Kriminaalkoodeks

Kriminaalkoodeks (ingl k Criminal Code) on Eestis kehtinud seadus, mis määras kindlaks kriminaalkorras karistatavad teod ja karistused. Eestis on kehtinud kolm kriminaalkoodeksit: Vene NFSV, Eesti NSV ja Eesti Vabariigi kriminaalkoodeks.

Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi kriminaalkoodeks

Peale Nõukogude Venemaa okupatsiooni algust Eestis 1940. aastal esitasid Eesti, Läti ja Leedu NSV palve Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi (NFSV) Ülemnõukogule võtta kasutusele Vene NFSV kriminaalkoodeks (VNFSV KrK), palve rahuldati 6. novembril 1940. Eestis kinnitati koodeksi kehtestamiseks vajalik seadlus 30. detsembril, mille allkirjastasid Eesti NSV Ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Vares ja sekretär Voldemar Telling. Seadluse kohaselt hakkas Vene NFSV 1926. aasta kriminaalkoodeks kehtima tagasiulatuvalt Eesti NSV-s 16. detsembrist.

30. detsembril 1940. aastal Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega "NSVL üleliiduliste kriminaalala seadluste ja määruste kohaldamisele võtmise kohta", määras Eesti NSV territooriumil võtta kohaldamisele järgmised üleliidulised seadlused ja määrused:

1. NSVL Kesktäitevkomitee Presiidiumi määrusega 31. oktoobrist 1924 kinnitatud NSVL ja liiduvabariikide kriminaalseadlusandluse põhialused.
2. NSVL Kesktäitevkomitee Presiidiumi määrus 21. novembrist 1929 nende välismaal viibivate ametiisikute — NSVL kodanike väljaspool seadusi olevaiks kuulutamise kohta, kes on üle jooksnud töölisklassi ja talupoegade vaenlaste laagrisse ja keelduvad tagasi tulema NSVL-i.
3. NSVL Kesktäitevkomitee ja Rahvakomissaride Nõukogu määrus 7. augustist 1932 riiklike ettevõtete, kolhooside ja kooperatiivide vara kaitse ja ühiskondliku (sotsialistliku) omandi kindlustamise kohta.
4. NSVL Kesktäitevkomitee ja Rahvakomissaride Nõukogu määrused 17. juulist 1935 piirivöönditesse sõitmise ja seal elamise kohta ning NSVL Kesktäitevkomitee ja Rahvakomissaride Nõukogu määrus 7. septembrist 1937 17. juuli 1935 määruse ~Piirivöönditesse sõitmise ja seal elamise kohta" muutmisest.
5. NSVL ülemnõukogu Presiidiumi seadlus 10. juulist 1940 vastutuse kohta tööstusettevõtete poolt halvakvaliteedilise ja mittekomplektilise toodangu väljalaskmise ja kohuslikest standartidest mittekinnipidamise eest.
6. NSVL ülemnõukogu Presiidseadlus 30.juunist 1940 vastutuse kohta sõjaväelise arvestuse eeskirjade rikkumise eest.

Vene NFSV kriminaalkoodeks koosnes nii üld- kui ka eriosast. Üldosa liigitus kuueks osaks, mis olid jaotatud 57 paragrahviks. Üldosas sätestati kriminaalkoodeksi ülesanded, kehtivuspiirkonna, kriminaalpoliitika alused, sotsiaalse kaitse vahendi kohaldamise, tingimisi süüdimõistmise, enne tähtaega tingimisi vabastamise ja erinevate kuritegude liigid (nt riiklikud kuriteod). Eriosa liigitus kümneks peatükiks ning need 152 paragrahviks.

Vene NFSV kriminaalkoodeks ei lähtunud nullum crimen nulla poena sine lege põhimõttest, mis tõlkes tähendab "pole kuritegu, pole karistust ilma seaduseta". Seaduse rõhuasetus oli kuriteo ühiskonnaohtlikkusel. Süüteo mõiste põhitunnus oligi ühiskonnaohtlikkus. Kriminaalkoodeksi üldosa kolmanda jao kuues paragrahv sätestas: "Ühiskonnaohtlikuks loetakse iga tegu või tegevusetust, mis on sihitud nõukogude korra vastu või mis rikub kommunistlikule korrale ülemineku ajaks töölis-talupoegade võimuga seatud õiguskorda." Koodeksi alusel jagunesid kuriteod esimese liigi kuritegudeks ehk kõige ohtlikumateks ja ülejäänud kuritegudeks. Juhul kui kuritegu oli kergema iseloomuga ja ei kujutanud ühiskonnaohtlikkust, siis ei loetud seda kuriteoks, isegi kui see vastas koodeksi eriosas mõne paragrahvi tunnustele. See tulenes asjaolust, et koodeks ei lähtunud legaliteediprintsiibist.

