[go: nahoru, domu]
Mine sisu juurde

Paulus IV

Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 30. juuni 2011, kell 09:43 kasutajalt Amirobot (arutelu | kaastöö) (r2.7.1) (robot lisas: eo:Paŭlo la 4-a)
Paulus IV

Paulus IV (Gian Pietro Carafa, ka Giampietro Carafa või Giovanni Pietro Caraffa; 28. juuni 1476 – 18. august 1559) oli paavst 1555–1559. Ta oli 223. paavst.

Gian Pietro Carafa sündis Benevento lähedal Capriglias Sant' Angelo della Scala paruni (aastast 1495 Montorio krahvi) Giovanni Antonio Carafa ja Vittoria Camponeschi 9-lapselises peres 3. lapsena. Ta sai oma haridusalased teadmised oma onu kardinal Oliviero Carafa käest. Talle õpetati ka kreeka ja heebrea keelt. Onu soovitusel võeti ta 1500 paavst Aleksander VI teenistusse. Kui onu oli loobunud Chieti piiskopi ametist, määrati Gian Pietro Carafa tema asemele ja pühitseti 18. septembril 1505 ametisse.

Carafa osales 1512 V Lateraani oikumeenilisel kirikukogul, liitus 1520 Jumaliku Armastuse oratooriumiga ja määrati Hadrianus VI poolt reforme kavandatava komisjoni koosseisu. 1524 rajas ta koos Cajetaniga teatiinide ordu. 1527–1534 viibis ta Rooma rüüstamise tõttu Venezias. 7. jaanuaril 1538 määrati kardinal Carafa reformikomisjoni koosseisu, mis pidi valmistama ette oikumeenilist kirikukogu. 27. augustil 1540 määrati ta kuuriat reformiva komisjoni koosseisu. Ta osales oikumeenilisel kirikukogul Trentos ja ajavahemikul 1549–1555 toimunud 3 konklaavil.

Ta pidas varem kirjavahetust Rotterdami Erasmusega, kuid usurahutuste puhkemisel mõistis humanistlikud vaated hukka.

Ametid

1555. aasta teine konklaav

Paulus IV vapp.

Paulus IV valiti paavstiks 23. mail Vatikani paavstipalees ja krooniti 26. mail 1555 kardinal Francesco Pisani poolt. Ta oli kolmas Paulus III poolt pühitsetud kardinal, kes valiti paavstiks. Paulus III järgi valis ta arvatavasti ka oma nime. Paulus IV oli võimule saades vanim paavst pärast Gregorius XII-t, hiljem on veel vanemalt paavstiks valitud Clemens X ja Aleksander VIII. Enne Paulus IV-t oli viimane Lõuna-Itaaliast pärit paavst Bonifatius IX, hiljem on Lõuna-Itaaliast tulnud Innocentius XII ja Benedictus XIII.

15. maist 23. maini 1555 toimunud konklaavil osales Salvador Miranda andmetel 56 kardinali, John Paul Adamsi andmetel aga 44 või 45 kardinali.

Sõda Hispaaniaga

Paulus IV vaen Hispaania vastu oli tingitud tema pärinemisest Hispaaniale kuuluvast Lõuna-Itaaliast. Ta sõlmis 1556 kardinal Carlo Carafa õhutusel liidu Prantsusmaaga. Nähes võimalust vabastada oma kodumaa Hispaania ülemvõimust, kuulutas Paulus IV Euroopa võimsaimale riigile Hispaaniale sõja.

Hispaania väed hertsog Alba juhtimisel tungisid Napolist Kirikuriiki ja vallutasid selle, kuid säästsid paavsti alad Felipe II korraldusel rüüstamisest. 1557 sõlmiti Cave rahuleping, millega Pühale Toolile seati pigem sümboolsed tingimused. Kaks aastat hiljem sõlmitud Cateau-Cambresis' rahulepinguga tunnustas Prantsusmaa Hispaania ülemvõimu Lõuna-Itaalias ja paavstidel tuli järgmise 40 aasta jooksul arvestada Hispaania poliitilise mõjuga.

Suhted Saksamaaga

Paulus IV mõistis hukka Augsburgi usurahu ja ei tunnustanud 1556 Karl V troonist loobumist, kuna see oli toimunud paavstiga kooskõlastamata.

