Ernst võtab jällegi oma endise järeleaimatamatu pilkav-kõrgi hoiaku, nüüd aga seljaga maantee, näoga tasandiku poole, sinnapoole, kus Main suubub Reini. Suubumiskohal asub Mainz. Igal aastal juhtus sel maal midagi uut ja igal aastal seesama: mahedas uduses päikeses ning inimeste hoole ja vaevaga valminesid õunad ning viinamarjad. Veini vajasid kõik kõigil puhkudel, piiskopid ja suurmaaomanikud, et valida oma keisrit; mungad ja rüütlid, et asutada oma ordusid; ristisõdijad, et põletada juute, nelisada inimest korraga Mainzi väljakul, mida veel praegugi Tuleväljakuks hüütakse; vaimulikud ja ilmalikud kuurvürstid, kui Püha Riik oli lagunenud ja suurnike peod muutusid nii lõbusaks nagu ei iial enne; jakobiinlased, et tantsida oma vabaduspuude ümber. (lk 7)
Ta lonkis mööda aasa rahvahulga seas, kes nautis pühapäeva ja sügispäikest, mille kohta öeldakse, et see nagu pisut hapuks läinud õunaveingi ei kesta enam kaua. Georg möödus sillast, mille otsal seisis valvur. Aas muutus laiemaks, ja Georg jõudis Maini suudmele hoopis varem kui võis arvata. Ta ees asetses nüüd Rein ja selle taga laius linn, kus ta oli mõne päeva eest viibinud. Linna tänavad ja väljakud, kus ta oli näinud ränka vaeva, sulasid ühte halliks kindluseks, mis peegeldus vees. Terava musta kolmnurgana lendav linnuparv kõige kõrgemate tornide vahel näis olevat punetavale pärastlõunasele taevale nikerdatud ja meenutas mingit linnavappi. Kui Georg veel paar sammu edasi astus, silmas ta kahe torni vahel toomkiriku katusel püha Martinit, kes kummardus hobuse seljast maha ja ulatas kerjusele poole oma mantlist. (lk 329)
Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982
