Permakultuur

Permakultuur ehk jätkuloomine on inimasustuse ja põllumajanduse kavandamise viis, mis jäljendab looduses leiduvaid mustreid. See põhineb pigem asjade omavahelisel suhestumisel ja ökoloogial kui rangetel bioloogilistel kaalutlustel, mis on tänapäeva põllumajanduse aluseks.

Permakultuuri eesmärk on luua stabiilne ja tootlik süsteem, mis katab inimeste vajadusi. See on kavandamise süsteem, kus iga element toetab ja varustab teisi elemente ning mille lõppeesmärk on praktiliselt isetoimivad süsteemid, millesse inimesed sobituvad loomuliku osana.

Permakultuuri kui meetodi rajasid 1970. aastatel austraallased Bill Mollison ja David Holmgren.^[viide?] Algul tähendas permakultuur püsivat põllumajandust (ingl permanent agriculture). See sai peagi laienenud tähenduse püsiv kultuur (ingl permanent culture), kuna leiti, et tõeliselt jätkusuutliku süsteemi osaks on ka sotsiaalsed aspektid. Mollison on permakultuuri kirjeldanud kui "filosoofiat töötamaks pigem koos loodusega kui looduse vastu; pigem mõtestatult planeerides ja jälgides, kui tehes mõttetut tööd ja plaane; pigem arvestades taimede ja loomade kõiki funktsioone, kui luua üht eraldiseisvat süsteemi; aianduseks maskeeritud revolutsiooni".

Permakultuuri allikad on paljud teised distsipliinid, sealhulgas mahepõllumajandus, metsaviljelus (ingl agroforestry), jätkusuutlik areng ja rakendusökoloogia. Selle liikumise peamine eesmärk on tootlike ja jätkusuutlike aedade ja talude arendamise kaudu aidata inimestel muutuda üha enam sõltumatuks ja isemajandavaks. Permakultuuri kavandi aluseks olevad kontseptuaalsed põhimõtted tulenevad süsteemiökoloogia- ja tööstusrevolutsioonieelsete jätkusuutliku maakasutuse näidete uurimustest.

Ajalugu

Varased eelkäijad

Püsiva põllumajanduse termini võttis kasutusele Franklin Hiram King 1911. aastal oma raamatus "40 sajandit talunikke ehk püsiv põllumajandus Hiinas, Koreas ja Jaapanis". Selles kontekstis tähendas püsiv põllumajandus põllupidamist, mida saab jätkata lõputult.

1929. aastal võttis Joseph Russel Smith selle termini alapealkirjaks oma raamatule "Puude viljad: püsiv põllumajandus", milles ta võttis kokku oma pikaajalised katsetused vilja- ja pähklipuudega, mis on sobilikud inimeste ja loomade toiduks. Smith nägi tervet maailma omavahel seotuna ning soovitas puude ja nende all kasvavate kultuuride segasüsteeme.

Austraallane P. A. Yeomans toetas püsiva põllumajanduse definitsiooni selle igavese jätkusuutlikkuse tähenduses oma raamatus "Vesi igale talule" (1973). Ta tutvustas oma vaatlustel põhinevat lähenemist maakasutusele ning samakõrgusjoontele (ingl keyline design) põllumaa kavandamist, mis aitab juhtida ja jagada veevarustust maastikul. Holmgren on oma varasteks mõjutajateks nimetanud ka Stewart Brandi töid. Brand on süsteemse mõtlemise propageerija ning oli 1960. ja 1970. aastate alternatiivkultuuri üks väljapaistvaid tegelasi. Süsteemne mõtlemine soovitab süsteeme vaadata holistiliselt.

Teised permakultuuri varajased mõjutajad on olnud Ruth Stout ja Esther Deans, kes olid "kaevamisvaba aianduse" pioneerid, ning Masanobu Fukuoka, kes asus Jaapanis 1930. aastatel propageerima viljapuu- ja köögiviljaaedade kaevamata jätmist ja loodusfilosoofiat ^[1].

