjutas sügavalt tema edasist elu. Neil kolmel inimesel oli ühiseid jooni: nad olid loojad ja hoidjad; hoolimata kitsikustest ja katsumustest säilitasid nad elava vaimu, püüdes hoida kõike, mida olid suutnud elus omandada ja omandatust päästa; asjaolud sundisid neid kujunema iseseisvateks naisteks ja nad ilmutasid julgust ning südikust oma uue elu kujundamisel. (lk 10)
Need on mu mälestused Kallijärvelt, mu noorpõlvekodust kahekümne aasta jooksul, mis inspireerisid mind kirjutama seda raamatut. Mälestused mitte ainult üksildasest maakohast, mis andis mulle õnnelikuks lapsepõlveks nii vajaliku kaitstustunde ja juured, vaid ka mälestused toredatest inimestest, kes seal elasid ja sinna jäid. Nemad mõjutasid mu lapsepõlve ja noorust, olid tookord kogu mu maailm, ainus maailm, mida tundsin ja armastasin enne tulekut Inglismaale. Teine maailmasõda hävitas selle väikese maailma, ja hävitas igaveseks. Just seda maailma püüan kirjeldada nendele, kes pole läbi elanud ühtki revolutsiooni, neile, kellele Eesti on vaid mingi kauge maalapp kusagil Saksamaa ja Venemaa vahel. (lk 11-12)
Kuna ka Yendeli ümbruses hulkusid aeg-ajalt relvastatud jõugud, viidi meid ajutiselt vanaema majja Kallijärve ääres. Järv asus mõisast veerand miili kaugusel. Oli 18. aprilli hommik 1919. aastal, kui isa läks vaatama, kuidas on olukord mõisas ja Suures majas. Meie venelannast lapsehoidjale Marjušale ütles ta, et jõuab kindlasti lõunaks tagasi. [---]

Kella üheks polnud isa veel tagasi. Me kõik, minu vend Paul, onutütar Kira, Marjuša ja mina, otsustasime talle vastu minna. Jalutasime ümber järvekääru ja ujutasime puutokkidega kaldaäärses vees ulpivaid jäätükke. Järv oli talv läbi jääs olnud, kuid nüüd oli jää hakanud kiiresti sulama. Kui pöörasime ümber teise järvekääru, nägime otse oma jalge ees risti üle teeraja lamavat meest. Marjuša kiljatas ja püüdis meest istuli tõsta. Kuid oli juba hilja. Kiirustades hakkas ta meid eemale tõrjuma, aga olime juba jõudnud näha, et see mees oli meie isa ja ta oli surnud. Minu meelest keegi meist ei nutnud, me ei saanud juhtunu tähendusest õieti arugi; aga ma mäletan, me taipasime, et on juhtunud midagi väga õudset. (lk 13-14)

