Snaiprivastane taktika

Rühma täpsuslaskur otsimas vastase snaiprit Ninive antiiksetest varemetest Mosulis, Iraagis, 4. aprill, 2007.

Snaiprivastane taktika kujutab endast taktikat, mida snaiper või rühm kasutab teise snaipri vastu.

Snaipri kui ühe sõjapidamise viisi olemasolu on viinud mitmete snaiprivastaste taktikate evolutsioonini moodsas sõjataktikas. Snaiprivastase taktika eesmärk on vähendada vaenlase snaipri poolt tekitatud kahjusid oma väele, mis on sageli kahjulik nii võitlusvõimele kui ka moraalile.

Riski vähendamine

Varitsemisfaasi juures proovib snaiper võimaluse korral kindlaks teha tähtsamad sihtmärgid, nagu näiteks allohvitserid või kõrgema astmega ohvitserid. Snaiper teeb seda jälgides hoolikalt sõdurite käitumist. Ta eesmärgiks on tuvastada rühma juht ja olla valmis tema tulistamiseks. Sellest tulenevalt peaksid kõrgema astme sõdurid vältima kõike, mis võiks neid eristada oma alamatest. Vähendamaks snaipri võimalust rikkuda käsuliini ning sellega kaasnevat hierarhiat, tuleks vältida kõikvõimalike juhiomadustele viitavaid käitumisi ja märguandeid. Tuleks vähendada ametimärkide väljapaistvust, kasutada sama lahingriietust kõigi ametiastmete korral, loobuda auandmisest avatud aladel ning anda käske ja instruktsioone salaja. Lisaks võib snaipri tähelepanu tõmmata veel näiteks kaardi vaatamine, raadioside kasutamine, lihttöödest kõrvale hoidmine ja teiste sarnaste žestide kasutamine. Kui snaiper ei suuda tuvastada kõrgema astmega sõjaväelasi, siis ta võib valida juhusliku inimese, kelle tabamiseks on hea tõenäosus.

Tähtsad seadmed ja varustus tuleks ümbritseda liivakottidega, et vältida sõjatehnika vastaseid rünnakuid. See on ettenägelik taktika igas olukorras, kuna lisaks sõjatehnika päästmisele vähendab see ka kildudest tekkivate vigastuste ohtu.

Snaipri asukoha määramine

Kui vaenlase snaiper on rünnanud, siis on kõige raskem ülesanne tema asukoha kindlaks tegemine. Snaiprid kasutavad kamuflaaži, valivad hoolikalt oma asukoha, ründavad sageli kaugelt ning seega on nad tihti võimelised tabama ja taganema ilma oma asukohta reetmata. Tähtis on teada mis meetoteid snaiprid enda peitmisel kasutavad, sest enamus objekte, millele tavaliselt tähelepanu ei juhita, võivad töötada snaipri varitsuskohtadena. Selle näiteks võib tuua auto, millele on spetsiaalselt sisse lõigatud auk, kust snaiper saab tulistada ning kus autojuhil on sihtija funktsioon. Samas võib varitsuspaigana kasutada ka kaste või prügihunnikuid, mida tavaliselt kahtlustada ei osata. Snaiprid on muutunud järjest innovaatilisemaks otsimaks kohti, kus end varjata.

Snaipri asukohta määravad tehnoloogiad:

• Triangulatsioon: kui snaipri lasku kuuldakse kahest või enamast asukohast, siis on võimalik täpsemalt määrata snaipri asukohta laskmise hetkel.

• Heli hilistumisaeg: Vaenlase ülihelikiirusel liikuv kuul kutsub esile lööklaine, mis tekitab möödudes omapärase heli. Kui vaenlase kuuli kiirus on teada, siis saab tema kaugust hinnata mõõtes aega kuuli möödumise ja relva lasu vahel ning siis võrreldes seda andmetega tabelist. See meetod on efektiivne vaid kuni 450 meetrini, sest pärast seda küll helide vaheline viivitus kasvab, kuid mitte piisavalt, et inimkõrvaga seda täpselt tajuda. Lisaks võib selline meetod anda linna tingimustes ebatäpseid tulemusi, sest heli peegeldus hoonetelt segab helide vahelise aja hindamist.

