Alfonsism
Alfonsism oli Hispaanias 20. sajandil levinud monarhistlik liikumine, mille liikmed soovisid endise Hispaania kuninga Alfonso XIII võimu restaureerimist pärast tema riigist pagemist 1931. aastal.
Alfonsismi all saab käsitleda ka 1868.–1874. aasta demokraatliku perioodi ajal levinud liikumist, mis soovis Bourbonide dünastia restauratsiooni. Alfonsismi liikumise monarhistlikuks vastandiks Hispaanias oli karlism. [1][2]
Alfonsism 19. sajandi lõpuperioodil
[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Hispaania kuninganna Isabel II troonilt kukutamist oli troon kaks aastat tühi, kuni 1870. aastal kuulutati kuningaks Amadeo I. Amadeo nõudlust toetas Hispaania peaminister Juan Prim, kuid sellele olid vastu vabariiklased ning ka alfonsistid, kes toetasid õige kuningana Isabela poega Alfonsot (hiljem Alfonso XII). [3]
Amadeo, kes oli olnud Aosta hertsog, saabus Hispaaniasse 30. detsembril 1870, kuid samal päeval korraldati Juan Primile ka atentaat, mille tulemusena ta hukkus ning Amadeo jäi poliitilisest toetusest ilma. Alfonso toetus kasvas ning vabariiklased muutusid agressiivsemaks. 1872. aastal lahvatas riigis kolmas karlistide sõda, mille loodud kaoses Amadeo troonist 1873. aastal loobus ning Itaaliasse naasis. [3]
Samal aastal loodi Esimene Hispaania Vabariik, mis viis läbi mõned kirikuvastased reformid. Vabariiklaste partei polnud aga ühtne ega tugev. [4]
Seepärast arutasid mõned poliitikud juba Isabel II trooni taastamist, kuid nõustusid siis liberaalse poliitiku Antonio Cánovas del Castillo ettepanekuga panna troonile Isabeli poeg Alfonso. Isabel oli sellele algul vastu, kuid oli pärast nõus oma pojale trooni pärandama. 29. detsembril 1874 Sagunto proklamatsiooniga kuulutati kuningriik taastatuks ning uueks kuningaks sai Alfonso XII. [5][6]
Pärast Alfonso XII surma sai 1886. aastal uueks kuningaks Alfonso XIII. Kuna Alfonso oli sündinud samal päeval, mil ta kuningaks kuulutati, 17. mail, valitses riiki regendina tema ema Maria Christina. [7]
Alfonsism 20. sajandil ja liikumise lõpp
[muuda | muuda lähteteksti]
1910. aastatel suurenes Hispaania poliitilisel maastikul autoritaarsus ja konservatism, mis kulmineerus 1923. aastal Primo de Rivera diktatuuriga ja kestis kuni 1930. aastani. Kuna Alfonso ise pooldas sellist poliitikat, distantseerusid liberaal-konservatiivid temast ning muutusid aina monarhia-vastasemaks. 20. sajandil kujunesid Alfonso suurimateks toetajateks siis konservatiivsed ohvitserid, kes nägid ennast "Vana Hispaania" loomulike juhtidena, kelle rahva toetus palju ei tähendanud. [8][2]
1931. aastal korraldati Hispaanias valimised, mis lõppesid vabariiklaste ja sotsialistide parteide võiduga. Need partei nõudsid nüüd kuningavõimu eemaldamist. Kuna Alfonso oli ka armee toetuse kaotanud, lahkus ta 14. aprillil 1931 riigist. Troonist ta siiski veel ei loobunud. Sama aasta oktoobris moodustasid Alfonso-meelsed monarhistid Antonio Goicoechea juhtimisel Accion Nacionali. [7][9]
1933. aastal lõi Accion Nacionalist lahku teine rühm, mis moodustas partei Renovacion Española, mille juhiks sai Goicoechea. Alfonsistid järgisid nii Itaalia, Prantsusmaa kui ka Portugali natsionalistlike erakondade uskumusi ja tõdesid. [10] Parteil oli riigis suur majanduslik võim ning liikmeid ja toetajaid ka Hispaania rahvuslikus armees. Siiski ei suutnud Renovacion Española suuremaks poliitiliseks liikumiseks kasvada, kuna ei saanud väljastpoolt oma siseringi erilist toetust, samal ajal kui karlistid kasvasid rahvuslaste poolel üheks olulisimaks erakonnaks. [11][12][13]
Renovacion Española tegi koostööd falangistidega, kelle juhiks oli Jose Antonio Primo de Rivera. Loodeti, et see koostöö aitab kaasa partei eesmärkide täitmisel. [10]
1937. aasta aprillis koondas Hispaania caudillo Francisco Franco Renovacion Española, Alfonso-meelsed monarhistid, Falange, karlistid ja teised väiksemad parempoolsed parteid ühte suurde erakonda, mis sai olema tema isikliku juhtimise all. [14]
Alfonso ei naasnudki kunagi Hispaaniasse, kuigi Franco taastas tema kodakondsuse ning omandi. Lõpuks andis Alfonso õiguse troonile üle oma pojale Don Juanile. Monarhia taastati riigis alles 22. novembril 1975, mil troonile tõusis Alfonso pojapoeg Juan Carlos I. [7][15]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Blinkhorn, Martin (1975). Carlism and crisis in Spain, 1931-1939. Lk 69.
- ↑ 2,0 2,1 Lk 31 (Beevor, 2022)
- ↑ 3,0 3,1 "Amadeus, king of Spain". Vaadatud 27.06.2023.
- ↑ "Republic of 1873". Vaadatud 27.06.2023.
- ↑ "Alfonso XII". Vaadatud 27.06.2023.
- ↑ Garcia, Feliciano Montero (1997). La Restauración. De la Regencia a Alfonso XIII. Volumen XI de la Historia de España-Espasa. Lk 5–10.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 "Alfonso XIII". Vaadatud 27.06.2023.
- ↑ Moya, Antonio Morales (2001). Las claves de la España del siglo XX. Lk 42–47.
- ↑ Lk 509 (Beevor, 2022)
- ↑ 10,0 10,1 Lk 127 (Blinkhorn, 2000)
- ↑ Forrest, Andrew (2000). The Spanish Civil War. Lk 10.
- ↑ Lk 88 (Beevor, 2022)
- ↑ Lk 133 (Blinkhorn, 2000)
- ↑ Lk 301 (Beevor, 2022)
- ↑ "Juan Carlos, king of Spain". Vaadatud 27.06.2023.
Kasutatud kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Beevor, Antony. Lahing Hispaania pärast. Tõlkinud Ivan-Anton Karros. Tänapäev. 2022.
- Blinkhorn, Martin. Fascists and Conservatives. Routledge. 2000.