Kogu maal — ka Eestis — valitses kaos ja seadusetus. Metsikus ja mõrvad muutusid igapäevanähtuseks. Nagu teisedki mõisnikud tookord, sai mu isa aeg-ajalt anonüümseid ähvarduskirju. Kuid ta oli julge mees ega lasknud end kohutada. Tsaarivalitsuse lojaalse alamana seisnes ta ainus süü kuulumises jõukate maaomanike klassi, mis juba sajandeid oli omanud pärusmaid Eestis, ja kuulus süsteemi, mis takistas kohaliku elanikkonna arengut. Ometi uskus ta kindlalt, et tema ja ta perekond oli olnud sealtkandi talurahva vastu hea. Tõepoolest, veel palju hiljem rääkisid mulle mõisainimesed ja külaelanikud, et ta oli kohelnud neid alati õiglaselt ja lahkelt. Kuigi ta oli olnud Vene armee ohvitser, kiitis ta pärast armee lagunemist heaks Saksa sõjalise sissetungi Balti riikidesse — veendumus, mis tekitas teravaid lahkhelisid tema ja minu ema vahel — isa lootis, et Saksa armee kohalolek tõkestab bolševistliku ekspansiooni ja taastab maal korra. Seda seisukohta jagas enamik Baltimaade mõisnikke. (lk 14-15)
Üksildane ja ilus teerada läks piki hekki üles järsule seljandikule. Pärast künkale jõudmist tuli pöörata vasakule, kus tee läks väikese silla juurde, mis ühendas kaht seljandikku. Silla lähedal tihenes puude vari, tee jäi rohekasse poolhämarusse. Silda nimetati Kuradisillaks. Sealt juurest läkski teerada, millelt me tookord isa leidsime. Alati hakkas mu süda sillale lähenedes kloppima. Kuidas see kõik tegelikult oli juhtunud? Kas oli mõrvar sillal seisnud, vaadanud, kuidas isa teerada mööda tuli — ja siis tulistanud? Silmade ette kerkisid pildid päevast, kui ma nägin siin isa surnukeha. Võtsin julguse kokku ja silmitsesin kohta, kus ta mõrvati. Seal, kus ta oli lamanud, lebas nüüd värske lillekimbuke. Keegi oli toonud need lilled siia tema surma-aastapäevaks. Mäletan oma täiskasvanuks saamiseni, et mu isa hukkumispaika pandi lilli igal aastal.

Nüüd pidin pöörduma ja minema edasi üle silla. Teadsin, et paari sammuga jõuan välja päikesepaistelisele lagendikule, poolhämaruses sild puude tumedas varjus jääb seljataha ja eelmise saja jardi vaikne hirm ja aukartus kaob.

Kuid veel praegugi, sammudes mõnes üksildases maakohas üle väikese silla, tunnen alati hetkeks sama — hirmu ja aukartust, mis mind tookord valdasid. (lk 15-16)

Sakslaste lahkudes jäi maa täieliku seadusetuse ja omavoli meelevalda — see oli vist rängim kaos, mis Eestis iial olnud. Bolševikel avanes veel samal aastal soodus võimalus uueks sissetungiks. Novembri lõpuks jõudis Punaarmee 20 miili kaugusele Revalist. Maa kääris, valitses kohutav segadus ja laos. Hulkus ringi rohkesti relvastatud jõuke, kes käisid mõisaid röövimas, varastasid lehmi ja hobuseid. Heatahtlikud talumehed tulid tihti Yendelisse ja hoiatasid meid, kui ümbruskonnas nähti liikumas mõnda jõuku, Siis peitsime end tallidesse või kükitasime aias põõsastes, kuni nad ära läksid. Rüüstajad võisid tungida majja, kiskuda maha maale, loopida seintele väljaheiteid ja võtta ära kõik, mis vähegi pihku juhtub või pähe tuleb.

Pole üllatav, et sündmused, mille tunnistajaks me nii või teisiti olime, mõjusid meisse, lastesse, kuigi pean lisama, et olime liiga väikesed nende tõelise tähenduse ja ohtude mõistmiseks ning meile tundus see kõik peaaegu põneva mänguna. Lastetoad asusid ülemisel korrusel. Kord päeval meid ei leitud ja lapsehoidja Marjuša jooksis ärevuses alumisele korrusele otsima. Meie aga istusime peidikus pika söögilaua all. "Ära tule lähemale!" hoiatas Marjušat mu viieaastane vennas. "Me mängime bolševikke!" (lk 18-19)

