Balti lamekarp
| Balti lamekarp | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Limused Mollusca |
| Klass |
Karbid Bivalvia |
| Selts |
Cardiida |
| Sugukond |
Lamekarplased Tellinidae |
| Perekond |
Limecola |
| Liik |
Balti lamekarp |
| Binaarne nimetus | |
|
Limecola balthica Linnaeus, 1758 | |
| Sünonüümid | |
| |
Balti lamekarp (Limecola balthica) on karbiliik lamekarplaste (Tellinidae) sugukonnast, kes elab Põhjameres ja Läänemeres, aga ka Atlandi ookeani loodeosas ja Põhja-Jäämeres.[1]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Balti lamekarbi koda on ümar, peaaegu ringja kujuga, nii et kilbi kõrgeim osa (umbo) paikneb koja enam-vähem keskjoonel[2]. See on värvilt roosakas või valkjas[3] või värvunud kontsentriliste ringidena umbo ümber, õhuke ja habras, pikema külje läbimõõt umbes kaks ja pool sentimeetrit. Koja tagumine külg võib olla kergelt ahenenud. Väävlirikastes setetes võib koda olla tumedam.[2] Periostrakum värvitu või helepruun, kõige silmatorkavam servadel.
Ökoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Loom eelistab madalat riimvett, kus kaevub põhjamuda ülemisse kihti, et sealt filtreerida oma toidus. Elutseb kuni neljakümne meetri sügavusel. Läänemere Eesti vetes elutsevatest karpidest talub balti lamekarp kõige paremini merevee soolsuse vähenemist ja on kõige laialdasemalt levinud ja suurema arvukusega bentoseliik, hinnanguliselt meie arvukaim merekarp.[3].
Lamekarpidest toituvad paljud kalaliigid, eelkõige vimb, lest ja ümarmudil, aga ka sukelpardid, nagu tõmmuvaeras ja aul[4].
Balti lamekarp on oma elukeskkonnas edukalt suutnud konkureerida võõrliigi virgiinia korgitsussiga (erinevalt kohalikest hulkharjasussidest, kelle arvukus on vähenenud)[5].
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Macoma balthica (Linnaeus, 1758). - WoRMS
- ↑ 2,0 2,1 Baltic tellin (Macoma balthica). - The Marine Life Information Network
- ↑ 3,0 3,1 T. Hunt. Milliseid karbipoolmeid rannaliivalt leiame? - looduskalendr.ee
- ↑ http://marge.offline.ee/kalakaardid/toiduahel/lamekarp.pdf
- ↑ Ojaveer, L. Eek, J. Kotta. Vee võõrliikide käsiraamat. Tallinn, 2011