Vene NFSV kriminaalkoodeks sätestas 14 karistuse liiki. Alustades raskeimast olid need järgmised:

• "töötava rahva vaenlaseks kuulutamine ühes liiduvabariigi ja sellega ühtlasi NSVL kodakondsuse kaotamisega ning sunduslikult NSVL piiridest pagendamisega;
• vabaduse kaotus – NSVL kaugeimas piirkondades asuvates paranduslikes töölaagrites;
• paranduslik töö – ilma vabaduse kaotuseta;
• poliitiliste ja mõnede tsiviilõiguste kaotus, näiteks valimisõigus;
• NSVL piiridest teatavaks ajaks väljasaatmine;
• väljasaatmine koos sundasumisega või keeluga elada teatavates kohtades;
• ametist vallandamine;
• teataval ametikohal töötamise keeld;
• ühiskondlik laitus;
• vara täielik või osaline konfiskeerimine;
• rahatrahv;
• kohustus kahju heastada;
• hoiatus;
• sundravi või raviasutusse paigutamine eraldamisega."

Vene NFSV kriminaalkoodeks kaotas kehtivuse Eesti NSV-s 1961. aastal, kui jõustus ENSV kriminaalkoodeks.

Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kriminaalkoodeks

Juhindudes partei otsustest liiduvabariikide õiguste laiendamise kohta, võttis NSV Liidu Ülemnõukogu 11. veebruaril 1957 a. vastu seaduse, millega laiendati ulatuslikult liiduvabariikide õigusi ka seadusandluse alal. Selle seadusega muudeti NSV Liidu Konstitutsiooni § 14 p. «и» selles mõttes, et NSV Liidu kompetentsi arvati kohtukorraldust ja -protsessi korda käsitleva seadusandluse aluste ning tsiviil- ja kriminaalseadusandluse aluste andmine, liiduvabariikide kompetentsi aga liiduvabariikide kohtukorraldust käsitleva seadusandluse ning tsiviil-, kriminaal- ja vastavate protsessikoodeksite kehtestamine. NSV Liidu Ülemnõukogu võttis 25. detsembril 1958. aastal vastu NSV Liidu ja liiduvabariikide kriminaalseadusandluse aluste kinnitamise seaduse, seaduse kriminaalvastutusest riiklike kuritegude eest, seaduse kriminaalvastutusest sõjaväeliste kuritegude eest, NSV Liidu, liidu- ja autonoomsete vabariikide kohtukorralduse seadusandluse aluste kinnitamise seaduse, sõjatribunalide põhimääruse kinnitamise seaduse ning NSV Liidu ja liiduvabariikide kriminaalkohtumenetluse aluste kinnitamise seadused

NSVL muutis kõikidele liiduvabariikidele kohustuslikuks luua kriminaalkoodeksid, milleks olid määratud üleliiduliselt ühised seadusandluse alused. Käsk tulenes asjaolust, et kriminaalseadusandlus ei olnud ühtselt ja rahvusvaheliselt kehtiv, vaid üldjuhul igas rahvusriigis erinev. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium moodustas koodeksi väljatöötamiseks erikomisjoni. Eesti NSV kriminaalkoodeks kinnitati 6. jaanuaril ja kehtestati 1. aprillil 1961. aastal. Uus koodeks oli demokraatlikum ja taastas ka nullum crimen nulla poena sine lege põhimõtte.