Mollison ja Holmgren

1970. aastate keskel hakkasid austraallased Bill Mollison ja David Holmgren Tasmaanias arendama stabiilsete põllumajandussüsteemide ideid. See algatus tulenes nende tähelepanekust, et industriaal-põllumajanduslike võtete kasutamine levib kiiresti. Nende arvates mürgitasid need võtted maad ja vett, vähendasid bioloogilist mitmekesisust ja pühkisid varem viljakatelt põldudelt miljardeid tonne huumust. Sellele vastukaaluks arendasid nad välja süsteemi, mille nimetasid permakultuuriks. Nad avalikustasid selle raamatus "Permakultuur üks" 1978. aastal.

Pärast "Permakultuur ühte" lihvis ja täiustas Mollison oma ideid, kavandades sadu permakultuuri põhimõtteid järgivaid alasid ja pani praktika käigus saadud andmed järgmistesse, juba põhjalikumatesse raamatutesse. Mollison pidas loenguid enam kui 80 riigis ning tegi sadadele õpilastele kahenädalasi permakultuuri kavandamise kursusi (ingl Permaculture Design Course ehk PDC), tihti kasutatakse nende toena Bill Mollisoni raamatut "Permakultuur: disaineri käsiraamat"^[2].

1980. aastate alguseks laienes permakultuuri kontseptsioon põllumajanduslike süsteemide kavandamiselt kõikehõlmavate, jätkusuutlike inimasumite kavandamiseni. 1980. aastate keskpaigaks olid paljud õpilased saanud edukateks praktikuteks ning hakkasid ise õpetama. Lühikese aja jooksul tekkis permakultuuri gruppe, projekte, ühendusi ja instituute enam kui sajas riigis. 1991. aastal näitas telekanal ABC neljaosalist dokumentaalsarja "The Global Gardener", mis käsitles permakultuuri rakendamist maailma eri paigus, suurendades märgatavalt sellest kontseptsioonist teadlike inimeste hulka.

Põhiväärtused

Permakultuuri kavandamise ja rakendamise aluseks on põhiväärtused ja eetilised põhitõed, mis jäävad muutumatuks hoolimata sellest, mis olukorraga on tegemist. Kokkuvõttes:

Maa eest hoolitsemine (ingl Earth care) – arusaam, et Maa on kogu elu allikas ja inimkond on osake Maast, mitte ei asetse sellest eraldi.
Inimeste eest hoolitsemine (ingl people care) – üksteise toetamine ja abistamine viisil, mis ei kahjusta ennast, teisi ega Maad ja aitab luua eluterveid ühiskondi.
Õiglane jagamine ehk tarbimisele piiride seadmine (ingl fair share) – Maa piiratud looduslike ressursside kasutamine õiglasel ja targal moel.

Jätkusuutlik kavandamine

Permakultuuri kavandamine paneb rõhku maastikumustritele, funktsionaalsusele ja liikidevahelistele seostele. Küsitakse "Kuhu see element sobib? Kus on temast kooslusele kõige enam kasu?". Permakultuur tugineb ökoloogilise teooria praktilisele rakendamisele, analüüsides talu, aia või koha iseloomulikke omadusi. Kavandamisel analüüsitakse hoolikalt igat elementi selle vajaduste, väljundite (saaduste) ja omaduste seisukohast. Elemendid pannakse seejärel kokku vastavalt suhestumisele teiste elementidega, nii et ühe elemendi saadused (väljundid) toidavad järgmiste elementide vajadusi. Elementide vahel saavutatakse sünergia (ehk kahe või enama asja koostoimimine tulemusega, mis eraldiseisvate asjade puhul poleks võimalik). Niiviisi vähendatakse jääkide teket, inimeste tööpanust ja vajadust lisaenergia järele. Head permakultuursed kavandid arenevad aja jooksul ja neist võivad kujuneda väga keerukad süsteemid, mis toodavad hulgaliselt toitu ja materjale minimaalsete sisenditega.

Permakultuuri kavandamise tuum on see, et lõplikus kavandis luuakse eriosade vahel kasulikud seosed. Tähelepanu ei ole eraldiseisvatel elementidel, vaid nende paigutusel ning omavahelistel suhetel, nii et terviku väärtus on suurem kui liidetavate summa. Permakultuur tähendab ka looduse ja looduslike süsteemide hoolikat ja põhjalikku jälgimist ning universaalsete mustrite ja põhimõtete märkamist ning seejärel nende teadmiste rakendamist vastavalt konkreetsetele oludele.