Suhted Inglismaaga

Paulus IV vastumeelsus Hispaania suhtes viis suhete halvenemiseni Inglismaaga, kus katoliiklasest kuninganna Mary I oli abielus Felipe II-ga. 1555 avaldatud bullaga 'Illius per quem' jättis Paulus IV Felipe II ilma Iirimaa kuninga tiitlist.

Ta tagandas kardinal Reginald Pole'i legaadi ametist. Lahendamaks Julius III ajal Inglismaal tekkinud preestrite ordineerimise probleemi, avaldas Paulus IV 20. juunil 1555 bulla 'Praeclara charissimi', milles väitis, et kõik need, kes on ordineeritud kellegi teise kui pühitsetud piiskopi poolt, peavad end uuesti laskma ordineerida.

Kui Mary I 17. novembril 1558 suri, oli anglikaani kirikul paavsti suhtes tekkinud vastuseisu tõttu riigis tunduvalt lihtsam oma varasemaid positsioone taastada.

Rooma inkvisitsioon

Paulus IV tundis oma valitsemisajal huvi inkvisitsiooni tegevuse vastu ja käis regulaarselt inkvisitsiooni istungitel. Ta laiendas Rooma inkvisitsiooni jurisdiktsiooni ja nimetas suurinkvisiitoriks kardinal Michele Ghislieri.

Ta lasi inkvisitsioonil vangistada kardinali Giovanni Morone, keda süüdistati ketserluses.

1559. aastal avaldas Paulus IV keelatud raamatute nimekirja (Index librorum prohibitorum).

Suhted kiriku institutsioonidega

Paulus IV ei jätkanud 1552 katkenud oikumeenilise kirikukogu tööd, vaid määras 1556 ametisse 60-liikmelise komisjoni, et see asendaks oikumeenilist kirikukogu, kuid komisjon ei võtnud vastu ühtki otsust ja saadeti hiljem laiali.

Paulus IV valis hoolega ametisse kardinale, keelas ilmikvaimulike presentatsiooni kloostrites ja käskis kloostridistsipliini tõhustamiseks vahistada kloostrist lahkunud munki.

1. juulil 1555 avaldas Paulus IV bulla 'Ex clementi', milles võimaldas apostlikul sündikul omada laialdasi privileege.

Liturgilised otsused

Paulus IV nimetas ametisse komisjoni, mis pidi reformima missaali ja 1558 käibelt kõrvaldatud breviaariumi.

9. jaanuaril 1556 avaldas ta motu proprio 'Cum saepius'.

Teoloogilised vaidlused

Paulus IV mõistis 7. augustil 1555 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Cum quorundam' hukka sotsinianismi.

Uued piiskopkonnad

4. veebruaril 1558 rajas Paulus IV Indias Goa peapiiskopkonna ja Cochini piiskopkonna ning Malaka piiskopkonna Singapuris. 12. mail 1559 avaldas ta bulla 'Super universi', rajades Cambrai peapiiskopkonna, Mecheleni peapiiskopkonna, Genti piiskopkonna, Namuri piiskopkonna, Saint-Omeri piiskopkonna ja Thérouanne'i piiskopkonna.

Suhtumine juutidesse

Paulus IV avaldas 14. juulil 1555 bulla 'Cum nimis absurdum', milles käskis Rooma juutidel elada getos ja kohustas neid kandma erilist peakatet. 23. märtsil 1556 avaldas ta bulla 'Dudum postquam'.

Onupojapoliitika

Paulus IV isapoolsest suguvõsast oli tema võimulesaamise ajaks pärinenud kolm kardinali. Onupojapoliitika, eriti Carafa soost kardinalide vääritu tegevus, kahjustas kõige rohkem Paulus IV mainet tema eluajal, sest ta oli oma sugulasi pimesi usaldanud. Alles jaanuaris 1559 sai ta teadlikuks Carlo Carafa vääritust käitumisest, tagandas ta ametitest ja saatis Roomast välja.

1555 avaldatud kompaktumis keelas Paulus IV onul ja onupojal või paavsti õemehe vendadel olla ühel ja samal ajal kardinaliks.

Paulus IV vanima venna Giovanni Alfonso poeg Giovanni Carafa oli paavsti armees kapten ja hukati 1561. Teine poeg Carlo Caraffa sai kardinaliks. Kolmas poeg Antonio sai 1556 Cagno krahviks ja Montebello markiiks. Antonio poeg Alfonso Carafa sai kardinaliks.

