Katja Kettu

Katja Maaria Kettu, endine nimi Katja Heikkinen (sündinud 10. aprillil 1978 Rovaniemis) on soome kirjanik.

Eesti keeles on ilmunud tema teostest:

"Keevitaja" ("Hitsaaja"). Tõlkinud Kadri Jaanits. Tallinn: Koolibri, 2011
"Ämmaemand" ("Kätilö"). Tõlkinud Kadri Jaanits. Koolibri, 2012
"Ööliblikas" ("Yöperhonen"). Tõlkinud Kadri Jaanits. Koolibri, 2016
"Rose on kadunud" ("Rose on poissa"). Tõlkinud Kadri Jaanits. Koolibri, 2019

"Rose on kadunud"

Tsitaadid väljaandest: Katja Kettu, "Rose on kadunud". Tõlkinud Kadri Jaanits. Koolibri, 2019.

[Lempi:] See, mis meis seal süttis, ei olnud suur armastuslugu, keltsani juurdunud ja verena vägev nagu Rose ja Ettu lugu, oli kõigest kahe sügelistest puretud üksildase inimese kohtumine ja see andis mulle jõudu maha jätta endine, Varjupaik ja pastor Grant, sest sina vabastasid mind, nii suure heateo tegid sa mulle. See äratundmine on kõige imelisem, mis ses ussidest söödud maailmas on juhtunud ja ma ei suuda ikka veel uskuda, et midagi sellist võis mulle osaks saada kasvõi üks kord elus, mida ei ole suutnud parandada ka tuhanded palved. (lk 11)
[Lempi:] Minu vanavanemad olid Uude Maailma saabudes täis häid kavatsusi, aga selle maa jõhkrus sai neist võitu ja surus vastu maad ning häda ajas pärast pulmi Fond du Laci reservaati, kus neid hakati kutsuma Madodoowinini - aurus kümblevad inimesed - ja enese teadmata varastasid nad minu ema Rose vanaisa maad sel ajal, kui tema sõdis veel Euroopas valgete sõdu, nii oli siin tollal kombeks, aga vanaisa Heinari kahetses oma tegu elu lõpuni, seda ja ükskord hollandi rändkaupmehelt ostetud lakota indiaanilapse luust tehtud piipu. (lk 12-13)
[Rose:] Hinga, mu lapseke, hinga! Ja kui sa esimest korda häält tegid, tänasin: Miigwech, nibi, tänan, vesi, millest sind oma kehaga vormisin ja sinu silmad särasid nagu mustad laternad ja neis oli maailma valgus ja sa hakkasid kohe täitma oma esimest ülesannet uue elusolendina ja vaatasid, ja selles pilgus oli sõnu, millest õppisin, et siin on see olend, kelle jaoks ma olen olemas ja tema pärast pean ma olema hea. Pesin su puhtaks, metsa mullase seene, pigisilmse hämara kuusiku olevuse, märja ja tumma, ja polnud teada, millist niidistikku sa endaga kaasas kannad. (lk 16)
[Lempi:] Ma ei mõistnud midagi arvata oma soome päritolust, ammugi sellest, mis tunne on olla indiaanlane. Soomlastele mõeldes meenusid sõimusõnad: China-Swede, mongoloid, findiaanlane, indiaanlastega seostusid sulgedest peaehted, Kit Carson, kukkuvad mustangid, sõjakisa ja alati võidukas John Wayne. Õppisin vihkama oma mõlemat poolt, mõlemat hoolikalt varjama. Kogu elu olen püüdnud olla märkamatu, alandlik, mingisugune teise sordi ameeriklane. Ma ei oska mähkida end Tähelipu pehmusse, minu jaoks on lipp kare, kriiskavates toonides kangas, mille käestpillamise eest ootab pime konku ja tulitavad, kaardikepist pekstud sõrmeotsad. (lk 24)
[Lempi:] Muidugi oli kogu see armetus ja Rootsi-Björne saluuni aknal silt, mis keelas soomlastel ja indiaanlastel sisse astuda. (lk 25)
[Lempi:] Seisin sama kaheks rebenemisega silmitsi igal hommikul, kui astusin kuju muutvasse kollasesse koolibussi. Ma ei teadnud, et nii kaua, kuni käisin koolis reservaadist, olin paratamatult pinnuks silmas nii sealsetel asukatel kui valgetel. Olin osa valgete viimaks täituvast plaanist säilitada meis inimene ja tappa indiaanlane. (lk 29)
[Rose:] Sinus on kaks poolt, indiaanlane ja soomlane, ja need pooled ühinevad sinu veres võimsaks pööriseks, aga teisalt tõrjuvad üksteist. Oleks vaja rääkida Midest, tervendajate kogukonnast ja sellest, kuidas kilpkonnaluine maa sinu jalge all on elus, punasest kivist Piibumägi kõneleb, salveid laulavad, veed mõtlevad, kinga eksinud kivikesel on hing ja mägedel jõud. Sellest, kuidas igal taimel ja loomal on mõte, kui oskad neid kuulata, ja igal pool on looduse oma rohtu, Mahki-kaa'd. (lk 49)
[Lempi:] Mis see Weendigo oligi? Patti loitlevate varjudega lõkkelugudes oli see iidvana, luukeresarnaste käte ja jalgadega vaim, kes oskas muutuda valgeks öökulliks või koiotiks või mis kõige hullem, võtta inimese kuju. Weendigo varastas kedagi kartmata kodadest sõnakuulmatuid lapsi, sest himustas nende liha ja verd. Ta varitses neid rahutuid, kes lasid end liiga kaasa haarata lumemadude heitmisest või mokassiinimängust või unustasid end niidul õitsevate askleepiate vahele monarhliblikatega kulli mängima. (lk 50)
[Patti:] Rose on nimi, mis märgiti internaatkooli nimekirja, sest valged pidid midagi välja mõtlema, et minu jõmpsikatest indiaanlane välja rookida, teadsid sa seda?

