Kevadkogrits

Kevadkogrits
	; Kevadkogrits Gyromitra esculenta
Taksonoomia
Riik	Seened Fungi;
Hõimkond	Kottseened Ascomycota;
Klass	Pezizomycetes;
Selts	Liudikulaadsed Pezizales;
Sugukond	Discinaceae;
Perekond	Kogrits Gyromitra;
Liik	Kevadkogrits;
Binaarne nimetus
	Gyromitra esculenta; Fries, 1849

Kevadkogrits (Gyromitra esculenta) on kottseente hulka kuuluv seen kogritsa perekonnast.

Nimi

Rahvapäraselt tuntakse teda hoonisa ja lehmanisa nime all.^[1]

Teadusliku liiginime autorid on Christiaan Hendrik Persoon ja Elias Magnus Fries. Persoon kirjeldas teda esmakordselt 1800. aastal nime Helvella esculenta all.^[2] Praeguse nime andis talle Fries 1849. aastal.^[3]

Perekonnanimi tuleb vanakreeka sõnadest gyros 'ümmargune' ja mitra 'peapael'. Liigiepiteet tuleb ladina sõnast esculentus 'söödav'.^[4]

Süstemaatika

Kogritsa perekond on traditsiooniliselt arvatud koos helvelli perekonnaga helvelliliste sugukonda. Paljude liudikulaadsete ribosomaalse DNA uuringud on näidanud, et kevadkogrits ja tema lähemad sugulased on teiste helvellistega vaid kauges suguluses, lähemas suguluses aga hoopis kogritsliudiku perekonnaga. Nad moodustavad klaadi, kuhu kuuluvad ka perekonnad Pseudorhizina ja Hydnotrya. Nüüd arvatakse need neli perekonda sugukonda Discinaceae.^[5]

Levik ja elupaik

Kevadkogrits on laialt levinud Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Ta kasvab liivastel muldadel okaspuude all kevadel ja varasuvel.

Eestis on seen väga sage liivastes männikutes, kus ta kasvab lagedal.^[6]^[7] Ta esineb aprilli keskpaigast või maist^[6] juuni keskpaigani.^[7] Nad ilmuvad tavaliselt toomingate õitsemise ajal. Võib esineda massiliselt. Kevadel korjatavatest seentest on ta kõige populaarsem.^[6]

Välimus

Noorem eksemplar vähem käärulise kübaraga

Kevadkogritsal on ebakorrapäraselt käärulis-voldilise, aju meenutava ümara kujuga kübar. Kübar on algul sile ja muutub kasvades ja vananedes aina voldilisemaks. Ta on noorelt punakaspruun, hiljem kohvipruun kuni mustjaspruun. Kübara läbimõõt on 3–10 cm.^[7] Kübara kõrgus võib ulatuda 15 sentimeetrini.^[viide?]

Jalg on kübaraga ühenduses mitmest kohast. Ta on ebakorrapäraselt silindriline, valget või roosakat värvi. Jalg on 1,5–5 cm (äärmuslikel juhtudel kuni 10 cm^[viide?]) kõrgune, läbimõõt on 1,5–5 cm.^[7] Erinevalt mürklitest, mille jalg on õõnes, on kevadkogritsa jalg õõnsuseta.^[8]

Lõhn võib olla meeldiv ja seda on nimetatud puuviljaseks. Maitse on mahe.

Eospulber on valkjas. Eosed on läbipaistvad, elliptilise kujuga, 17–22 μm pikkused.^[9]

Kevadkogrits meenutab mitut mürkliliiki, kuid mürklid on sümmeetrilisemad ning näevad välja rohkem käsna moodi. Kevadkogritsal on tavaliselt tumedam ja suurem kübar kui mürklitel.^[10]

Kasutamine

Kevadkogrits on kupatatult söödav, ilma kupatamata väga mürgine.^[7] Võib olla väga mürgine ka kuivatatult ja kupatatult. Rootsis on kevadkogrits 1996. aastast pärast mürgistusjuhtumeid registreeritud mittesöödava seenena. Mürgistus võib olla surmav. Mürkained lenduvad kergesti kaaneta potis kupatamisel või lahtisel pannil praadimisel, kuid mitte mikrolaineahjus. Kevadkogritsat tarvitatakse toiduks palju.^[6] Viimased uurimused näitavad, et isegi kupatamine ei pruugi ohtu täielikult kõrvaldada.^[11]

Soomes kupatatakse kevadkogritsaid kaks korda rohke veega (1 osa seeni ja 3 osa vett) 5 minutit korraga, Leedus kupatatakse kolm korda 10 minutit korraga.^[12] Kupatamiskordade vahel loputatakse seeni külma veega ja kupatamise ajal hoitakse aknaid lahti, kuna seenest lenduvad mürgid on ka sissehingatult kahjulikud.^[13]

Kevadkogrits on populaarne söögiseen Skandinaavias, Ida-Euroopas ja Suure järvistu piirkonnas. Kuigi ta on Püreneede idaosas populaarne söögiseen, ei tohi teda Hispaanias avalikult müüa. Soomes on lubatud toorest kevadkogritsat müüa, kuid lisatud peavad olema hoiatused ja õige valmistamise õpetused. Soome köögis süüakse teda omlettides ja suppides ning rasvas praetuna.