Permakultuurne põllumajandus on polükultuurse põllumajanduse üks vorme. Polükultuur on põllumajandus, kus kasvatatakse samal alal mitmeid kultuure koos, imiteerides looduslike ökosüsteemide mitmekesisust ja vältides suuri monokultuurseid alasid. Sageli kasutatakse permakultuuri kavandis mitmeaastaseid taimi. Kuna neid ei pea igal aastal uuesti istutama, vajavad nad ka vähem hooldamist ja väetamist. Mitmeaastased taimed on eriti olulised kaugemates tsoonides ja rindelistes süsteemides.

Kavandamise tööriistad

Kaasaegne permakultuur on süsteemi kavandamise tööriist. See on viis, kuidas:

vaadelda tervet süsteemi või probleemi;
jälgida, mil moel osad omavahel suhestuvad;
kavandada ebatõhusa süsteemi parandamist kasutades ideid, mis on omandatud juba pikka aega jätkusuutlikult toimivatelt süsteemidelt;
näha seoseid põhiliste osade, elementide vahel.

Holmgreni 12 kavandamise põhimõtet

Permakultuuri tuum on alati olnud pakkuda vahendeid, mis aitavad kujundada inimeste elupaiku. See tööriistakast aitab välja töötada lõpliku kavandi, mis tugineb ökosüsteemide vastastikuse mõju vaatlusele. Permakultuuri kui kavandamisviisi uuenduslikkus seisneb selles, et hinnatakse kõrgelt just looduslike ökosüsteemide efektiivsust ja produktiivsust ning taastuvaid energiaallikaid (tuul, päike, tuli, gravitatsioon, lained jne) ning otsitakse viise, kuidas katta inimeste vajadusi toidu ja peavarju järele just neid eeskujusid ja allikaid kasutades.

Vaatle ja suhestu. Võttes aega looduses olemiseks ja vaatlemiseks, suudad kavandada lahendusi, mis sobivad konkreetsesse olukorda.
Püüa ja salvesta energiat. Arendades süsteeme, mis koguvad ressursse nende külluse tipul, saad neid ressursse puuduse korral kasutada.
Saa saaki. Veendu, et töötamise tulemusena tekib praktiliselt kasulik hüve (mitte ainult esteetiline mulje või nauding).
Rakenda iseregulatsiooni ja arvesta tagasisidet. Kindlustamaks süsteemide edukat toimimist, väldi ebasobivaid tegevusi.
Kasuta ja väärtusta taastuvaid ressursse ning teenuseid. Kasuta looduse küllust parimal moel, vähendades tarbivat käitumist ja sõltuvust mittetaastuvatest ressurssidest.
Ära tooda prügi. Väärtustades ja kasutades ära kõiki kättesaadavaid ressursse, ei lähe midagi raisku.
Kavandamine mustritest detailideni. Astudes sammukese eemale, suudad vaadelda looduse ja ühiskonna mustreid. Need mustrid võivad muutuda kavandi selgrooks, millele lisanduvad detailid.
Pigem ühenda kui eralda. Õigeid asju õigetesse kohtadesse asetades arenevad nende vahel vastastikused suhted ja nad hakkavad tööle üksteist toetades.
Kasuta väikeseid ja aeglaseid lahendusi. Väikeseid ja aeglaseid süsteeme on suurtest lihtsam toimimas hoida. Kasuta paremini kohalikke ressursse ja saa jätkusuutlikumaid tulemusi.
Kasuta ja hinda mitmekesisust. Mitmekesisus vähendab haavatavust, mida põhjustavad eriohud, ja kasutab ära selle keskkonna omapära, kus ta asetseb.
Kasuta servi ja hinda äärealasid. Äärealadel toimuvad kõige huvitavamad asjad. Need on sageli kõige väärtuslikumad, mitmekesisemad ja tootlikumad elemendid süsteemis.
Vasta muutustele ja kasuta neid loovalt. Saad vältimatut muutust positiivselt mõjutada, kui seda hoolikalt jälgid ning sekkud õigel ajal.