Ühel päeval nad lihtsalt tulid, mundrites, ajasid minu jõmpsikaid võrguga taga nagu kuldnokki, võõrlinde. Tol hommikul tulid nad justkui tooma muna- ja piimapulbrit ja valla indiaanlastele mõeldud whisky't ja korraga hakkasid lapsi bussidesse ajama. Ja mina jõin seda whisky’t ja nutsin ega taibanud, et neid samu lapsi ei saa ma enam kunagi näha. (lk 55)

Aimasin, et minu ees ei seisa vist kuigi vägev jahimees. Noh, too kas või kaan, halastasin ta peale ega uskunud, et ta seda tõsiselt võtab. Aga tema kahlas metsriisi keskele, torkas käe sooja seisvasse vette, mis oli täis kõdunevat puukoort ja õngitses sealt ühe priske vingerdise. Pakkus mulle kaani kummarduse saatel, nagu ma olen filmides näinud kelnereid hõbeliual hõrgutisi pakkuvat, ja ma vaatasin, kuidas uss oli kinnitunud iminappadega tedretähnilisele nahale, heledate karvade sekka ja imes ludinal, nii et verd tilkus. Vahtisin soomlast, et kas närv peab vastu, aga tal ei pilkunud silm ka. See avaldas muljet. Viska minema, naersin lõpuks. (lk 69)
Kust me siis tuleme, veeretasin venitamisi. Metskassi sammudest, tervendajate habemetest, mägede jalamilt, karukõõlustest, kala hingeõhust ja linnusüljest. Tundsin oma naiseliku jõu joovastavat voogu, mõtlesin: selle kõik sa saad, kui mind võtad. Võib-olla oleksin pidanud rääkima, et minu sees on ka pime, kohisev koht, torkivad sihisevad kuuseokkad. Võtsin su isa püksiesisest kinni, tema suust kostis oigena kõlav ohe.

Kas enne ei peaks tulema kosjad ja kihlad, ägises ta.

Sa pole vist eriline naistemees.

Ega vist. (lk 69)

Aga Roset polnud tõepoolest mitte kusagil. Midagi muud peale ema kohaloleku ei paistnud puudu olevat. Emast oleks nagu jäänud samasugune olematus nagu siis, kui tilgutad valge sisse tilga sinist värvi ja varsti valget enam ei ole. Nagu seinakell loob vaikuse, midagi sellist seal oli. (lk 76)
Tõmbasin end lavendli, raudrohu ja salvei järele lõhnava teki all kerra ja hingasin sisse ema hõngu. Rose nimetas salveid teadjarohuks ja põletas seda ööjäri peal teokarbis, ja ma oleksin tahtnud teha seda ka nüüd, punutud kimp ja tuletikud olid sealsamas, aga ma ei julgenud süüdata taime, mida Helmi kutsus paganavihuks. (lk 78)
[Rose:] Ema oskab ainult soome keelt, sosistas Ettu.

