Nella Larsen

Larsen aastal 1928

Nella Larsen (sünninimi Nellie Walker; 13. aprill 1891 Chicago, Illinois – 30. märts 1964 New York, New York) oli afroameerika proosakirjanik. Larsen avaldas elu jooksul kaks romaani ja mõned lühijutud.

Elulugu

Larseni ema oli taanlanna Mary Hanson ja isa Peter Walker Taani Lääne-Indiast, mis oli Taani koloonia Kariibi meres. Larseni isa jättis pere maha. enne kui tütar sai aastaseks, ning ema sai peagi veel ühe tütre taanlaselt Peter Larsenilt. Nellale pandi kasuisa perekonnanimi. Larsenid elasid Chicago lõunaosas Levee linnaosas, mis oli halva mainega ning kust pärinemist Larsen hilisemas elus eitas. Chicago rassiline segregeeritus ja valgete perekonnas kasvamine tingisid Larseni keerulise suhte oma rassiga, mida tema teosed väljendavad.

Larsen sai hea hariduse, mida ta vanemad toetasid, sest mulatina oleks tal keerulisem saada head tööd kui valgetel eakaaslastel. Pärast keskkooli lõpetamist kolis Larsen Nashville’i Tennessees, et õppida õendust Fiski Ülikoolis, kus ta puutus kokku rohkemate tumedanahalistega, kuid ei leidnud oma kohta. Ta visati ülikoolist välja, peale mida elas ta kolm aastat ema perekonna juures Taanis. Ameerika Ühendriikidesse naasnult õppis ta Bronxis õendust. Seal õppides tutvus ta Elmer Imesiga. Nad abiellusid 1919. aastal ning Larsen pääses mehe kaudu Ameerika tumedanahaliste kõrgklassi. Larsen väljendas hiljem, et ta ei tundnud ennast sinna gruppi kuuluvat ning ta keerulised suhted eri gruppidega tulevad välja ka ta kirjutistes.

Larsen ja ta abikaasa olid aktiivsed osalised nn Harlemi renessansis. See oli tumedanahaliste intellektuaalne ja kultuuriline liikumine, mis sai alguse 1920. aastate New Yorki Harlemi linnaosas. Sellesse perioodi kuulub ka Larseni looming: esimesed lühijutud ilmusid 1920. aastal, romaanid "Quicksand" ja "Passing" kümnendi lõpul. Loovkirjutamise kõrvalt õppis Larsen raamatukoguhoidjaks, olles esimene tumedanahaline naine, kes lõpetas New Yorgi Avaliku Raamatukogu programmi ning ta töötas ka New Yorgis raamatukoguhoidjana. Samuti oli ta esimene afroameerika päritolu naine, kellele anti Guggenheimi stipendium, et Euroopas õppida. Euroopas olemise ajal Larseni mees pettis teda, millest Larsen pärast Ameerika Ühendriikidesse naasmist teada sai ja mistõttu paar 1933. aastal lahutas.

Larsen elas mehe surmani lahutusjärgsetest alimentidest ja pärast Imesi surma naasis ta õenduse juurde. Larsen töötas mitmes New Yorgi haiglas ning oli neis ka ülemõde. Larsen sunniti 1963. aastal pensionile minema.

Nella Larsen suri 1964. aastal New Yorgis südamerabandusse, olles 72-aastane. Ta oli oma lähedastest eemaldunud ning ta poolõde ei tunnistanud teda oma õeks. Larsen maeti New Yorgis Brooklyni linnaossa endise sõbra perekonna hauaplatsile.

Looming

Larseni teoseid peetakse tihti poolautobiograafilisteks, sest ta elu ja tema tegelaste, peamiselt naiste, elud langevad suuresti kokku. Larseni teosed kirjeldavad heale järjele tõusnud afroameeriklaste kogemusi rassismiga ja ta kajastab piiri valgete ja tumedanahaliste vahel. Ka peetakse teda feministliku ja LGBTQ+ kirjanduse esindajaks. Larseni romaane peetakse vahel osaks nn "traagilise mulati" žanrist, kuna tema enda elu oli selline, kuid ta oli võimeline ka žanri eeldustest hälbima. Ka olid Larseni teosed näiteks tumedanahaliste naiste psühholoogilistest dilemmadest ja nendega tegelemisest.

Larseni teoste ilmumise ajal naisi enamjaolt ei tunnustatud, kuid ta sai kriitikutelt positiivseid kommentaare ja tagasisidet. Peale Harlemist lahkumist vajus ta unustusse. Osaks tema unustamisest oli naiste välistamine Harlemi renessansi narratiivist, mis keskendus peamiselt maskuliinsusele ja tõstis esile mehi.

Larsenit hakati jälle rohkem käsitlema Black Arts Movementi käigus 1960.–1970. aastatel, kui tema loomingut vaadati peamiselt negatiivselt, sest liikumise osaliste meelest soovisid tema tegelased olla valged ja samastuda valgete inimestega. Alates 1980. aastatest on Larsenit analüüsitud taas positiivses valguses, eriti tumedanahaliste feministide poolt.

Tänapäeva kirjandusteadlased toovad välja, kuidas soorollid ja seksuaalsus mõjutavad rassismi püsimist, mida näitlikustatakse naisautorite vähese teadvustamisega Harlemi perioodil ja nende tööde vähese analüüsimisega enne feminismi teist lainet. Larseni tööde puhul tuuakse välja nende mitmekihilisust: ta tegeleb samal ajal nii rassi kui soorollidest tingitud probleemidega, mis oli ja on osa tumedanahaliste naiste igapäevaelust. Ka tuuakse välja, kuidas Larsen pidi oma töid temaatiliselt muutma, et neid peetaks vastuvõetavateks.

