[go: nahoru, domu]
Mine sisu juurde

Friedrich Adolf Trendelenburg

Allikas: Vikipeedia
Friedrich Adolf Trendelenburg

Friedrich Adolf Trendelenburg (30. november 1802, Eutin, Lübecki vürstpiiskopkond, Püha Rooma Riik – 24. jaanuar 1872, Berliin, Brandenburgi provints, Preisi kuningriik, Saksa keisririik) oli Saksa filosoof ja filoloog.

Noorus

[muuda | muuda lähteteksti]

Trendelenburg sündis Eutini linnas Lübecki lähedal. Ta õppis Kieli, Leipzigi ja Berliini ülikoolides, kuulates teiste seas ka Hegelit ja Schleiermacherit. Seal hakkas ta huvituma üha enam Platonist ja Aristotelesest ning 1826. aastal kaitses Trendelenburg doktoriväitekirja "Platonis de ideis et numeris doctrina ex Aristotele illustrata", milles püüdis jõuda Aristotelese kriitika kaudu Platoni filosoofia täpsema tundmiseni.

Ta loobus pakutud klassikalise filoloogia õppetoolist Kielis ning hakkas Preisimaa haridusministri Karl vom Stein zum Altensteini lähedase sõbra poja koduõpetajaks. Selles ametis püsis ta seitse aastat (1826–1833), valmistades vabal ajal ette Aristotelese "De anima" kriitilise väljaande (1833; 2. trükk Christian Belger, 1877). 1833 määras Altenstein Trendelenburgi Berliini ülikooli erakorraliseks professoriks, kus too neli aastat hiljem sai ka korraliseks professoriks.

Tegevus õppejõu ja filosoofina

[muuda | muuda lähteteksti]

Ligi 40 aasta vältel näitas Trendelenburg end märkimisväärselt eduka õppejõuna, eksamineerides suurema osa vältel sest ajast kõiki filosoofia ja pedagoogika õppejõudude kandidaate Preisimaal. Tema õpetusmeetodit hindas kõrgelt filosoof Søren Kierkegaard, kes nimetas Trendelenburgi "üheks kainemaks filosoofiliseks filoloogiks, keda ma tean"."[1] Tema õpilaste seas olid Franz Brentano, Hermann Cohen, Wilhelm Dilthey, Ernst Laas, Friedrich Paulsen, Hans Vaihinger, Ludwig Feuerbach, Karl Marx, Søren Kierkegaard, Georg Cantor, Karl Eugen Dühring, Alois Riehl ja Friedrich Ueberweg.

1865. aastal sattus ta teravasse vaidlusse Kuno Fischeriga Immanuel Kanti ruumikontseptsiooni tõlgenduse teemal. Ta ründas Fischerit teoses "Kuno Fischer und sein Kant" ("Kuno Fischer ja tema Kant", 1869), millele järgnes Fischeri vastus "Anti-Trendelenburg" (1870).

Friedrich Adolf Trendelenburg suri 69-aastaselt. Tema poeg Friedrich Trendelenburg oli tuntud kirurg, kelle järgi on nimetatud mitu meditsiinilist võtet ja materjali.

Filosoofia

[muuda | muuda lähteteksti]

Trendelenburgi filosoofiat mõjutab läbinisti tema armastus Platoni ja Aristotelese vastu, keda ta pidas mitte vastasteks, vaid lähtuvaiks samast laiast idealistlikust aluspõhjast. Tema enese seisukohti võib pidada aristotelluse tänapäevaseks versiooniks. Ehkki ta eitas absoluutse meetodi ja absoluutse filosoofia võimalikkust, nagu seda püüdsid saavutada Hegel ja tema järgijad, oli Trendelenburg selgelt idealist selle antiikses või platonistlikus tähenduses. Kogu tema töö oli pühendatud ideaalse näitamisele reaalses. Kuid ta väitis ka, et filosoofia protseduur peab olema analüütiline, tõustes üksikutest faktidest universaalini, milles me leiame nende seletuse. Me tuletame terviku süsteemi meile tuttavast osast, ent rekonstrueerimisprotsess peab jääma ligikaudseks. Meie olukord ei võimalda lõplikku süsteemi. Seepärast on meie kohus spekulatsioonidega ikka ja jälle alustamise asemel jääda kindlaks sellele, mida võib pidada ajaloolise arengu kestvateks tulemusteks.

Hilisematest filosoofidest mõjutasid Trendelenburgi vaated Brentanot,[2] Freget,[3] Kierkegaardi,[4] Euckenit ja Diltheyd[5][6]. |signature =

Teoseid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Elementa Logices Aristotelicae" (1836; 9. tr. 1892), valik lõike Aristotelese "Organonist" kõrvu ladina tõlke ja märkustega, mis esitavad Aristotelese loogikaõpetuse tuuma; teost täiendas "Erläuterungen zu den Elementen der Aristotelischen Logik" (1842; 3. tr. 1876)
  • "Logische Untersuchungen" ("Loogilised uurimused"; 1840; 3. tr. 1870) ja "Die logische Frage in Hegels System" (1843), mis olid olulisel kohal Hegeli-vastases reaktsioonis Saksa filosoofias
  • "Geschichte der Kategorienlehre" (1845)
  • "Historische Beitrage zur Philosophie" (1846–1867) kolmes köites, millest esimene ("Geschichte der Kategorienlehre", kordustrükk: Hildesheim, Olms, 1979) hõlmab kategooriaõpetuse ajalugu
  • "Des Naturrecht aufdem Grunde der Ethik" (1860)
  • "Lücken im Völkerrecht" (1870), traktaat rahvusvahelise õiguse puudujääkidest, kirjutatud 1870. aasta sõja ajendil
  • "Kleine Schriften" (1871), artiklid mittefilosoofilistel, peamiselt rahvuse ja hariduse teemadel

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Journals and Papers of Søren Kierkegaard, V A 98, 1844
  2. ↑ Edoardo Fugali, Toward the Rebirth of Aristotelian Psychology: Trendelenburg and Brentano (2008)[alaline kõdulink]
  3. ↑ "Frege's Technical Concepts", in Frege Synthesized: Essays on the Philosophical and Foundational Work of G. Frege, L. Haaparanta and J. Hintikka, Synthese Library, D. Reidel, 1986, pp. 253–295
  4. ↑ Traces of a Profound and Sober Thinker in Kierkegaard’s Postscript, Richard Purkarthofer. Kierkegaard Studies Yearbook, 2005, pp 192–207
  5. ↑ Joachim Wach, Die Typenlehre Trendelenburgs und ihr Einfluss auf Dilthey : eine philosophie- und geistesgeschichtliche Studie (1917)
  6. ↑ Rudolf A. Makkreel, Dilthey: philosopher of the human studies (1975) p. 48

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Hermann Bonitz, "Zur Erinnering an F.A.T." (Berlin, 1872)
  • Paul Kleinert, "Grabrede" (Berlin, 1872)
  • Ernst Bratuschek, "Adolf Trendelenburg" (Berlin, 1873)
  • Carl von Prantl, "Gedächtnisrede" (Munich, 1873)
  • George Sylvester Morris teoses "New Englander" (1874), xxxiii.
  • Buchholtz, Georg (1904). Die ethischen Grundgedanken Friedrich Adolf Trendelenburgs. Blankenhain: Schlimper.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Friedrich_Adolf_Trendelenburg&oldid=6363926"