Lapsena mõtlesin, et meie Kallijärve kodu on niisugune, nagu üks kodu olema peab. Nüüd meenutades avastan, et meie majas polnud ühtki hinnalist asja või ilueset. Aga me olime kasvatatud ükskõikseks asjade vastu, usus, et nii kaua kui on olemas voodi, kus end välja puhata, on materiaalsed huvid peaaegu halva maitse tunnuseks. Praegu arvan, et kuna perekond kaotas revolutsioonis kogu varanduse, ei peetud neil segastel aegadel otstarbekaks muretseda uusi esemeid, isegi kui oleks jätkunud raha. Majas polnud midagi maitsetut ega labast, kuid polnud ka midagi eriti dekoratiivset ega väärtuslikku. Meie perekonda nagu paljusid samalaadse saatusega perekondi iseloomustas erilaadne üleolekutunne materiaalsete väärtuste, raha ja asjade suhtes. Aadliperekondadele kujutas raha enesest väärtust ainult siis, kui see oli inimeste käes, kes oskasid seda kasutada (siin mõtlesid nad iseend); muul juhul peeti rahaasju labaseks. Meid õpetati nägema ja armastama looduse ilu, lilli ja puid. Armastasime oma Kallijärve kodu ja selle ümbrust. (lk 22)
Varsti abiellus Marjuša ühe poolakaga. Poolakat ennast me küll ei näinud, aga meisse juba vene emapiimaga sissekasvatatud poola-vastase eelarvamuse mõjul jõudsime järeldusele, et Marjuša on sellise õnnetuse täielikult ära teeninud. (lk 24)
Roosi oli viimane meie Kallijärvele jäänud kodakondsetest, kes elas üle Teise maailmasõja ja nägi Nõukogude Eesti aega. Regulaarselt kirjutas ta mulle Inglismaale oma lapselikult kohmakas eesti keeles, jutustades uudiseid Kallijärvelt ja oma elust, kuni ta 1970-ndal aastal suri. Kohanemine eluga nõukogude võimu tingimustes valmistas talle raskusi, küll aga läks hästi ta lastel — nad reisisid läbi kogu Nõukogude Liidu, said hea hariduse ja nende silmaring oli tohutult avaram, kui seda oleksid võimaldanud väikese maakoha piiratud olud vana korra ajal. Kuid Roosi kirjutas, et igatseb "vanade heade aegade" järele ja lootis meid veel kunagi näha. 1950-ndatel aastatel pensioniikka jõudes palus ta minu emal saata talle kirjalik tunnistus meie teenistuses töötatud aastate kohta dokumentaalseks kinnituseks, et "ma tõesti töötasin teenijana härraste juures ja võin tõendada Nõukogude Eesti ülemustele oma tööstaaži". Meile kaugel Inglismaal tundus paradoksaalne, et miinimumpensioni määramiseks meie vanale teenijale osutus vajalikuks nõukogude korra poolt põlatud ekspluataatorliku klassi esindajate iseloomustus. (lk 25)
Juba kodusõja algusest oli meil tihti toitu napilt; alates tädi Cossé saabumisest aga näis, nagu oleks toit jäänud kesisemaks ja menüü üksluisemaks kui kunagi varem. Mäletan, kuidas me salamahti üksteisega kisklesime "parima" jahukörditaldriku pärast, kust paistsid mõned pekikõrned. Näljadieedi peasüüdlaseks pidasime just tädi Cosséd; samuti olime veendunud, et ta ise öösiti salaja sööb. Me koguni luurasime, kui ta hilja õhtul majesteetlikul kõnnakul sahvrisse suundus ja tuli sealt tagasi küpsistega, mida meiegi oleksime tahtnud. Kuid me kartsime teda liialt, et midagi öelda. (lk 26)
Mõnikord ärkasin hommikul ägeda peavaluga ja siis meisterdas Micky mulle rohtu, segades musta kohvi sisse mingit rohekat pulbrit ("see teeb su seedimise korda, mu kallis"). Palju aastaid ei suutnud ma juua musta kohvi, sest see tuletas mulle meelde toda iiveldamapanevat rohtu. (lk 32)
Ei Micky ega ta tütar näidanud välja kibestumust inimeste suhtes, kelle arusaamine sündsusest oli nii rängalt mõjutanud nende elu. Ainult ühe korra pragunes Micky kinnisuse ja ettevaatlikkuse mask. See juhtus surivoodis, kui ta sonis. Ainult Roosi üksi kuulis Micky vihast, kibestunud ja trotslikku eneseõigustust tema elu viimastel tundidel. Saatuse lõplik julm iroonia seisnes selles, et Roosi ei osanud ainsatki sõna inglise keelt. Nii pihtis Micky enne surmagi üksnes iseendale ja oma saladused viis ta endaga hauda. (lk 36)
