Pokker

Proosa

• Tahtsin alati lapsi rohkem kui abikaasasid. Erinevalt oma vanematest leidsin ma, et viski ja sigaretid, pokker ja bridž, koosolekud ja poliitika, klatš ja golf olid talumatult igavad. Mina seevastu olin talumatult raamatuhuviline, tõsine ja usin ning eelistasin imikute, muda, puude, fossiilide, kutsikate ja mikroobide seltskonda täiskasvanute tavalisele maailmale. Ja ma teen seda tänini. (lk 34)
  • Lynn Margulis, "The Symbiotic Planet: a New Look at Evolution". Phoenix, 1999

• Pokker oli sügav ja keerukas nagu Bachi muusika, kindel ja rütmiliselt mängitud käsi kestis umbes sama kaua kui üks väike koraalitöötlus, Bach oleks võinud olla suur pokkerimängija, kui tal kogu aeg nii kiire poleks olnud. Rohkem kui viisteist tuhat helitööd, paljud neist kuni surmani pidevalt ümberkirjutamisel. (lk 89)
  • Peter Høeg, "Vaikne tüdruk". Tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn: Eesti Raamat 2008

• Joanna haistis ohtu, justkui kavatseks keegi lükata teda üle järsaku serva kohutavasse tundmatusse kuristikku. Keegi ümbritsevatest inimestest ei aimanudki, mis toimub; kõik külastajad selles kaunis vanaaegses saalis jätkasid jõudeaja einet ning rõhutasid lõbusat vestlust viisakate naerupahvakutega.

Joanna tõmbas sügavalt hinge ja uuris vastast. Talle meenus õppetund, mille oli kunagi ammu saanud Suurelt Hank Lathropilt. Eleanor oli seda vihanud ja selle vastu võidelnud, kuid ta abikaasa oli enda juurde kindlaks jäänud ja õpetanud Väike-Hankiks kutsutud tütrele pokkerimängu kavalamaid knihve. Ta oli ikka ja jälle rõhutanud: võidu saladus peitub selles, et sa ei näita mitte kunagi vastasele oma hirmu. Isa sõnu meenutades valdas Joannat kummaline rahu. (lk 98-99)

• J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994