Päivää. Hindav pilk, mis ütles, et ega poiss oma võtit selles abielulukus kaua keera.

Päivää, mekkisin sõna keelel. Tere. Seda polnudki nii võimatu suust saada. Otsustasin sealsamas tolle valgete vareste keele ära õppida. Minust saab mõrsja nende võõraste majas ja ma teadsin, et kui tulen, siis ka jään. Kui selleks on vaja üks keel ära õppida, siis õpin. (lk 83)

[Rose:] Soome pillimehed mängisid harmoonikal ja viiulil polkat. Matt haaras ühe triibuseeliku kaenlasse ja keerutas teda põlle lehvides ümber platsi. Teised võtsid temast eeskuju. Maa põrus, muusika mähkis inimesed endasse ja liitis ühte, igaüks hõiskas oma keeles, mitte kaunilt, vaid nii nagu õnnelikud inimesed teevad. Lõke süüdati hilja, nagu tehakse siis, kui valgust jätkub nii suveõhtus kui inimeste kergelt tuksuvates südametes. (lk 88)
[Rose:] Valge kleidi nööbid seljal ei tulnud lahti, lehmanahast kingad lendasid alla tarnapuhmastesse, põlv sai haiget, kui me pikali vajusime, helmekee kaela ümber läks katki ning sinised ja kuldpunased väikesed tähekillukesed hüplesid ja meie veerlemisel oli õnne lõhn. Naersin selles tohuvabohus, sest olin tõotanud sinu isale, et tahan olla sinu peegeldus järveveel, ma muudan su selgeks, täidan su sellega, mida sa ei tunne ja mis on alati tuttav, suust tuleb sõnu, millel ei ole tähendust: pime tuiksoon, vere umbtee, aga sest pole midagi, kõik peab voolama. (lk 89)
Ei, mina olin otsustanud tulla ja jääda. Küll õpin kõnelema nende keelt ja küpsetama karaskit, hoidma elus viili juuretist, ja ma ei lasknud tujul langeda, kuigi sain kohe aru, et ma polnud sugugi olnud valmis Helmi saelõikena sirgjooneliseks, järeleandmatuks ja vimmakaks soomlase olemuseks, mis näris ja lõikas tükikesi õnne ihust, kus iganes Helmi ringi taarus, tsinksalvi lehk kaenlaalustes, kohmerdas laudanurgal, nurises ja vaevas kentsakate nimedega lehmade nisasid ja udaraid, nii et veri lendas. (lk 96)
Iga kord, kui ma vanaisa Heinari peale mõtlen, meenub sügis siin Saavutuses: kummaline aastaaegade ebatäpsus, otsekui oleksid Uus Maailm ja vana Soome pidanud omavahel kurnamislahingut. Nartsisside väsinud kuldkroonid veel püsti, kui lupiinide aeg oli juba tulekul. Kolletanud pitskardinad pööningutrepi akna ees, vahtrate ja surmaputke ülevoolav tulipunane ning kaskede alistuvad, kõdunevad lehed, tuul, mis siin oli leebem kui mujal, varjudesse tõmbunud porss ja pulmapihlaka taguse keldri sammalkatuse parandustööd, mis kunagi valmis ei saanud. (lk 96)
Manhattani olemegi püsti pannud meie, soomlased ja indiaanlased, kas tead, kiitles vanaisa Heinari mulle, mitmel pool teisi palgale ei võetudki, indiaanlased ei kartnud kõrgust ja soomlane läks ju ükskõik kuhu, kui aga korralikult maksti. (lk 97)
Toona oli soomlastel veel hea kuulsus ja nii püüti ka Heinari konksu otsa ning tagasisõidupilet jäi ostmata, kui selleks üldse oleks dollareid jätkunud, ja Heinari läks Michigani põhjaotsa, et seal sügavale maapõue kaevuda. Ka seda tööd jätkus üheks päevaks. Vanaisa Heinari arvates oli see läbinisti loomuvastane, sõita liftiga maad sonkima koopasse, kus üksainus kollane lind valvab oma eluga, et hapnikku jätkuks ja hing oleks sees veel järgmiselgi päeval. (lk 98)
Karskusseltsi rahva kohta ei unustanud Heinari kunagi märkimast, et nii kui söögikell kõlises, kallasid kõik, ka karsklased, kurgust alla kruusitäie sooja viskit ja ütlesid, et ega üks veel häda ei tee, aga kaks nõuab kolmandat ja see on juba patt. (lk 100)
Eriti oma elu lõpupoole armastas vana agitaator piipu popsutades ja metsakohinat mekkides saunatrepil istuda ning pajatada vene anarhistist nimega Kropotkin, kes ütles, et riigi ainus ülesanne on pakkuda inimesele kaitset ja vabadust, see oli vanaisa Heinari arvates hea, aga kaugeks jääv mõte. Vihma käest räästa alla, nii oli Heinari mõelnud. Ilma kaitseta on kapitalism, ilma vabaduseta sotsialistlik diktatuur. (lk 100)
Sain aru, et ega indiaanlane doktoriks ei saa, aga tüdrukutele punanahad meeldivad, lähevad meid nähes metsiku ürginimese kiima täis ja siis kõlbab minusugune kompjalg ka. Tahavad Viimase Mohikaanlase riista, viimane kui üks. Mitu aastat läks mööda õielt õiele lennates, sest kes suudaks vastu panna, kui Funcadelic mängib ja igal pool dormide koridorides on küllaga tablettidega segatud Kool-Aidi imevaid magusalt läikivaid huuli, musta souli taktis hööritavaid vinüültagumikke, käpakil käivaid vasakradikaale, helde anniga etnograafe, kes kõik mulle kaela langesid. (lk 114-115)
Pea sa, Lempi, meeles, et valge teeb suure lõkke ja istub kõigest eemal. Indiaanlane teeb väikse lõkke ja istub teise inimese lähedal, õpetas matriarh ning torkas pekiviilaka suhu. (lk 136)
[Lempi:] Sain kurjaks. Mis õigusega see võõras olend mind maha teeb? Mina olin hundi tootemi alt ja Veekandjate hõimust. Hull Pauguk, karjusin ma odžibvei keeles, sest too naine nägi oma hallis keebis tõepoolest välja nagu tuulest räsitud luukere.