Tookordset aega ja inimesi ei mõistnud ma palju aastaid — tegelikult mitte enne, kui tulin 1930. aastal Londonisse. Siis hakkasin aru saama, et minu ema elu oli mitmes mõttes selle aja peegelduseks. Revolutsioonieelse sugupõlve vene naised, nii on mulle alati tundunud, olid paindlikumad kui mehed. Meie perekonnas oli see küll nii, eriti mis puutub emasse. Üles kasvanud muretus külluses, pärast seda sattunud tsaarivalitsuse diplomaatide kõrgringkondadesse, pidi ta pärast 1917. aasta revolutsiooni kohanema suurte muudatustega, et vaenulikuks muutunud keskkonnas ellu jääda. See järsult pealesunnitud karm enesesäilitamisvõitlus heidab valgust ta hilisemale elule, mille ümber on nii palju arutletud. (lk 37)
Vanaisa Zakrevskile kuulus suur maavaldus Ukrainas Poltaava kubermangus. Algselt oli Ukraina ehk Väike-Venemaa, nagu seda nimetati, Poola-Leedu suurvürstiriigi koosseisus. Veel 18. sajandil võitlesid hetmanid südisti sõltumatuse eest nii Poola kui Moskvaga, kuni lõpuks Ukraina mõlema suurriigi vahel ära jaotati. Pärast Poola jagamisi sattus osa Ukrainast Austria võimu alla. Ukraina Venemaa-alade, sealhulgas ka Poltaava mõisnikud paistsid silma fanaatilise tsaaritruuduse poolest ning mõned neist saavutasid silmapaistva positsiooni tsaarivalitsuses ja õukonnas, leidus küllalt palju neid, kes endist viisi salamisi separatismist unistasid ja hindasid kõrgelt oma kultuuripärandit. (lk 38)
Alla tahtis saada pianistiks, kuid vanemad olid selle vastu. Asja, võib-olla kõige intelligentsem ja läbinägelikum kolmest lapsest, ei ihanud muud, kui võimalikult rutem kodust minema pääseda. Vanaema ja Alla vahel kestsid kuude kaupa kohutavad tülid. Peale kõige muu oli vanaemal tüütu harjumus iga kahe nädala tagant tüdrukute tube vahetada. Järjekordse ümberkolimise käigus sai ta kontrollida nende isiklikke asju ja ära visata kõik, mida need tema arvates enam ei vajanud. (lk 42-43)
Nagu enne sõda, veetis ema suved endiselt Yendelis. Sinna oli võimalik sõita Petrogradist ka nädalalõppudeks. Vana tulekahjus hävinud mõisahäärberi asemele oli ehitatud uus punastest tellistest kindlusesarnane hoone, massiivse kõrgusse pürgiva nurgatorniga. Kuigi sedalaadi ehitis tundub XX sajandil imelik, sobis maja — avarad, kõrgete lagedega võõrastetoad, imposantne paraadtrepp ja rohkem kui nelikümmend tuba — eriti hästi külaliste vastuvõtuks. Siin veetsidki mu vanemad kõik suved, tundes end vabana nii saatkonnaelu esinduskohustustest kui ka õukonnaetiketist ja sõjaväerežiimi piirangutest. (lk 46)
Kõik mäletasid mu isa kui piinlikult ausat ja korralikku inimest. Võib vaid kujutleda, kui raske oli tal näha, kuidas varises kokku kõik see, mida ta hindas. Tsaar, kellele ta oli kord vandunud truudust ja keda ta oli teeninud nii suursaadiku abi kui staabiadjutandina, oli bolševike vang; väärtused, mida ta kogu elu kaitses ja püüdis kindlustada, olid pihuks ja põrmuks varisenud. (lk 49)
"Briti agendi memuaarides" kirjeldab Lockhart suhteid Muraga suure romantilise armuloona. Kaheldamatult oli ta olnud Murast võlutud ja temasse väga armunud. Kuid kiuste liigutavale loole, millele ta raamatus dramaatilise varjundi annab, kaldun ma arvama — niisugune mulje on mulle jäänud ka ema ja nende inimeste meenutustest, kes tol ajal Lockharti ja Muraga kokku puutusid — , et Lockharti jaoks polnud nende vahekord mitte meeletu kirg, vaid pigem romantiline seiklus, võib-olla ta elu kõige huvitavamate kuude kulminatsioon. On tõsi, et Lockhartil oli seikleja ning südametemurdja jooni ja Venemaal oli 1918. aastal seiklusteks ülimalt viljakas pinnas.