• Detektor: Snaipri detektori süsteem nimega Boomerang arendati DARPA poolt ning see on võimeline kindlaks tegema kuuli tüübi, trajektoori ja tundmatu laskja asukoha. Boomerang kasutab mikrofoni sensoreid, et tuvastada nii ülihelikiirusel liikuva kuuli poolt tekkivat lööklaine heli kui ka relva tulistamise hetkel tekkivat pauku. Süsteem tuvastab, määrab, lokaliseerib ja kuvab leitud tulemused kaardil kohe pärast lasku. Boomerangi sensorid on tavaliselt kinnitatud sõiduki külge. Ameerika ühendriikide sõjavägi rahastab ka projekti nimega RedOwl, mis kasutab laserit ja akustilisi sensoreid, et kindlaks teha täpne suund, kust snaiper oma lasu tegi. RedOwl'i süsteemi on testitud PackBot robotil, mis on valmistatud iRobot korporatsiooni poolt.

• Elektrooniline jälgimine: Egiptuse protesti käigus, 2011. aastal, kasutati Twitterit, Facebooki ja teisi sotsiaalvõrgustike, et määrata snaiprite asukohti ja hoiatada teisi nende olemasolust.

Snaiper vs. Snaiper

Üldiselt on kõige efektiivsemaks snaiprivastaseks relvaks sõbralike vägede snaiper. Sarnase treeningu, ümbritseva keskkonna tundmise ning oma varustusega võib liitlassnaiper pakkuda rühmale nõu, paremaid võimalusi vastassnaipri leidmiseks ja temaga võitlemiseks. Lisaks rühma jälgimisele on sõbralikul snaipril võimalus ka rühmast eemalduda ja rünnata vaenlase snaiprit iseseisvalt. Ilma rühma abita saavad võidu määramisel oluliseks iga snaipri individuaalsed oskused. Duell kahe snaipri vahel segab tihti vaenlase snaiprit oma missiooni täitmast.

Vasturünnak snaiprile

Kui vastassnaipri positsioon on teada, siis avanevad järgmised võimalused vasturünnakuks.

• Suurtükivägi: Kui snaipri umbkaudne asukoht on teada, siis võib seda ala pommitada miinipilduja või suurtükkide abil. Kui snaiper on suureks takistuseks ja kõik muud tema neutraliseerimis katsed on ebaõnnestunud, siis võidakse kasutada isegi rakette.
• Suitsukate: Linna piirkonnas või mujal keskkonnas, kus on piiratud liikumis- ja nähtavusala, võib efektiivseks osutuda suitsu kasutamine, et varjata sõbralike jõudude liikumist. Suitsukatet võib kasutada kas põgenemiseks või vaenlasele lähemale hiilimiseks ja tema kõrvaldamiseks. Tavasõdurid suudavad endiselt teha kahju, tulistades juhuslikult või intuitsiooni alusel läbi suitsu, kuid snaiper kaotab suitsukatte korral oma eelised ning tõenäosus kedagi tabada muutub väga väikseks. Kui lisaks snaiprile on vastaste poolel ka näiteks kuulipilduja, siis võib antud taktika olla väga ohtlik. Suitsukatte tekitamisel võib lisaks suitsupommidele kasutada ka teisi võimalusi, nagu näiteks auto kütusepaagi või õlitrummli süütamist, kuid ka granaati tolmu ja prahi üles keerutamiseks.
• Tormijooks: Kui rühm on snaipri tule all ning on kannatanud palju inimkaotusi, siis võib olla otstarbekas vallutada snaipri positsioon tormijooksuga. Kui snaiper on liiga kaugel otsese tormijooksu jaoks, siis tuleks jooks jaotada osadeks ning vahepeal katet otsida. Rühm võib langeda inimkaotuste osaliseks, kuid mitme liikuva sihtmärgi ja aeglaselt laskva relva korral on kaotused tavaliselt väiksemaid kui positsiooni hoidmise ja aeglaselt sõdurite kaotamise korral.

Sõdurite käitumine snaiprirünnaku korral:

1. Kui rühma pihta on avatud tuli, siis proovivad sõdurid leida katet. Kui sõdurid on sõidukita, siis proovivad nad leida katet kõige lähima ja turvalisema objekti taga. Kui sõdurid on sõidukites, siis proovivad nad veenduda, et kõik relvaoperaatorid oleks piisavalt varjatud ning neist ei paistaks midagi lõuast allapoole.
2. Sõdurid proovivad leida snaipri laskepositsiooni.
3. Sõdurid kasutavad suitsukatet, et peita oma asukoht ja varjata oma tegevust.
4. Sõdurid määravad sobiva vasturünnakuplaani, piiravad vastase ning neutraliseerivad ta.

Vaata ka

Snaiperrelv

Viited

Plaster, Maj. John (1993). The Ultimate Sniper: An Advanced Training Manual for Military & Police Snipers. Paladin. ISBN 0-87364-704-1.