Vastuseks kuulsin: Siin ei räägita teist keelt peale Jeesuse keele!

Mis, imelik küll, tähendas inglise keelt.

Kepihoop. Keegi ei teinud midagi, et mind aidata. Või valge inimese peale karjuma! Jäin vait. (lk 153)

[Lempi:] Murule oli püstitatud valge tipi ja selle ees lehvis tagurpidi tähelipp.

Nii tehakse siis, kui laev hakkab põhja minema, seletas ema.

Ehmusin. Ma ei teadnud, et me oleme hädas. Eelmine kord tõmbas ema lipu tagurpidi vardasse siis, kui kuulis, et ei saa rohkem lapsi, sest oli ilma enese teadmata Cloquet' tervisekeskuses rutiini korras steriliseeritud, kui käis seal põskkoopast mäda välja võtmas. (lk 177)

Reservaadist välja šerif ei jõua, arvas Pussi-Matt.

Kui sohu visata, ei leia teda keegi. Võib muidugi olla, et kõige ülestunnistamine võtab tal veel aega. Selleks puhuks leidub kõnnumaal nimetuid laukasilmi, paljale ihule valatud vahtrasiirupit, sipelgapesi, kus istet võtta, ürgraevuga poegi kaitsvaid emakarusid. Muidugi võib ka juhtuda, et langeb huntide roaks. (lk 237)

Ühtäkki oleksin tahtnud suruda pea oma hõimu matriarhi vanasse rüppe, kaevuda sügavale vanadesse tavadesse, teha end udusulekübemeks ja piiksuda nagu kosklapoeg pesas. Küsida, kuidas ta oli kõik need aastakümned murdumata vastu pidanud. Kuidas jaksanud kasvatada oma järglased üles hurtsikus, mida talvel küttis vahtrasiirupi keetmise ahjust tehtud kamin. Elanud üle sotsiaalmaakrite solgutused, loomakarjana kokku aetud ja internaatkooli viidud lapsed, kes tulid tagasi võõrastena ja oma nime kaotanutena, pekstud, ärakasutatud rüblikutena ega osanud enam rääkida oma keeles ega öelda oma nime. (lk 238)
Ettu sosistas: Kõige ilusam ja hirmutavam maailmas on võimalus leida armastust, nii sinu ema ütles. Ja et kui näed midagi, mis on väärt püüdmist, siis ei tohi loobuda enne, kui kõik lootus on kadunud. Kunagi ei tohi käsi rippu lasta, halada, taldu lakkuda ega anuda, seda ei alandu keegi hindama. (lk 249)

Välislingid