Pärast tagasipöördumist Londonisse ja oma naise juurde ei pidanud ta oma romaani Muraga enam kestvaks suhteks, mis nende kohtudes võiks jätkuda. Mura ohjeldamatus ei sobinud ta tulevikupilti. Mõtlen, et oma viisteist aastat hiljem kirjutatud raamatus annab ta romantiseeritud versiooni suhetest, mis kujutasid endast tema jaoks küll täisverelist, kuid lühiajalist armulugu. Laiema publiku jaoks oli see sensatsiooniline armuseiklus põneva poliitilise sündmustiku taustal.

Raamat sai korrapealt menukaks. Huvitaval kombel sai see Murale Inglismaal ka omamoodi esitlusdokumendiks. Kuhu ta iganes läks, kõikjal räägiti temast kui raamatu kangelannast. Hilisem film, peaosas Leslie Howard, lisas legendile veelgi romantilist võlu ja ajapikku läksid faktid ja väljamõeldis sellest ajajärgust Mura elus päris segamini.

Ema andis mulle Lockharti raamatu lugeda, kui olin üheksateistaastane (varsti pärast seda, kui esimest korda Londonisse jõudsin; sõitsin sinna Soome kaudu, kus ma isegi armusin; tundsin end õnnetuna ja elasin vaid mõttega, mida post toob). Mul polnud vähimatki aimu, et mu ema elus oli olnud keegi teine juba isa eluajal, Mäletan, et mõtlesin, kui hingeliselt ja raskelt elas seda lugu üle mu ema ning kui isekas ja kole oli Lockhartist kirjutada kerge sulega selline raamat, millega ta rängalt haavas peale mu ema ka teisi lähedasi inimesi. Nii ma emale ütlesingi. Ta vastas nukralt ja nagu hooletult: "Jah, muidugi, aga ilma selle loota poleks raamatul olnud praegust menu. Ja tal oli väga raha vaja." (lk 61-62)