Paulus IV vend Diomede Carafa abiellus Vittoria Castiglionega, kelle suguvõsast pärines paavst Coelestinus IV. Tema poeg Giuseppe abiellus Camilla Caetaniga, kelle suguvõsast pärines paavst Bonifatius VIII.

Kardinalide pühitsemised

Paulus IV pühitses oma ametiajal 19 kardinali 4 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks tulevane paavst Pius V. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 prantslast, 1 hispaanlane, 1 sakslane ja 1 inglane.

22. augustil (või 11. septembril) 1555 avaldas Paulus IV apostelliku konstitutsiooni 'Cum venerabilis', mille järgi peab kardinalide kolleegiumi dekaaniks olema vanim Roomas resideeruv kardinalpiiskop. 15. detsembril 1558 avaldas ta dekreedi 'Cum secundum apostolum', millega määrati karmid karistused neile, kes arutavad tulevase paavsti valimisi valitseva paavsti loata, ja keelas kõik vastaval eesmärgil teostatavad intriigid valitseva paavsti eluajal. 15. veebruaril 1559 avaldas ta bulla 'Cum ex apostolato officio', milles tunnistas tulevase konklaavi tulemuse tühistatuks, kui paavstiks valitakse isik, kes on varem mõistetud süüdi ketserluses. Ta sätestas, et kardinalvikaarid peavad olema valitud piiskoppide seast.

  1. konsistoorium 7. juuni 1555
    1. Carlo Carafa
  2. konsistoorium 20. detsember 1555
    1. Gianantonio Capizzuchi
    2. Diomede Carafa
    3. Johann Gropper
    4. Scipione Rebiba
    5. Gianbernardino Scotti
    6. Juan Martínez Silíceo
    7. Jean Suau
  3. konsistoorium 15. märts 1557
    1. Jean Bertrand
    2. Alfonso Carafa
    3. Giovanni Battista Consiglieri
    4. Taddeo Gaddi
    5. Michele Ghislieri (Pius V)
    6. Clemente d'Olera
    7. Virgilio Rosario
    8. Lorenzo Strozzi
    9. Antonio Trivulzio
    10. Vitellozzo Vitelli
  4. konsistoorium 14. juuni 1557
    1. William Peto

Surm

Paulus IV suri 83-aastaselt 18. augustil 1559 õhtul kella 21:30 paiku Roomas ja maeti 19. augustil Vatikani basiilikasse. Tema säilmed maeti 1565 ümber Rooma Santa Maria sopra Minerva kirikusse.

Paulus IV oli surres vanim paavst pärast Gregorius XII-t. Vaenust Carafade vastu puhkes tema surma järel Roomas ülestõus, Rooma inkvisitsiooni peahoone hävitati ja vangid vabastati. Paulus IV ausammas tõmmati aluselt maha ja seda mõnitati.

Hinnang

Kirikuajaloolase J .N. D. Kelly järgi oli Paulus IV tunnustatud askeetlike eluviiside ja suure töövõime poolest, kuid ta oli karm ja sallimatu teistsuguste teoloogiliste vaadete suhtes ning vaenulik hispaanlaste vastu. Ta oli autokraatlik ning teda inspireeris paavsti ülemvõimu kontseptsioon.

Allikad

  • Antonio Caracciolo: Vita di Paolo papa quarto raccolta. 1613. Roma Biblioteca Casanatense.
  • Antonio Caracciolo: Vita et gesti di Gio. Pietro Carafa cioè di Paolo IIII Pontefice Massimo. Napoli, 1619. Roma Biblioteca Casanatense.
  • A. Carafa: Apologia alla relatione fatta dal Navagero alla Repubblica veneta di Papa Paolo IIII e Vita di Paolo Papa Quarto. Napoli Biblioteca Nazionale.