Mürgisus

Kuumutamata seene tarvitamisel hüdrolüüsub kevadkogritsas sisalduv güromitriin mürkaineks monometüülhüdrasiiniks. See mürk on hepatotoksiline (kahjustab maksa), neurotoksiline (kahjustab kesknärvisüsteemi) ja mõnikord nefrotoksiline (kahjustab neerusid). Mürgistuse sümptomid on oksendamine ja kõhulahtisus mõni tund pärast tarvitamist ning hiljem peapööritus, letargia ja peavalu. Rasketel juhtudel võib järgneda deliirium, kooma ja surm 5–7 ööpäeva pärast.

Vaata ka

Viited

↑ Kevadkogrits andmebaasis eElurikkus
↑ C. H. Persoon. Comm. Schaeff. Icon. Pict., 1800, lk 64
↑ E. M. Fries. Summa veg. Scand., Section Post, 1849, lk 346
↑ Ladina-eesti sõnaraamat, Valgus 2002, 2. väljaanne, lk 409
↑ Kerry O'Donnell, Elizabeth Cigelnik, Nancy S. Weber, James M. Trappe. Phylogenetic relationships among ascomycetous truffles and the true and false morels inferred from 18S and 28S ribosomal DNA sequence analysis. – Mycologia, 1997, 89, 1, lk 48–65. JSTOR
↑ ^6,0 ^6,1 ^6,2 ^6,3 Ain Raitviir (2001). "Kevadkogrits". Eesti elusloodus: Kodumaa looduse teejuht. Varrak. Lk 168–169.
↑ ^7,0 ^7,1 ^7,2 ^7,3 ^7,4 Kuulo Kalamees (1976). Meie seeni (2 trükk). Tallinn: Valgus. Lk 7, 14.
↑ S. Nilsson, O. Persson O. Fungi of Northern Europe 1: Larger Fungi (Excluding Gill Fungi), Penguin Books 1977, lk 34–35, ISBN 0-14-063-005-8
↑ Linus Zeitlmayr. Wild Mushrooms: An Illustrated Handbook, Hertfordshire: Garden City Press 1976, lk 112, ISBN 0-584-10324-7
↑ Ammirati, Joseph F. p. 121
↑ Richard C. Dart. Mushrooms. – Medical Toxicology, Philadelphia: Williams & Wilkins 2004, lk 1719–1735, ISBN 0-7817-2845-2
↑ Ieva Urbonaitė-Vainienė (15. mai 2013). "Grybautojas iš Varėnos atsidūrė reanimacijoje ir vos neliko be kepenų". delfi.lt. Vaadatud 12. märtsil 2018.
↑ "Korvasienten käsittely ja varoitusmerkinnät". Evira. Vaadatud 12. veebruaril 2018.

Kirjandus

Kuulo Kalamees. Meie seeni, Tallinn: Valgus 1976, 2. trükk, lk 7, 14.
Ain Raitviir. Kevadkogrits. – Eesti elusloodus: Kodumaa looduse teejuht, Varrak 2001, lk 168–169.
Kuulo Kalamees, V. Liiv. 400 Eesti seent, 2005, lk 46.
Kuulo Kalamees, V. Liiv. 100 Eesti söögiseent, 2007, lk 22.

Välislingid

Kevadkogrits andmebaasis eElurikkus

[1] Kevadkogrits andmebaasis eElurikkus

[2] C. H. Persoon. Comm. Schaeff. Icon. Pict., 1800, lk 64

[3] E. M. Fries. Summa veg. Scand., Section Post, 1849, lk 346

[4] Ladina-eesti sõnaraamat, Valgus 2002, 2. väljaanne, lk 409

[5] Kerry O'Donnell, Elizabeth Cigelnik, Nancy S. Weber, James M. Trappe. Phylogenetic relationships among ascomycetous truffles and the true and false morels inferred from 18S and 28S ribosomal DNA sequence analysis. – Mycologia, 1997, 89, 1, lk 48–65. JSTOR

[:0-6] 6,0 ^6,1 ^6,2 ^6,3 Ain Raitviir (2001). "Kevadkogrits". Eesti elusloodus: Kodumaa looduse teejuht. Varrak. Lk 168–169.

[:1-7] 7,0 ^7,1 ^7,2 ^7,3 ^7,4 Kuulo Kalamees (1976). Meie seeni (2 trükk). Tallinn: Valgus. Lk 7, 14.

[8] S. Nilsson, O. Persson O. Fungi of Northern Europe 1: Larger Fungi (Excluding Gill Fungi), Penguin Books 1977, lk 34–35, ISBN 0-14-063-005-8

[Zeitl-9] Linus Zeitlmayr. Wild Mushrooms: An Illustrated Handbook, Hertfordshire: Garden City Press 1976, lk 112, ISBN 0-584-10324-7

[Ammir121-10] Ammirati, Joseph F. p. 121

[11] Richard C. Dart. Mushrooms. – Medical Toxicology, Philadelphia: Williams & Wilkins 2004, lk 1719–1735, ISBN 0-7817-2845-2

[12] Ieva Urbonaitė-Vainienė (15. mai 2013). "Grybautojas iš Varėnos atsidūrė reanimacijoje ir vos neliko be kepenų". delfi.lt. Vaadatud 12. märtsil 2018.

[13] "Korvasienten käsittely ja varoitusmerkinnät". Evira. Vaadatud 12. veebruaril 2018.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]