Paradoksaalsel kombel oli just Robert Bruce Lockhart valmistanud Murat ette uue elu jaoks, mis nüüd algas ja mis oli endisest elust nii kaugel, kui iial ei oleks võinud kujutleda. Lockhart oli õpetanud teda poliitilisi sündmusi mõtestama ja nii oli Murale mõistetav Gorki suhtumine bolševikesse. Lockharti teadmised, vabameelsed vaated ja selgepilguline hinnang Venemaa sündmustele äratasid Muraski arusaamise ühiskonna asjadest ning ülekohtust, mille tulemusena sündis bolševistlik režiim. Lockharti arvamused näitasid selgesti, kuivõrd perspektiivitu on klammerduda sellise ühiskonnavormi külge, mida Mura oli tundnud, püüdmata mõista selle kokkuvarisemise põhjusi. Kogemus Lockhartiga aitas Mural kohanduda uues ümbruskonnas, näha tundmatut ja põnevat maailma; see oli ainulaadne võimalus ja nooruse muretu innuga haaras ta sellest kahe käega kinni. (lk 69)
Gorki oli valmis aitama kõikjal, kus sai, aga eriti hindas ta siiski kirjanikke ja kunstnikke, keda noor Nõukogude vabariik tema arvates hädasti vajas. Ühel päeval ilmus tema juurde nooruke poetess, seletas nutuga pooleks, et ei saa oma imikut rinnaga toita, ja palus, et Gorki aitaks tal muretseda regulaarset piimaportsjonit. Gorki saatis jalamaid kirjakese vastavasse instantsi. Asja käigu kiirendamiseks lisas ta kirja lõppu väikese konfidentsiaalse ülestunnistuse, nagu oleks piim määratud tema, Gorki vallaslapsele; ta palus asja rangelt saladuses hoida. Varsti pöördus Gorki poole veel teisigi naisi samasuguse palvega ja kui Gorki kuulutas nendegi lapsed omaks, saatis seltsimees, kellele sedelid adresseeritud, talle pika pahase kirja, et parimagi tahtmise juures ei suuda ta varustada piimaga nii paljusid "Gorki lapsi". Kõik narrisid Gorkit: "Sinu eas, ja igal ühel veel eri ema, kas sul häbi ei ole?" Gorki vastas muhedalt naeratades: "Ausõna, ma enam ei tee!" (lk 71-72)
Ma mäletan, et püüdsin kujutleda, milline küll võiks mu ema välja näha, kuid tema saabumine Kallijärvele mul meeles ei ole. Vististi tuli ta hilisõhtuse rongiga, kui me juba magasime. Järgmisel hommikul viis Micky meid tema juurde — see ongi mu esimene mälestus emast. Kui ma praegu sellele mõtlen, oli kohtamine kummalisel kombel emotsioonitu. Mäletan väga selgesti seda tuba ja voodis istuvat naist. Ma mäletan, et ta tundus suurem, kui ma olin kujutlenud, tema küllaltki terve välimus ei vastanud põrmugi juttudele näljast ja puudusest, mida meile oli räägitud.

Voodis istuv naine oli mulle täiesti võõras. Teda nähes ei tundnud ma midagi niisugust, mida oleks võinud oodata. Mõlemad pooled olid õrnusavaldusteks vist liiga hämmeldunud, arvan nüüd tagantjärele. Micky, kes hoolitsevalt Mura ümber askeldas, saatis meid üsna ruttu sealt toast ära, seletades, et ema on sõidust väsinud ja peab puhkama. Niisugune oli mu esimene kohtumine emaga, see on märkimisväärne ainult oma proosalisuse poolest. (lk 75)

