Eesti finantsaruandluse standard
Eesti finantsaruandluse standard (varem Eesti hea raamatupidamistava) on vastavalt kehtiva raamatupidamise seaduse § 17[1] lõike 1 kohaselt finantsarvestuse korraldamises ja finantsaruandluses kasutatavad arvestuspõhimõtted ning informatsiooni esitusviis, mis peavad olema kooskõlas raamatupidamise seaduses sätestatud nõuetega ja ühega järgmisest kahest finantsaruandluse standardist:
- Eesti finantsaruandluse standard
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses 1606/2002/EÜ[2] rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamise kohta (EÜT L 243, 11.09.2002, lk 1–4) sätestatud korra kohaselt Euroopa Komisjoni poolt vastu võetud rahvusvahelised finantsaruandluse standardid.
Kehtiva raamatupidamise seaduse § 3 punkti 7 kohaselt on Eesti finantsaruandluse standard rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele tuginev avalikkusele suunatud finantsaruandluse nõuete kogum, mille põhinõuded kehtestatakse seadusega ning mida täiendavad Raamatupidamise Toimkonna juhendid ning riigi, riigiraamatupidamiskohustuslaste, kohaliku omavalitsuse üksuste, muude avalik-õiguslike juriidiliste isikute ning teiste raamatupidamiskohustuslaste, kelle üle eelnimetatud isikutel on otseselt või kaudselt või teiste valitseva või olulise mõju all olevate isikute kaudu valitsev mõju, puhul ka avaliku sektori finantsarvestuse ja -aruandluse juhendis sätestatud nõuded.[3]
Eesti hea raamatupidamistava põhinõuded on järgmised:
- raamatupidamisarvestust tuleb pidada nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine;
- kõik majandustehingud tuleb dokumenteerida ja seda mõistliku ajaperioodi jooksul;
- kõik majandustehingud tuleb raamatupidamisregistrites kirjendada kas algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel;
- raamatupidamisaruanded koostatakse raamatupidamisregistrites tehtud kokkuvõtete põhjal;
- kõiki majandustegevuse ja raamatupidamise aluseks olevaid dokumente (algdokumendid, lepingud, raamatupidamise aruanded, raamatupidamise registrid, kirjavahetus deebitoride ja kreeditoridega, äriplaanid, raamatupidamise sise-eeskirjad jne) tuleb säilitada vastavalt raamatupidamisseaduses sätestatud tingimustele ja korrale;
- majandustehinguid lähikondlastega (abikaasad, sama firma kaasomanikud, lähisugulased või lähihõimlased jt) kirjeldatakse üksikasjalikult raamatupidamise aastaaruande lisades;
- likvideeritud juriidilise isiku asutamis- ja algdokumendid, raamatupidamisregistrid, lepingud, raamatupidamise aastaaruanded ja teised seadustega sätestatud dokumendid antakse pärast juriidilise isiku likvideerimist üle riiklikule registrile;
- raamatupidamisaruannete koostamisel ja esitamisel rakendatakse seadusi, raamatupidamise alusprintsiipe ja rahvusvaheliselt tunnustatud raamatupidamisaruannete koostamise üldpõhimõtteid GAAP[4];
- üksikküsimustes tuleb lähtuda raamatupidamise seadusest, Raamatupidamise Toimkonna juhenditest, kehtivatest standarditest ja kinnitatud metoodilistest soovitustest.