Wilhelm Modenast
Wilhelm Modenast ehk Modena Wilhelm või Guillelmus Modenast (ka Wilhelm Sabinast, Guglielmo Sabinast, Guillelmus Sabinast või Vilhelm Sabinast; itaaliapäraselt Guglielmo da Sabina; umbes 1184 – 31. märts 1251) oli itaalia Rooma katoliku kiriku diplomaat, kardinal ja vaimulik.
Wilhelm sündis Piemontes ja astus noores eas kartuuslaste ordusse. Ta oli 1211–1216 apostellik notar. Millalgi 13. detsembri 1219 ja 24. veebruari 1220 vahel sai ta Rooma kiriku asekantsleriks ning ta pidas seda ametit 1222. aastani.
Itaalia Modena linna toomkapiitel valis Wilhelmi mais 1222 piiskopiks (sealt ka tema nimi), ta pühitseti piiskopiks paavst Honorius III poolt. Ta oli 4. maist 1224 kuni sama aasta sügiseni inkvisiitor Lombardias. 31. detsembril 1224 nimetas Honorius III ta paavsti legaadiks Holsteini, Preisimaale, Eestimaale, Virumaale, Liivimaale, Kuramaale, Bornholmile, Rügenile ja Gotlandile[1]. Ta pidi esmalt lahendama maa jagamise probleeme Vana-Liivimaal piiskop Alberti, Mõõgavendade ordu ja Taani kuninga valduste vahel. 1225. aastal saabus Wilhelm Liivimaale ning viibis seal 1226. aastani. Ta püüdis esialgu luua otseselt paavstile alluvat vasallriiki, mida valitsenuks tema poolt määratud vaimulikud isandad, kuid peagi mõistis ta selle teostumatust.[küsitav] Nii otsustas Wilhelm kindlaks määrata piirid taanlaste, ordu ja piiskoppide maade vahel. Selleks pidas ta nendega Tallinnas läbirääkimisi, kus osales ka Läti Henrik. Võimalik, et Henriku Liivimaa kroonika oligi koostatud aruandena Wilhelmile, et ta saaks ülevaate ristimise senisest käigust Liivimaal.
1226. aastal lahkus Wilhelm Liivimaalt, jättes enda eest asju ajama viitselegaat Johannese. 1227. aastal aga, kui Taani kuningas Valdemar II oli Bornhövedi lahingus lüüa saanud, loovutas viimane Põhja-Eesti (tulevase Eestimaa hertsogkonna) Mõõgavendade ordule, kuna taanlastel polnud sõjalist jõudu viimasele vastu hakata ning nad jäid nõnda Liivimaa valdustest üldse ilma.
Seejärel (1228–1230 ja ka hiljem) tegutses Wilhelm Preisimaal, aidates sealgi rajada kristlikke võimustruktuure. 1234. aastal saabus ta taas Liivimaale, vahetades välja seal 1231. aastast paavsti legaadina tegutsenud Alna Balduini. Seekord oli vaja lahendada Põhja-Eesti küsimus ning et Valdemar II oli oma positsioone tugevdanud, näis ainsaks reaalseks lahenduseks olevat selle tagasiandmine Taanile. Wilhelm hakkas aga asjaga venitama, sest oli pigem vaimuliku ordu kui ilmaliku riigi poolt.[küsitav] Ent paavst Gregorius IX hakkas talle survet avaldama, lisaks sellele sai Mõõgavendade ordu Saule lahingus 1236. aastal hävitavalt lüüa. Maal puhkesid rahutused ning et kristlikku korda jalul hoida, otsustas Wilhelm lõpuks Taaniga kompromissile minna.
Paavst Gregorius IX kohustas 22. märtsil 1236 legaati Modena Wilhelmit täitma Lundi peapiiskopi ja Mõõgavendade ordu vahelist otsust Tallinna, Lihula (Tartu) ja Virumaa piiskopkonna osas. Ta nõudis 10. aprillil 1236 Wilhelmilt, et ta võtaks Mõõgavendade ordult üle Tallinna Toompea linnuse ja annaks selle üle Taani kuningale. Ta kohustas Modena Wilhelmit 13. mail 1237 vahendama Taani kuninga lepitust Saksa orduga. Ta kohustas 10. augustil 1237 ja 13. märtsil 1238 Wilhelmi võtma Toompea linnus Mõõgavendade ordu kohustuste õigusjärglaselt Saksa ordult üle ja andma see Taani kuningale.
1238. aastal sõlmiti Stensby leping, millega Taani sai Põhja-Eesti tagasi. Wilhelm jäi sedakorda legaadiks kuni 1242. aastani, tegeledes ühtlasi ka Preisimaa probleemidega.
Wilhelmi juhtimisel alustasid 1240 Liivi ordu ja nende liitlaste väed sõjaretki Vadjamaale ja Pihkvasse, Jäälahing tõkestas selle.
Paavst Gregorius IX andis 15. veebruaril 1234 Modena Wilhelmile voli määrata tema haldusalas piiskoppe ja neid ordineerida, samuti piiskopkondi moodustada ja nende piire sätestada. [2]
Innocentius IV määras Wilhelmi 28. mail 1244 Sabina kardinalpiiskopiks. Ta asus vahendama Innocentius IV ja Friedrich II tüli, kuid juba järgmisel aastal otsustas ta koos paavstiga Itaaliast lahkuda ja asus elama Lyoni, kus ta osales Esimesel Lyoni oikumeenilisel kirikukogul (1245) ja suri samas 1251. aastal ning maeti dominiiklaste kirikusse.
Paavsti legaat Wilhelmi ürik Rooma katoliku kiriku vabaduste kaitseks on vanim Eestis säilinud dokument. See ürik loeti ette 1237. aasta talvehommikul Tallinna turuplatsil.[3]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Danmarks Riges Breve : 1. række 6. bind : 1224-1237. lk 33
- ↑ Hermann Hildebrand: Livonica, vornämlich aus dem 13. Jahrhundert. Deubner, 1887.
- ↑ Erki Russow (20. aprill 2019 10:30). "Tallinn 800: esimene kirjalik märge linnaasutusest". Postimees. Postimees Grupp. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. aprill 2019.
Allikad
[muuda | muuda lähteteksti]- Friedrich Georg von Bunge (peatoimetaja): Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten.
- Henriku Liivimaa kroonika.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Gustav Adolf Donner: Kardinal Wilhelm von Sabina, Bischof von Modena 1222-1234. Päpstlicher Legat in den nordischen Ländern (†1251). - Societas scientarum Fennica. Commentationes Humanarum Litterarum, II, 5. Helsingfors, 1929. 449 S E-Kataloog ESTER
- Iben Fonnesberg-Schmidt: The Popes and the Baltic Crusades 1147–1254. Leiden, Boston, Brill, 2007.
- Mihkel Mäesalu, Saksa-Taani konflikt Eestis 1218-1238 (magistritöö). Tartu, 2010.
- Anti Selart, Liivimaa ja Vene 13. sajandil: uurimus poliitilisest ajaloost. Tartu, 2002. Selle täiendatud saksakeelne versioon: Livland und die Rus' im 13. Jahrhundert. Köln: Böhlau, 2007.
- Anti Selart, Livonia, Rus' and the Baltic Crusades in the Thirteenth Century. Leiden: Brill, 2015.
- Olaf Sild: Eestlaste vabaduse järkjärguline kokkuvarisemine keskajal. Eesti Kirjandus nr. 3/1926.
- Rudolf Kenkmaa, Tallinna Linnaarhiivi vanim ürik 700-aastane, Vana Tallinn II 1937