Välislingid

Kirjandus

  • Édouard d'Alençon: Gian Pietro Carafa, vescovo di Chieti (Paolo IV), e la riforma dell'Ordine dei Minori dell'Osservanza. "Miscellanea Francescana di Storia, di Lettere, di Arti", 13, 1911: 33-48, 81-92, 112-21, 131-44.
  • René Ancel: La secrétairerie pontificale sous Paul IV. "Revue des Questions Historiques", 40, 1906: 408-470.
  • René Ancel: Paul IV et le Concile. "Revue d'Histoire Ecclésiastique", 8, 1907: 716-741.
  • René Ancel: Le Vaticain sous Paul IV. Contribution à l'histoire du Palais Pontifical. "Revue Bénédictine" 25, 1908: 48-71.
  • René Ancel: L'activité réformatrice de Paul IV. Le choix des cardinaux. "Revue des Questions Historiques" 43, 1909: 67-103.
  • Alberto Aubert: Alle origini della Controriforma: studi e problemi su Paolo IV. "Rivista di Storia e Letteratura Religiosa", 22, 1986: 345-351.
  • Alberto Aubert: La politica annonaria di Roma durante il pontificato di Paolo IV. "Archivio Storico Italiano", 144, 1986: 261-288.
  • Alberto Aubert: Paolo IV. Politica, Inquisizione e storiografia. Firenze, 1999.
  • Alice H. Bonnell: Bibliographical notes: binding for Pope Paul IV. "The Papers of the Bibliographical Society of America" 53, 1959: 68-69.
  • Gustavo Boralevi: I primi mesi del pontificato di Paolo IV. Livorno, 1888.
  • Carlo Bromato: Storia di Paolo IV Pontefice Massimo. Ravenna, 1748-1753.
  • Roberto Cantagalli: La guerra di Siena (1552-1559). Siena, 1962.
  • Salvatore Caponetto: Due relazioni inedite dell'ambasciatore Montino Del Monte al Duca di Urbino sugli avvenimenti romani dopo la morte di Paolo IV. Pesaro, 1953.
  • G. B. Castaldo: Vita del santissimo Pontefice Paolo IV. Roma, 1615.
  • Giulio Coggiola: I Farnesi e il conclave di Paolo IV con documenti inediti. "Studi Storici", 9, 1900: 61-91, 203-27, 449-79.
  • Giulio Coggiola: Paolo IV e la capitolazione segreta di Cavi (con documenti inediti). Pistoia, 1900.
  • Francesco Cristofori: Il pontificato di Paolo IV et i Caraffa suoi nipoti. Roma, Siena, 1888.
  • Eugénie Droz: Paul IV et les juifs d'Avignon. E. Droz, "Chemin de l'hérésie", II, Genève, 1971: 295-310.
  • Georges Duruy: Le cardinal Carlo Carafa (1519-1561). Étude sur le pontificat de Paul IV. Paris, 1882.
  • Massimo Firpo: Filippo II, Paolo IV e il processo inquisitoriale del cardinal Giovanni Morone. "Rivista Storica Italiana", 95, 1983: 5-62.
  • Giovanni Paolo Flavio: Oratio in funere Pauli IV Pont. Max. Romae habita IV Non. Septem. MDLIX. Napoli, 1560.
  • Domenico Gnoli: Violante Carafa. Storia del secolo XVI. "Nuova Antologia", 19, 1872: 817-824.
  • G. Goppiola: I Farnesi e il Ducato di Parma e Piacenza durante il pontificato di Paolo IV. "Archivio Storico per le Province Parmensi", 3, 1903: 1-232.
  • Fabio Gori: Papa Paolo IV ed i Carafa suoi nepoti giudicati con nuovi documenti. "Archivio Storico, Artistico, Archeologico e Letterario della Città e Provincia di Roma" (ASAALCPR), 1, 1875: 23-30, 193-256; ASAALCPR 2, 1877: 47-63, 107-206, 257-265, 302-321.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Pedro de Leturia: Los "Recuerdos" presentado por el jesuita Bobadilla al recién elegido Paulo IV. "Miscellanea historica in honorem Alberti de Meyer". Louvain, 1946: 855-869.
  • Pedro de Leturia, Antonio M. Aldama: La "signatura", motu proprio de Paulo IV que elevó a Universidad el Colegio Romano. "Archivum Historicum Societatis Iesu", 22, 1953: 3-24.
  • Pedro Leturia: Il Papa Paolo IV e la fondazione del Collegio Romano. "La Civiltà Cattolica", 4, 1953: 50-63
  • G. Martinetti: Papa Paolo IV. Suo nepotismo e la lega per la libertà d'Italia, con documenti diplomatici inediti. "Rivista Europea", 8, 1877: 219-247.
  • G. M. Monti: Ricerche su Paolo IV Carafa. Benevento, 1925.
