Makaron

Märksõna pasta juhatab siia. Teistlaadi pastade kohta loe näiteks artiklist Hambapasta.

Proosa

Alles Louis XIII valitsusaja keskpaiku asus majja keegi itaallane, nimega Cropoli, kes oli oma hariduse saanud marssal d’Ancre’i köökides. Ta asutas siin väikese kõrtsi, kus valmistati nii peenelt makarone, et neid tuldi nõudma ja sööma mitme ljöö kauguselt ümberkaudu. Maja kuulsus pärines sellest, et kuninganna Maria di Medici, keda nagu teada Generaalstaatide palees vangis peeti, oli sealt korra makarone tellinud. See oli olnud just samal päeval, kui ta tolle kuulsa akna kaudu põgenes. Lauale oli jäänud makaronitaldrik, millest oli söönud vaid kuninglik suu.
- Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, lk 34

See oli jälle üks jumala tavaline pühapäevaõhtu. Õhtusöögiks makaronid hakklihaga. Ikka oli ema sinna sibulat sisse pannud. Ma ei salli seda, aga ta ei suuda kunagi meeles hoida, et sibulaga on head ainult soustid ja salatid ja muu selletaoline. Ahjupraed. Makaronide juures on see aga viimane äka.
- Aidi Vallik, "Kuidas elad, Ann?", 2001, lk 5, romaani algus

Luule

Kord ajasid juttu kolm ametimeest.
Olid läbi nad käinud nii tulest kui veest -
   ja üks neist oli
                 makaronipuurija,
   üpris tõsine mees.
   Ja sõna võttis makaronipuurija:
"Miks on nii viletsad need meie poed?
Ükskõik kas sa pahandad, palud või poed,
aga puudub, mis tarvis, ja häda on suur:
jääb makaron umbseks, kui puudu on puur!"

"Tõsijutt, tõsijutt, jah, jumala eest!"
Nii hüüdsid seepeale kaks ametimeest.

Ain Kaalep, "Kolm ametimeest", rmt: "Muusad ja maastikud", 2008, lk 514-515

sibul tõstab meesterahva iha
aga veendumusi ta ei väära
uusi pataljone marsib ette
oinaks kutsutakse mõnda jäära
makaronid pange keeva vette

Rein Sander, "Nõnda saate elus hästi läbi" kogus "Magistraallabürint" (1984), lk 43