Mustrid

Permakultuurne lähenemine keskendub suures osas looduse mustritele. Kõik asjad, isegi tuul, lained ja ümber päikese tiirlev Maa, moodustavad mustreid. Permakultuuri kavandajaid julgustatakse arendama teadlikkust looduses esinevatest mustritest ja nende toimest ning sellest, kuidas neid mustreid kasutada konkreetsele kohale tehtavas kavandis. Mustri rakendamine konkreetse paiga kujundamisel nõuab kavandajalt mustrite või mustrikombinatsioonide kuju ja potentsiaali mõistmist, et need sobituksid mugavalt maastikule.

Ääreefekt

Ökoloogias tähendab ääreefekt ökosüsteemi vastandlike keskkondade kõrvuti seadmist. Permakultuuriga tegelejad kinnitavad, et seal, kus eriökosüsteemid kohtuvad, tekib palju vastastikku kasulikke suhteid ja need on ka väga saagikad. Parim näide sellest on rannik. Koht, kus maa ja meri kohtuvad, on eriti rikas piirkond, mis rahuldab ebaproportsionaalselt paljude inimeste ja loomade vajadusi. Selle tõenduseks on ka asjaolu, et enamus inimkonnast elab kuni 100 km kaugusel mererannikust. Äärte viljakuse ideest lähtuvalt kasutatakse permakultuuri kavandis spiraalseid ürdipeenraid või luuakse lihtsalt ümmarguste või ovaalsete veekogude asemel käänuliste ja laineliste kallastega tiike (suurendades sellega äärealasid). Kõige tootlikumaks peetakse metsade ja lagendike vahelisi äärealasid.

Gildid

Kohvipuude ja tomatite seltsiliskasvatamine

Gild on ükskõik milline liikide grupp, mis kasutab samu ressursse, sageli omavahel seotud viisil. Gildid on hästi koos toimivate taimede, loomade, putukate (nt mesilaste) jne grupid. Mõningaid taimi võidakse kasvatada toiduks, mõned meelitavad ligi kasulikke putukaid (nagu näiteks kurgirohi), teised jälle tõrjuvad kahjulikke putukaid. Need taimed moodustavad omavahel kokkupanduna gildi. Lõplikuks eesmärgiks on luua aed, mis vajab vähe või üldse mitte inimese hoolt ja ressursside lisamist. Kõik, mida sellesse süsteemi lisatakse, kas parandab või halvendab seda. Kasuliku süsteemi loomisel on esimene samm üksteist täiendavate taimede ja loomade leidmine. Hästituntud näide on kolme õe ehk maisi, kõrvitsaliste ja ubade kooskasvatamine. Gilde võib pidada seltsilistaimede kasvatamise (ingl companion planting) edasiarenduseks.

Tsoonid

Tsoonid on elementide organiseerimise viis inimasustuses vastavalt kasutussagedusele või taimede ja loomade vajadustele. Pidevat hoolt või saagikoristust vajavad elemendid asetatakse maja lähedale esimesse ja teise tsooni. Vähem hoolt vajavad elemendid ning need, mis saavad ise hakkama (nt metsikud liigid), pannakse kaugemale. Tsoonid aitavad läbi mõelda asjakohast paigutamist ning neid nummerdatakse nullist viieni.

Tsoon 00 – inimene ise.
Tsoon 0 – maja või kodu kese. Seal rakendatakse permakultuuri põhimõtteid eesmärgiga vähendada energia ja vee tarvitamist, pannes looduslikud ressursid (nt valguse) enda kasuks tööle ja luues üldiselt harmoonilise ja jätkusuutliku keskkonna, kus on hea elada ja töötada.
Tsoon 1 – majale lähim tsoon, kus asuvad elemendid, mis vajavad sagedast tähelepanu või hoolt, näiteks salatitaimed ja ürdid, marjad (maasikad, vaarikad), kasvuhooned ja kasvulavad, taimede ettekasvatuse ala, vermikomposti anum köögijäätmetele jne.
Tsoon 2 – sinna istutatakse vähem hoolt vajavad (aeg-ajalt rohimine, kärpimine) mitmeaastased taimed, marjapõõsad ja viljapuud. See on sobiv koht ka mesitarudele, suurematele kompostihunnikutele jne.
Tsoon 3 – seal kasvatatakse suuremas mahus põllukultuure nii endale kui ka müügiks. Pärast rajamist on hooldada vaja vähe (eeldusel et kasutatakse multši ja muid sarnaseid võtteid), kastetakse ja umbrohutõrjet tehakse umbes kord nädalas.
Tsoon 4 – pooleldi metsik ala – sealt kogutakse loomasööt, marjad-seened ja samuti vajaminev puitmaterjal.
Tsoon 5 – metsik ala. Viiendas tsoonis ei ole mingit inimtegevust, välja arvatud looduslike ökosüsteemide ja aineringluste vaatlemine.