  • Pietro Nores: Storia della guerra di Paolo IV contro gli Spagnuoli corredata da documenti. "Archivio Storico Italiano", 12, 1847: 1-512.
  • N.S. de Otto: Paulo IV y la corona de España. Zaragoza, 1943.
  • Antonio Panella: L'introduzione a Firenze dell'Indice di Paolo IV. "Rivista Storica degli Archivi Toscani", 1, 1929: 11-25.
  • Pio Paschini: San Gaetano Thiene, Gian Pietro Carafa e le origini dei chierici regolari teatini. Roma, 1926.
  • Pio Paschini: Distruzioni e fortificazioni in Roma nella guerra di Paolo IV. "Atti della Pontificia Accademia Romana di Architettura", 7, 1932: 69-87.
  • Marco Perale: 1556: Pierio Valeriano, Paolo IV e la doppia edizione degli Hieroglyphica. P. Pellegrini, "Bellunesi e feltrini tra umanesimo e Rinascimento: filologia, erudizione e biblioteche". Roma, 2008: 219-248.
  • Federico Rodríguez Pomar: En torno a la contienda entre Paulo IV y Felipe II (1556-1557). "Razón y Fe", 104, 1934: 71-83, 206-24, 330-43.
  • Ludwig Riess: Die Politik Pauls IV. und seiner Nepoten. Berlin, 1909.
  • Daniele Santarelli: Le vicende di Paolo IV e dei Carafa osservate attraverso le lettere degli ambasciatori veneziani a Roma. Annotazioni preliminari. "Storia di Venezia" 2, 2004: 147-160.
  • Daniele Santarelli: Le relazioni diplomatiche tra la Repubblica di Venezia e la S. Sede negli anni del Papato di Paolo IV. Prospettive di ricerca. "Studi storici Luigi Simeoni" 55, 2005: 47-70.
  • Daniele Santarelli: A proposito della guerra di Paolo IV contro il regno di Napoli. Le relazioni di papa Carafa con la Repubblica di Venezia e la sua condotta nei confronti di Carlo V e Filippo II. "Annali dell'Istituto Italiano per gli Studi Storici" 21, 2005: 69-112.
  • Daniele Santarelli: Il papato di Paolo IV nella crisi politico-religiosa del Cinquecento. Rome, 2008.
  • Antonio Santosuosso: An Account of the Election of Paul IV to the Pontificate. "Renaissance Quarterly", 31, 1978: 486-498.
  • Regine Schallert: Et novus ex solido revirescit marmore phoenix. D. Grabmal für Papst Paul IV. in Santa Maria sopra Minerva. Joachim Poeschke, "Praemium virtutis" II. Münster, 2005: 201-227.
  • Fridolin Segmüller: Die Wahl des Papstes Paul IV. und die Obedienzgesandtschaft der Eidgenossen. "Zeitschrift für Schweizerische Kirchengeschichte", 3, 1909: 1-29, 131-150.
  • Fridolin Segmüller: Der Krieg Paulus IV. gegen Neapel und der Schweizerzug nach Paliano. "Zeitschrift für Schweizerische Kirchengeschichte" 6, 1912: 161-186.
  • Luciano Serrano: Causas de la guerra entre el Papa Paulo IV y Felipe II. Roma, 1918.
  • Luciano Serrano: Anotación al tema: el papa Paulo IV y España. "Hispania", 3, 1934: 293-325.
  • Isaiah Sonne: La politica di Paolo IV (1555-1559) verso gli Ebrei. "L'Idea Sionistica", I-II 1931: 1-8.
  • Josef Šusta: Der Versuch einer Verfassungsreform im Kirchenstaat unter Paulus IV. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung", 6, 1901: 547-564.
  • José Ignacio Tellechea Idígoras: Pole y Paulo IV. Una célebre Apología inédita del cardenal Inglés (1557). J.I. Tellechea Idígoras, "Fray Bartolomé Carranza y el cardenal Pole. Un navarro en la restauración católica de Inglaterra (1554-1558)". Pamplona, 1977: 201-241.
  • Tullio Torriani: Una tragedia nel Cinquecento romano. Paolo IV e i suoi nipoti. Roma, 1951.
  • Antonio Veny Ballester: Paulo IV. Cofundador de la Clerecía religiosa (1476-1559). Trayectoria ejemplar de un papa de la Contrarreforma. Palma de Mallorca, 1976.
  • Charles-Martial de Witte: Bartolomeo Camerario, commissaire de l'armée et préfet de l'Annone sous Paul IV (1556-1558). "Bulletin de l'Institut Historique Belge de Rome", 44, 1974: 221-254.
Eelnev
Marcellus II 		Rooma paavst
1555-1559 		Järgnev
Pius IV
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Paulus_IV&oldid=2573440"