Malahhiitroheline
Malahhiitroheline, ka viktooria roheline B on säravrohelist värvi orgaaniline värvaine. Kuulub triarüülmetaanühendite hulka, ta valem on C23H25N2. Esineb kristallilisel kujul kloriidina (C23H25ClN2) või oksalaadina, metalse läikega rohelised kristallid lahustuvad kergesti vees ja etanoolis. Aine on mürgine ja limaskesti ärritava toimega[1] ning sellel arvatakse pikaajalisel kokkupuutel olevat vähki tekitav mõju.
Malahhiitrohelise tähised värvainete indeksis on C.I. BG4 (Basic Green 4) ja C.I. 42000.
Nimetus on ühendile antud rohelise värvuse järgi ja ainel pole midagi ühist anorgaanilise pigmendina kasutatava mineraali malahhiidiga.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Värvaine sünteesis esimesena 1877. aastal keemik Otto Fischer ja 1878. aastal avastas selle sünteesi eelmisest sõltumatult Oskar Doebner. Patenti seostatakse mõlema keemiku nimega[2]. 1990. aastate algul avastati ühendi võimalik kantserogeensus.
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Värvaine
[muuda | muuda lähteteksti]Malahhiitrohelist kasutatakse naha, siidi, džuudi ja paberi värvimiseks, samuti meditsiinis ja histoloogias preparaatide värvimiseks. Värvi on kasutatud ka tätoveeringute tegemiseks.
Fungitsiid
[muuda | muuda lähteteksti]Akvaariumides ja kalakasvandustes on malahhiitrohelise oksalaadi lahust kasutatud fungitsiidina kalade seeninfektsioonide tõrjumiseks. Ühendi võimaliku kantserogeensuse pärast on 21. sajandil selle kasutamine Euroopas keelatud[3]. 2004. aastal lükkas Euroopa Liit korduvalt tagasi Tšiilist pärit külmutatud lõhe saadetised, milles leiti malahhiitrohelise jälgi[4].
Indikaator
[muuda | muuda lähteteksti]Malahhiitrohelist kasutatakse laborites pH-indikaatorina[2].
Malahhiitrohelise lahuse värvuse muutumine erineva pH puhul | ||||
---|---|---|---|---|
kollane happeline keskkond |
üleminekutoonid pH 0,2 kuni pH 1,8 |
sinakasroheline tavavärvus laias pH vahemikus |
üleminekutoonid pH 11,5 kuni pH 13,2 |
värvitu aluseline keskkond |