Rinded

Toimivas ökosüsteemis on tohutu hulk seoseid: puud, põõsarinne, alustaimestik, muld, seened, putukad ja loomad. Taimed kasvavad eri kõrgustel. See annab võimaluse väga mitmesugustel eluvormidel kasvada suhteliselt väikeses ruumis. Tavaliselt räägitakse seitsmest rindest, kuigi mõned praktikud lisavad ka kaheksanda rinde – seened.

Puuvõrad – kõrgeimad puud süsteemis. Suured puud domineerivad, aga ei valluta ala täielikult ehk puude vahel on lagendikud.
Madalate puude rinne – kääbusviljapuud ja teised madalad puud.
Põõsad – mitmekesine rinne, kuhu kuuluvad peamiselt marjapõõsad.
Rohttaimed – võivad olla üheaastased, kaheaastased või mitmeaastased taimed, enamik üheaastasi taimi jääb sellesse rindesse.
Juurestik – juurviljad, sh kartulid ja teised söödavad mugulad.
Mulla pind – kattetaimed (säilitavad huumust ja vähendavad erosiooni); haljasväetised, mis lisavad mulda toitaineid, iseäranis lämmastikku, ja orgaanilist ainet.
Vertikaalne rinne – ronitaimed, nt viinapuud, lattoad.

Kavandi tüüpilised elemendid

Metsaviljelus

Pikemalt artiklis Metsaviljelus

Metsaviljelus (ingl agroforestry) on integreeritud lähenemine, kus kasutatakse puude, põõsaste, põllukultuuride ja/või kariloomade koostoimest tekkivaid vastastikku kasulikke seoseid. See kombineerib põllu- ja metsamajandust, et luua mitmekesisemaid, saagikamaid, kasumlikumaid, tervislikumaid ja jätkusuutlikumaid maakasutussüsteeme. Metsaviljeluses kasutatakse puid ja põõsaid sihipäraselt põllumajanduse osana või kultiveeritakse metsaaladel mittepuidulisi metsasaadusi (marjad, seened, seemned jms). Teadmised ning kaalutletud puude ja põllukultuuride liikide valik ja korralik hooldamine tagavad optimaalse saagi ja positiivse mõju süsteemile ning vähendavad konkurentsi negatiivset mõju. Metsaaiad ehk toidusalud (inglise forest gardening) on metsaviljeluse alaliik, mis on eriti populaarne permakultuuri viljelejate seas.

Loomad

Koduloomad ja -linnud on sageli kavandi osa. Kanu võib kasutada umbrohtude kontrolli all hoidmiseks ning muidugi annavad nad mune, liha ja väetist. Osa metsaviljeluse süsteeme kombineerib puid heintoiduliste loomadega nagu näiteks lehmad ja lambad. Vahel välditakse loomade kasutamist. Alati ei peeta loomi liha, munade või piima pärast. Vahel on nad lemmikloomad või neid peetakse kaaselanike või kaastöötajatena, kes söövad sellist inimestele vastuvõetamatut toitu nagu nälkjad ja termiidid. Linnud võivad olla olulised kahjuritõrjes, samuti võivad nad väetada oma väljaheidetega ja hoida mõnd umbrohuliiki kontrolli all. Kõige sagedamini kaasatakse permakultuuri viljelevates paikades kanu. Lihtsaim võimalus selleks on kanatraktor (liigutatav, ilma põrandata kanakuut). Kitsed seevastu on karjatatavad loomad ja neile meeldib süüa pigem põõsaid ja umbrohtu kui heina, mistõttu võivad nad väikestes kohtades korda saata suure hävitustöö.