Eestis elavad baltisaksa aadliperekonnad olid bolševike suhtes nagu pimedusega löödud. Nad ei tunnistanud neid Venemaa seaduslikuks valitsuseks ega uskunud, et kommunistlik režiim võib jääda püsima. Endise valitseva klassi liikmetena olid nad uskunud autokraatset tsaarivalitsust kui pühadust. Bolševistlikku võimu, mille juhid tapsid tsaari, pidasid nad kurjategijate vandenõuks, millest iga korralik inimene peab kaugemale hoidma. Nende hoiakule andis kinnitust asjaolu, et paljud neist said bolševike läbi isiklikult kannatada, kaotasid varanduse, tihtipeale ka omakseid ja lähedasi sõpru. Paljud unistasid vana korra taastamisest, mis annaks neile tagasi endise positsiooni ja rikkused. (lk 76)
Kui meie Pauliga kuulsime ema eelseisvast laulatusest, pakkisime oma asjad kokku ja läksime kahekesi metsa. Pole vist vaja öelda, et eriti kaugele me ei jõudnud. Vaevalt et isegi teadsime, mis meile selles abielukavatsuses nii hirmsasti ei meeldinud. Budbergi me peaaegu ei tundnudki, aga ma mäletan, et ta oli minu meelest inetu ja tal oli munakujuline kiilaspea. Muidugi tajusime ka lähemate sugulaste ja eriti Micky ilmset halvakspanu selle abielu suhtes. (lk 79)
Pulmalauas meeleolu muutus. Pulmad peeti täie toredusega Aadliklubis, nii seda kohta nimetati. Külalised istusid kenas saalis pika laua ääres. Keegi ei nutnud enam, igaüks lõbutses. Mäletan tärgeldatud lumivalget laudlina ning frakkides ja valgete kinnastega kelnereid serveerimas meile roogi, mida me polnud elus varem näinudki. Samuti polnud me iialgi näinud kelnereid ega seda, kuidas nad toitu pakuvad. Hiljem räägiti, et ma olevat valju häälega küsinud oma onu Saša Benckendorffi käest: "Mispärast ühed härrad toitu pakuvad ja teised lauas istuvad?" Aastaid hiljem, hukka mõistes minu "sotsialistlikke" vaateid, nagu tema neid nimetas, väitis onu Saša naljatades, et tema kohus oleks olnud ohtu ette aimata, kuna juba nii õrnas eas oli näha, et pooldan inimeste võrdõiguslikkust. (lk 80)
Baltlaste seltskond Tallinnas kujutas endast huvitavat paradoksaalset nähtust: kramplikult kinni rüütellikus aumõistes ja feodaalsetes traditsioonides, mille oli kanoniseerinud baltisaksa parunite Ritterschaft, olid nad nüüdseks muutunud valitsevaks klassiks, kellel polnud enam kedagi ega midagi valitseda, maaomanikeks ilma maata. Ülespuhutud väärikus ja suursugused maneerid varjasid tühjust, nagu juhtub alati, kui valitsev klass kaotab oma olemasolu mõtte. Tallinna baltisaksa seltskonna välisele rafineeritusele kontrastiks oli seal liiga palju joomist ja liiderdamist. Üldlevinud oli après nous le déluge meeleolu. (lk 80)
1924. aastal, pärast kolme aastat ekslemisi ja halvastikorraldatud elu mitmel pool Saksamaal ning lühiajalist peatumist Tšehhoslovakkias, sai Gorki Itaalia valitsuselt kutse asuda oma tervise pärast püsivalt elama Itaaliasse, Selle kutsega osutas Itaalia valitsus teist korda oma külalislahkust. Pärast 1905. aasta revolutsiooni oli Gorki veetnud mitu aastat Capril. Gorki oli sügavalt liigutatud ja asus otsekohe koos oma kaaskonnaga teele Sorrentosse, mis paikneb Napolist veidi lõuna pool. Elupaigaks said nad II Sorito villa, mille andis nende käsutusse keegi Itaalia hertsog, kes ise elas Napolis. Tema tingimuseks oli, et villa ühte tiiba jääksid elama ta kaks vallalist tütart, kelle käsutusse jäid kaks saalisuurust tuba, rõdu ja eraldi sissekäik. Villa oli ehitatud kitsale kaljuneemele Sorrento lääneosas. Põhjakaarest avanes kogu Napoli lahe panoraam, lõuna pool oli küngasmaa ja läänes kõrgus merest Capri saar.

Il Sorito oli nõiduslikult kaunis. Villa avarad ruumid võimaldasid lahedasti mahutada Gorki lähedased ja sõbrad, villa juurde kuulus suur aed küpresside ja tenniseväljakutega. Gorki oli siin väga õnnelik. Kliima sobis talle. Tema töötoa aknast avanes vaade Napoli lahele ja Vesuuvile. Hingepõhjani vaimustatud ümbritseva lõunamaise looduse ilust, oli Gorki uhke oma toa aknast avaneva vaate üle ja kiirustas seda näitama peaaegu igale külalisele. Sageli sõitis ta Napolisse, kus kohalikud elanikud teda austasid ja imetlesid. Tarvitses tal vaid Napoli tänavale ilmuda, kui inimesed ta kohe ära tundsid ja tõttasid tal kätt suruma. Kui ta otsis pelgupaika voorimehekaarikust, kogunesid nad ümber kaariku, hõigeldes: "Viva Gorky! Carino!" Mõned püüdsid hüpata kaarikuastmetele, et olla lähemal oma jumaldatud illustrissimole. Gorki viibis tundide kaupa Napoli maaligaleriis ja tundis kõiki sealseid kuulsaid töid. (lk 84-85)