ENSV kriminaalkoodeks koosnes üld- ja eriosast, millest esimene jagunes kuueks peatükiks ja 61 paragrahviks. Üldosa peatükid olid üldsätted, kuritegu, karistus, karistuse mõistmine, karistusest vabastamine, meditsiinilise ja kasvatusliku iseloomuga sunnivahendid. Eriosa koosnes 11 peatükist. ENSV kriminaalkoodeks sarnaselt VNFSV kriminaalkoodeksiga määratles süütegu ühiskonnaohtlikkuse kaudu, mis oli sätestatud seitsmendas paragrahvis lõikes üks: "kuritegu on käesolevas koodeksis ettenähtud ühiskonnaohtlik tegu (tegevus või tegevusetus), mis ründab NSV Liidu ja Eesti NSV ühiskonnakorda, nende poliitilist ja majandussüsteemi, sotsialistlikku omandit, üksikisikut, kodanike poliitilisi, tööalaseid, varalisi ja muid õigusi või vabadusi, samuti muu sotsialistlikku õiguskorda ründav ja käesolevas koodeksis ettenähtud ühiskonnaohtlik tegu." Kuriteod jagunesid järgmiselt:

• "rasked kuriteod ja eriti rasked kuriteod;
• eriti raske tagajärje põhjustanud kuriteod;
• kuriteod, mille ühiskonnaohtlikkus ei ole suur;
• ülejäänud kuriteod."

ENSV kriminaalkoodeks kaotas kehtivuse 1992. aastal, kui jõustus Eesti Vabariigi kriminaalkoodeks.

Eesti Vabariigi kriminaalkoodeks

Eesti Vabariigi kriminaalkoodeks oli eelneva (ENSV kriminaalkoodeksi) redaktsioon, mis võeti vastu 7. mail ja jõustus 1. juunil 1992.

Eesti Vabariigi kriminaalkoodeksis olid tehtud eelkõige vajaminevad muudatused, mis seondusid Eesti taasiseseisvumisega ja sotsiaalse õigusriigi tunnustega. Mõned struktuurilised muudatused olid järgmised: ENSV kriminaalkoodeksi eriosa 2. peatükk "Kuriteod riigi ja ühiskonna vara vastu" kaotas täielikult kehtivuse; 1. peatüki pealkiri "Eriti ohtlikud riiklikud kuriteod" muudeti "Riigivastasteks kuritegudeks"; 1. peatükis kaotasid kehtivuse paragrahvid "Terroristlik akt", "Diversioon", "Kahjurlus", "Nõukogude vastane agitatsioon ja propaganda", "Eriti ohtliku riikliku kuriteo toimepanemisele suunatud organisatsiooniline tegevus, samuti osavõtt nõukogudevastasest organisatsioonist", "Banditism" ja paljud muud.

Eesti Vabariigi kriminaalkoodeksi sätestus kuriteost oli, et "kuritegu on käesolevas koodeksis ettenähtud kriminaalkorras karistatav tegu –tegevus või tegevusetus." Süü määratlus tulenes kuriteo toimepanemisest, peamine oli kindlaks teha, kas tegu pandi toime tahtlikult (otsene või kaudne) või ettevaatamatusest (kergemeelsus või hooletus).

Suured muudatused võrreldes ENSV kriminaalkoodeksiga olid järgmised:

• ühiskonnaohtlikkusest kui süüteo materiaalsest tunnusest loobumine;
• loobumine teo vähese tähtsuse mõistest;
• süütegude raskusastmestiku muutmine;
• uus hädakaitse määratlemine;
• eriti ohtliku retsidivisti mõiste kaotamine;
• uus kuritegude raskusastmete määramine: esimese, teise ja kolmanda astme kuritegu (esimese astme kuritegu oli kõige raskem);
• uue karistuse peamise eesmärgi seadmine; süüdimõistetu mõjutamine ja teiste isikute hoiatamine kuritegude toimepanemise eest;
• nelja põhikaristuse kehtestamine: rahatrahv, teataval ametikohal või tegevusalas tegutsemise õiguse äravõtmine, vabadusekaotus, arest;
• rahatrahvi päevamäärade kehtestamine;
• surmanuhtluse kehtimine kuni 1998. aastani;
• karistusena loobumine asumisele saatmisest ja väljasaatmisest;
• lisakaristusena loobumine vara konfiskeerimisest, sõjaväelise eriauastme äravõtmisest ja vanemlike õiguste äravõtmisest;
• töökaristuste välja jätmine – vabadusekaotuseta parandusliku töö ja kohustusliku töölerakendamisega tingimisi vabadusekaotuse mõistmine.

Kriminaalkoodeks kaotas kehtivuse 2002. aastal, kui jõustus karistusseadustik.