Energia

Permakultuuri väärtuste põhjal kasutatakse vähem taastumatuid energiaallikaid, iseäranis naftapõhiseid. Fossiilkütuste põletamine tekitab kasvuhoonegaase ja põhjustab globaalset soojenemist. Vähema energia kasutamine tähendab enamat kui globaalse soojenemise vastu astumine. Praegused toidu kasvatamiseks kasutatavad põllumajanduslikud tootmissüsteemid pole jätkusuutlikud. Industriaalne põllumajandus kasutab suurtes kogustes naftat ja maagaasi, seda nii masinate kütusena kui ka putukatõrjevahendite ning väetiste toorainena. Osalt on permakultuuri taotluseks luua taastuv toidutootmise süsteem, mis tugineb võimalikult vähese energia kasutamisele.

Näiteks keskendutakse permakultuuris puude (metsaviljelus) ja mitmeaastaste toidutaimede kasutamisele, sest need on pikas perspektiivis tõhusamad ja kasutavad vähem energiat kui tavapärased üheaastased kultuurtaimed. Talunik ei pea pingutama iga-aastase istutustööga ning see annab talle vaba aega, mida saab rakendada mujal. Tööstusrevolutsioonieelne põllumajandus oli töömahukas, industriaalses põllumajanduses kulutatakse palju naftat, permakultuur on kavandamis- ja infokeskne ning võimalikult naftavaba.

Osalt on permakultuuri taotluseks töötada nutikamalt, mitte usinamalt; ja kus võimalik, tuleks kavandis kasutada taastuvaid energiaid (nt päikeseenergiat). Hea näide sedasorti tõhusast kavandist on kanakasvuhoone. Liites kanakuudi kasvuhoonega väheneb tänu kanade kehasoojusele vajadus kütta kasvuhoonet fossiilkütustega. Kanade siblimine ja nokkimine on abiks uue peenramaa ettevalmistamisel, sõnnikut läheb vaja mulla väetamiseks, sulgi võib kasutada nii kompostis kui ka multšina. Tavapärases tööstuslikus kanakasvatuses nähakse kõiki neid kanade saadusi kui probleemseid jääke. Suurtes tööstuslikes kanalates (mida jahutatakse suurte õhukonditsioneeridega) on kanade soojus ja sõnnik soovimatud kõrvalsaadused ehk prügi. Kogu energia on keskendunud munade saamisele. Edasiarendatud permakultuuri põhimõte ütleb: "Saastatus on vales paigas olev energia.".

Vihmavesi ja hall vesi

Vihmavee kogumine on selle hoiustamine ja kasutamine enne, kui see jõuab tagasi põhjavette. Vihmavett kasutatakse inimeste ja kariloomade joogiveena, niisutussüsteemides ja muudel tavalistel otstarvetel. Vihmavee kogumine majade ja ühiskondlike hoonete katustelt võib mõnes maailma paigas anda olulise osa joogiveest. See võib tõsta pinnase niiskustaset ja aidata suurendada rohealasid linnamaastikel. Vahel kogutakse sadevett selleks spetsiaalselt ettevalmistatud pinnaselt (ingl stormwater harvesting).

Hall vesi on kasutatud vesi, mis on tekkinud koduses majapidamises nõudepesu, pesupesemise, vannis käimise vmt tulemusel, mida võib kasutada haljasalade niisutamiseks või seda puhastada selleks spetsiaalselt rajatud märgaladel. Hallis vees pole inimeste fekaale. Hall vesi erineb vesiklosettidest tulevast veest, mida nimetatakse reoveeks e mustaks veeks ja mis sisaldab inimeste fekaale ja uriini.

Multšimine

Multši käsitletakse aianduses ja põllumajanduses kui mulda kaitsvat katet. Multš võib olla ükskõik mis materjal või nende kombinatsioon: hein, rohi, kivid, lehed, kile, kartong jne. Orgaanilisest ainest multš on permakultuuris tavalisim, sest sel on rohkem funktsioone. Need on vihmavee imamine, aurumise vähendamine, toitainetega varustamine, orgaanilise aine osakaalu suurendamine mullas, mullaelustiku toitmine ja neile elupaikade loomine, umbrohtude kasvu ja nende seemnete idanemise allasurumine, ööpäevaste temperatuurikõikumiste vähendamine, öökülmade eest kaitsmine ja erosiooni tõkestamine.