Kümneaastane võib paljusid asju enda arvates "teada", nende tähendust päriselt taipamata. Mäletan, ma "teadsin", et Gorkit nimetati ateistiks, see tähendas, et ta ei uskunud Jumalat. Mina polnud kunagi näinud ühtki niisugust, kes Jumalat ei usuks, ja mulle tundus see kuidagi väga paha. Ühel päeval, kui Gorki, Mura, vend Paul ja mina kusagile läksime — ma ei mäleta kuhu —, möödusime väikesest valgest kirikust, mida Gorki pidas ilusaks ehitiseks. Meil Pauliga tekkis tüli ja hakkasime teineteist taga ajama. Gorki keelas meid: "Lapsed, mitte siin. Te võite mõnda inimest solvata. Ei ole hea nii teha." Mulle jäi see meelde, sest juba kümneaastasena tundsin, et Gorki oli hea ja lahke inimene, ja mul oli imelik kuulda täiskasvanuid halvustaval toonil ütlemas, et ta "ei usu Jumalat". Siis mõtlesin: võib-olla polegi vaja uskuda Jumalat. (lk 89)
Sorrentos veetsime kaks kuud. Enne lahkumist korraldati meile reis Caprile. Mäletan suplust Grottos ja seda, kui uhked olime oma ujumisoskuse pärast, mille olime saanud Kallijärve ääres kasvades. Ükski meid saatvatest täiskasvanutest ei osanud üldse ujuda. Mäletan, kuidas kuulasime kaja ja imetlesime vee sinist värvi. Mäletan ka suurt kurbust, mis meid valdas teadmisest, et see päev jääb meile siin viimaseks. Näis, nagu oleksin tundnud neid inimesi terve eluaja; nad kõik meeldisid mulle. (lk 89-90)
Kui praegu mineviku kaugustesse vaatan, meenub mulle eriti soe õnnelik õhkkond, mis ümbritses Maksim Gorki kodu sel suvel, mul on elavalt meeles mu lapselik armastus ja suur kiindumus temasse. Selles hiigelpikas, karedas mehes oli midagi väga inimlikku ja liigutavat. Minu meelest oli ta imetore, vahel naljatlev, vahel hirmus tõsine, laste vastu nii lahke ja kõikide suhtes kaastundlik. (lk 90)
5ee oli 1925. aastal. Gorkit ei näinud ma enam iialgi. Aga kahest kuust tema kodus Sorrentos jäi mulle helge mälestus terveks eluks, ja kuigi olin tollal vaid kümneaastane, mõjus minusse Gorki soojus ja inimlikkus nõnda, et kunagi palju hiljem, kui pidin valima poliitilisi sümpaatiaid — Venemaa kommunism või Saksamaa fašism —, valisin kommunismi, polemiseerides ägedalt baltisaksa seltskonna hoiakutest juhinduvate sõpradega, kes kaldusid toetama pigem fašismi.

Pettumus kommunismis tuli hiljem, kui sain teada tõtt Stalini režiimi poolt kohutava julmusega teostatud massirepressioonidest; aga palju aastaid uskusin siiralt, et sotsialistlikud ideed andsid Venemaale kõige rohkem lootust õiglasema ühiskonnakorralduse rajamiseks. Kui sotsialistlikku riiki, mõtlesin ma, juhivad sellised inimesed nagu Gorki, see iseõppinud kõrgintelligent, kes nii südamest võitles uue Venemaa eest, küllap on siis kommunismis nii mõndagi head. (lk 91)