Lahinguvalmidus

Lahinguvalmidus on allüksuse, üksuse, väekoondise ja kogu sõjaväe üldine võimekus alati organiseeritult ettenähtud ajal lahingusse astuda ja saadud ülesanded edukalt täita.

Lahinguvalmiduse tagamine

Lahinguvalmiduse peamised koostisosad:

1. eelseisvate ülesannete teadmine ja õigeaegsed (juba rahuajal läbi viidud) üritused nende ettevalmistamiseks ja täitmiseks
2. julgestus- ja valveülesannete täpne täitmine
3. kõrgetasemeline lahinguväljaõpe
4. relvastuse, varustuse ja tehnika säilitamine kasutamisvalmiduses
5. vajalikes kogustes varude alalhoidmine
6. allüksuste lahinguvalmiduse organiseeritud üleviimine kõrgematesse astmetesse ja alaline valmisolek vastase ootamatu kallaletungi tagasilöömiseks
7. isikkoosseisu kõrge moraalne tase, distsipliin ja valvsus

Pidev lahinguvalmidus tagatakse väeosa paiknemislinnakus toimkondade ja vahtkondade teenistusega, välitingimustes valve- ja julgestuspostidega. Esmane rahuaegne lahinguvalmidus peab tagama ka alalise paiknemiskoha kaitse ootamatu rünnaku, provokatsiooni või diverssiooniakti korral. Väeosades valmistatakse ette vajalikud, skeemid ja kavad, mille järgi isikkoosseis on kohustatud tegutsema häiresignaalide korral.

Ohuastmed

Lahinguvalmidust tõstetakse vägedes vajadusel järk-järgult vastavalt ohusituatsioonile eelnevalt kindlaks määratud ohuastmetega.

Näited ohuastmete võimalikust jagunemisest:

1. Tavaline teenistus – igapäevane teenistus ja väljaõpe rahuaja tingimustes.
2. Kõrgendatud tähelepanu – valveteenistuse tugevdamine, ülemate kogunemine, tegevuskavade täpsustamine, varustuse, relvastuse ja varude kontroll ning täiendamine.
3. Sõjaoht – vägede isikkoosseisu ja varustuse komplekteerimine või mobilisatsioon sõjaaja koosseisudeni, siirdumine koos varudega dislokatsioonilinnakutest maastikule koondumisaladele või hargnemine lahingurivistusse.
4. Sõjaseisukord – täielik valmisolek lahingutegevuseks või kriisiks.