Lausmultšimine (ingl sheet mulching) on kaevamist mitte pooldava viljelusviisi osa, mis imiteerib metsas toimuvaid looduslikke protsesse – multš jäljendab metsas puude all olevat lehe- ja muu orgaanilise aine kihti. Kui see on õigesti paigaldatud ja kombineeritud teiste permakultuuri põhimõtetega, on tulemuseks eluterve, saagikas ja vähe hoolt vajav ökosüsteem. Lausmultš töötab toitainete pangana, mis hoiustab toitaineid ja vabastab neid aeglaselt taimedele. Samuti parandab see mulda, meelitades ligi ja toites vihmausse ning seeläbi suurendades huumuse sisaldust. Vihmaussid uuristavad käike ja nende väljaheited on taimedele üks parim väetis ja mulla tasakaalustaja. Lausmultšimist võib kasutada ka juhul, kui on vaja vähendada või välja suretada soovimatuid taimi, umbrohte. Kui on piisavalt aega, siis on see tunduvalt kasulikum, kui herbitsiidide või mõne muu võtte kasutamine.

Ökoloogilis-majandusliku eetika kavandamine

Üks permakultuuri aluspõhimõte on väärtuse lisamine olemasolevatele kultuuridele. Permakultuurne lähenemine otsib mooduseid, kuidas välja töötada laias valikus lahendusi nii, et lõplikus lisaväärtusega kavandis oleks omal kohal ka põhilised eetilised tõekspidamised. Permakultuur otsib lahendusi olulistele probleemidele, muuhulgas majanduslikele küsimustele – kuidas teenida raha või vahetada saaki töö vastu; rajada süsteeme, mis ergutaks kohalikku majandust (ingl Local Exchange Trading Systems ehk LETS). Iga lõplik kavand peaks seega hõlmama võrdselt nii majanduslikke huve kui ka ökoloogilise tasakaalu säilitamist, tagades samas, et projektiga töötavate inimeste vajadused oleksid kaetud ning kedagi ei ekspluateeritaks.

Kogukonna majandus nõuab kolme kogukonna aspekti vahelist tasakaalu: õiglus, keskkond ja majandus. Neid nimetatakse ka kolmeks alustalaks (ingl bottom line) või ökoloogiliseks majanduseetikaks (ingl EEE või ka kolm E-d). Kooperatiivina (ühistuna) tegutsev taluturg võib olla sellise struktuuri näide. Talunikud on seal nii töötajad kui ka omanikud.

Vaata ka

Agroökoloogia

Allikad

Teksti kokkupanemiseks kasutatud alliktekstide viited on leitavad ingliskeelsest Vikipeediast.

Kirjandus

↑ Fukuoka, Masanobu (2006). Rattur, Andres (toim). Ühe kõrre revolutsioon: sissejuhatus looduslikku maaviljelusse. Tartu: OÜ Vali Press. Lk 232. ISBN 9789949138852.
↑ Mollison, Bill (2016). PERMACULTURE: A Designers' Manual (inglise) (2 trükk). Sisters Creek, Tasmaania, Austraalia: Tagari Publications. Lk 576. ISBN 9780908228010.

Välislingid

Permakultuuri praktiseerivad paigad Eestis

Lilleoru Harjumaal
Sänna Kultuurimõis Võrumaal
Hindo talu Põlvamaal
Kivistiku talu Põlvamaal
Avarmaa Permakultuuritalu Lääne-Virumaal

Koolituste videod

[1] Fukuoka, Masanobu (2006). Rattur, Andres (toim). Ühe kõrre revolutsioon: sissejuhatus looduslikku maaviljelusse. Tartu: OÜ Vali Press. Lk 232. ISBN 9789949138852.

[2] Mollison, Bill (2016). PERMACULTURE: A Designers' Manual (inglise) (2 trükk). Sisters Creek, Tasmaania, Austraalia: Tagari Publications. Lk 576. ISBN 9780908228010.

[1]

[2]