Tänapäeval peetakse teda parimaks näiteks rassi piire käsitlevast kirjandusest ning mõned Ameerika ülikoolid peavad Larseni loomingut Ameerika kirjanduskaanoni osaks.

"Quicksand"

"Quicksand" ("Vesiliiv") on Nella Larseni 1928. aastal avaldatud romaan.

Sisukokkuvõte: Helga Crane on mulatitarist õpetaja Ameerika lõunaosariigis. Ta lahkub töölt, kuigi dr Anderson proovib teda veenda jääma. Selle asemel kolib Helga tagasi Chicagosse, kus ta loodab saada abi oma onult Peterilt, kuid onu uus naine saadab Helga minema. Helga otsib pikalt tööd ning lõpuks saab temast Mrs Hayes-Rore’i assistent, kes reisib ja peab loenguid rassi teemal. Kui paar läheb New Yorki, siis elavad nad koos Anne Greyga, kellega Helga alguses hästi läbi saab, kuid peale mõnda aega hakkab Anne talle närvidele käima, sest too käitub Helga meelest nagu valge inimene samas neid vihates. Helga saab kirja oma onult, kes saadab talle raha ja tuletab Helgale meelde, et tal on sugulasi Taanis.

Helga otsustab kolida Taani, kus ta rikkad tädi ja onu kohtlevad teda hästi ning ta tutvub Herr Olseniga. Taanis olles saab Helga kirja New Yorgist, et Anne ja dr Anderson on abiellunud. Herr Olsen palub Helga kätt, kuid Helga lükkab ta ettepaneku tagasi, sest ta ei taha olla suhtes valge mehega. Helga otsustab minna New Yorki, et veeta rohkem aega tumedanahalistega, kuid plaanib naasta Taani. New Yorgis olles kohtub ta uuesti dr Andersoniga, kes suudleb teda, kuid hiljem ütleb, et see oli viga, sest ta on abielus. See solvab naist. Helga satub usklike kogunemisele, kus ta kohtub reverend Greeniga, kellega ta otsustab abielluda ning ta otsustab ka ise usklikuks hakata.

Nad kolivad Alabama väikelinna, kus Helgale alguses meeldib, sest teda koheldakse tema abikaasa positsiooni tõttu hästi. Kui Helga on rase oma neljanda lapsega, satub ta ahastusse ja peale lapse sündi saab ta aru, et ta vihkab oma meest ja pole tegelikult usklik. Laps sureb varsti peale sünnitust ja peale taastumist mõtleb Helga lahkumise peale, kuid ta ei soovi oma lapsi maha jätta. Raamatu lõpus ootab Helga oma viiendat last.

"Passing"

"Passing" ("Läbimine") on Nella Larseni 1929. aastal ilmunud romaan.

Sisukokkuvõte: Irene Redfield on heledanahaline must naine, keda vahel nähakse valgenahalisena, kui see talle kasulik on. Ta on pärit Chicagost, kuid elab oma arstist mehe Briani ja poegadega New Yorgis, kuigi ta mees soovib kolida vähem rassistlikku riiki. Kui Irene külastab Chicagot, satub ta kokku oma nooruspõlve sõbra Clare’iga, kes on otsustanud elada oma elu valge naisena ning eitab oma tumedanahalise tausta. Clare on abielus valge mehe John Bellow'ga ja kui Irene läheb Clare’ile tema hotellituppa külla, tuleb välja, et John Bellow on äärmiselt rassistlik.

Kaks aastat hiljem kolib Clare New Yorki ning soovib uuesti Irene’iga kohtuda. Irene alguses keeldub, kuid kui Clare teada saab, et Irene korraldab balli, kus osalejad on mõlemast rassist, annab Irene alla. Peale seda on Clare tihe külaline Redfieldide kodus. Pikapeale hakkab Irene kahtlustama, et Brianil on afäär Clare’iga. Kui Irene satub tänaval kokku John Bellow'ga, kui naine on tumedanahaliste seltskonnas, hakkab Irene kartma, et kui Bellow saab teada, et Clare on tumedanahaline, siis ta võib tahta lahutust. See annaks Clare’ile võimaluse alustada suhet Brianiga.

Redfieldid lähevad Clare’iga tumedanahaliste peole, kuhu Bellow ootamatult tuleb, et Clare’iga rääkida. Clare käitub sundimatult ega tundu muretsevat võimalike tagajärgede pärast. Irene läheb Clare’i juurde ja paneb oma käe Clare’i käsivarrele. Clare kukub kuuenda korruse aknast alla. Pole kindel, kas Clare minestas ja kukkus kogemata või oli see plaanitud. Ka on võimalik, et Irene lükkas teda, kuid keegi ei süüdista Irene’i.

Teosed

Romaanid

• "Quicksand" (1928)
• "Passing" (1929)

Lühijutud

• "Playtime: Three Scandinavian Games" (1920)
• "Playtime: Danish Fun" (1920)
• "Freedom" (1926)
• "The Wrong Man" (1926)
• "Correspondence" (1926)
• "Review of Black Spade" (1929)
• "Sanctuary" (1930)
• "The Author's Explanation" (1930)

Adaptatsioonid

Rebecca Hall tegi romaani "Passing" põhjal filmi, mis ilmus 2021. aastal. Film oli nomineeritud BAFTA auhindadele ja Black Reel Awardsi auhindadele, mis tunnustab afroameeriklasi filmitööstuses.

Tunnustus

2018. aastal avaldas New York Times hilinenult tema nekroloogi, mis tunnustas tema panust Ameerika kirjandusse.

2022. aastal kaasati Larsen Chicago Literary Hall of Fame’i.