Punased Brigaadid
Punased Brigaadid (itaalia Brigate Rosse, BR) oli aastatel 1970–1988 tegutsenud Itaalia vasakäärmuslik terroriorganisatsioon, mis pani Itaalias nn pliiaastatel (anni di piombo) (1968–1982) toime vägivallaakte – inimrööve, rööve ja mõrvu.
Punased Brigaadid tegutsesid Ladina-Ameerika geriljaliikumiste, näiteks Uruguay Tupamaro geriljad, millest kirjastaja Giangiacomo Feltrinelli (1926–1972) avaldas mitmeid väljaandeid, ning 1943.–1945. aasta Itaalia vastupanuliikumise eeskujul.
Organisatsiooni asutasid augustis 1970 Renato Curcio ja Margherita "Mara" Cagol, kes tutvusid 1960. aastatel Trento ülikoolis ja hiljem abiellusid, koos Alberto Franceschiniga, eesmärgiga korraldada Itaalias relva jõul kommunistlik revolutsioon ning sundida Itaalia lahkuma NATOst.
Curcio juhitud Trento grupi juured olid ülikooli sotsioloogiaosakonnas, kuid Franceschini juhitud Reggio Emilia grupi liikmed olid peamiselt endised kommunistliku noorteliikumise FGCI liikmed, kes olid ekstreemsete vaadete tõttu parteist välja heidetud. Alguses tegutsesid Punased Brigaadid peamiselt Reggio Emilias ning Milano ja Torino suurtes tehastes (Sit Siemens, Pirelli, Magneti Marelli, FIAT).
Septembris 1974 vahistati Curcio ja Franceschini ja mõisteti 18 aastaks vangi, kuid 18. veebruaril 1975 ründas Cagol koos relvastatud jõuguga vanglat ning Curcio vabastati.
Grupp laienes ka Rooma, Genovasse ja Veneetsiasse, liikmete arv kasvas kiiresti, ning hakati sooritama mitmesuguseid kuritegusid – panga- ja inimrööve, aeti relva- ja narkoäri.
4. juunil 1975 rööviti Cagoli juhtimisel Asti lähedal kohalik tööstur Vallarino Gancia, kes oli parasjagu teel oma villasse Canellis. Ta viidi Acqui Terme lähedale Cascina Spiotta tallu, mille Cagol oli hiljuti ostnud. Kuid juba järgmisel päeval leiti nad Itaalia sõjaväepolitsei – Carabinieri poolt, ning puhkenud tulevahetuses langes kaks politseinikku ja Cagol. Jaanuaris 1976 vahistati Curcio uuesti.
Pärast Curcio vahistamist korraldati Punased Brigaadid ümber, nüüd olid liikmed palju nooremad ja sõjakamad.
16. märtsil 1978 sooritasid Punased Brigaadid Mario Moretti juhtimisel oma kurikuulsaima terroriakti – rööviti Itaalia peaminister Aldo Moro. Punased Brigaadid nõudsid Moro vabastamise eest osade vangide vabastamist. Itaalia valitsus keeldus läbirääkimistest. 54 päeva pärast said Punased Brigaadid aru, et läbirääkimisi ei tule, ning kartes avastamist, otsustati 9. mail Moro tappa. See tegu pälvis nii paljude teiste vasakpoolsete terrorirühmituste, aga ka vangistatud Punaste Brigaadide juhtide hukkamõistu, ning toetus Punastele Brigaadidele hakkas hääbuma.
1979. aastal tapeti kommunistliku partei liige, ametiühingute organisaator Guido Rossa. Populaarse ametiühingujuhi tapmise tõttu kaotasid Punased Brigaadid praktiliselt terve oma sihtrühma – tehasetööliste – toetuse.
1980. aastal vahistas Itaalia politsei ligi 12 000 Punaste Brigaadide liiget, üle 600 liikme lahkus Itaaliast. Paljud vahistatud otsustasid ametivõimudega koostööd teha – näiteks Patrizio Peci, üks Torino grupijuhte. Kättemaksuks tapsid Punased Brigaadid 1981. aastal Peci venna Roberto, mis halvendas nende mainet juba tunduvalt, ning Itaalia avalikkuse silmis olid nad lihtsalt radikaalne Cosa Nostra.
1980.l aastatel hakkas Punaste Brigaadide tegevus hääbuma. 17. detsembril 1981 rööviti Veronas USA sõjaväe brigaadikindral James L. Dozier, kes toona oli NATO Lõuna-Euroopa maavägede asestaabiülem. 28. jaanuaril 1982 vabastati Dozier Padovas Itaalia politsei eriüksuse NOCSi poolt.
Paljud Punaste Brigaadide liikmed põgenesid Prantsusmaale, kus 1985. aastal oli president François Mitterrand lubanud amnestiat Punaste Brigaadide liikmetele, keda ei olnud vahistatud vägivaldsete kuritegude eest ning olid kriminaalse minevikuga lõpparve teinud.
Brigaadide peamised toetajad välismaal olid Tšehhoslovakkia kommunistlik luureteenistus StB ja Palestiina Vabastusorganisatsioon. Hästi korraldatud salakaubateede kaudu vedasid heroiinikaubitsejad Lähis-Idast Itaaliasse Nõukogude Liidu ja Tšehhoslovakkia relvi ja lõhkeaineid. Juulis 2009 rääkis Itaalia ökonomist Loretta Napoleoni ühel TED Talki konverentsil, et ta oli kunagi suhelnud ühe Punaste Brigaadide poole kohaga vabatahtlikuga, kes suviti seilas Vahemerel Itaalia ja Liibanoni vahel, vedades PVOlt saadud Nõukogude relvi Sardiiniasse, kus need jagati teistele Euroopa organisatsioonidele.[1] Kui Itaalia Kommunistlik Partei teadis StB osalusest, saatsid nad, kartes kättemaksu nende sidemete tõttu KGBga, NSV Liidu suursaadikule Roomas mitmeid kaebusi, kuid NSV Liit kas ei suutnud või ei tahtnud StB tegevust peatada. See oli üheks põhjuseks, miks Itaalia KP sidemed KGBga katkesid 1979. aastal.
Tänapäeval keelduvad paljud Itaalia poliitikud Punastele Brigaadidele amnestiat andmast.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Loretta Napoleoni (juuli 2009). "Loretta Napoleoni: The intricate economics of terrorism". TED. Vaadatud 13. detsember 2017.