Ajaraiskamine

Proosa

• "Teile meeldib siis ainult vaadelda tütarlapsi ja mitte kõnelda nendega?"

"Harilikult jah — nende pead on täis tühja prahti ja neid endid, — pole midagi huvitavat vaidluseks."

"Olete kole ebaõiglane. Tüdrukud on tavaliselt kümme korda paremini kasvatatud ja intelligentsemad kui mehed."

"Veel suurem häbi teile, et saadate sellega korda nii vähe kasulikku. Kui olete küllalt rikas ega tarvitse töötada, siis kulutate kogu jõu viirukisuitsutamisele oma tühistele tempudele, millega lööte surnuks aega —"

• Elinor Glyn, "Elusalt maetud", tlk E. Hurm, 1933, lk 33

• Vaid inimene, kes on tõepoolest hõivatud ja oma töö eest vastutav, võib kogeda, milline õndsus ja tunnetusvahend on ajaraiskamine. Enamasti pole aga kaasaja inimesed iial hõivatud, nad on peaaegu alati valmis üürikesteks juhusteks; nende töö ei lähtu tahtest väljendada elu, mida nad endas kannavad; nad osutavad vaid teenust, uimastavad end ideedega (nagu teadustöö, eruditsioon, kultuur üldse) või töötavad masinlikult, hirmust üksinduse ees. Neis tingimustes ei saa ajaraiskamisihk tekkidagi; kõige rohkem soov lõõgastuda, pidutseda. Ajaraiskamine eeldab üliküllust, olemasolevate veendumuste ajutist kõrvaleheitmist, kusjuures säilivad tähelepanu ja mõtteselgus. (lk 22)
• Harva elad sa üllatavamalt ja viljakamalt kui aega raisates. Õigupoolest võid vaid siis tõeliselt kuulata; muidu kuulad vaid selleks, et vastata, et teavet saada. Ütleksin, et kui teatud lihtsad tõed ei käibi ja kaasaegset elu ei toida, siis enamjaolt tõsiasja tõttu, et keegi sind ei kuula, keegi ei raiska aega, vaid kõigil on vastus valmis, kõik tõlgendavad su sõnu, nagu tahavad, kõik teavad juba ette, mis sinus peitub ja mida sa mõtled. Teisisõnu, üks kõige otsustavamaid, samas üks lihtsamaid tõdesid on just see kahtlus, mida peaksid vähemalt mõne hetke tundma iga inimese suhtes: võib-olla varjab see inimene endas tragöödiat või elab ehk läbi imet, kes teab? Kuid inimene, kes ei oska aega raisata, ei tea midagi tollest osavõtlikust ootusest ja ei tunne seepärast inimesi. Tema lülitub alati sisse automaatselt; stimuleeri tal seda või teist tundmust, ja tulemuseks on üks vormel; virguta temas teatud ideeseoseid, ja tulemuseks on teine vormel. Kus on aga sinu ime, sinu elu? Neil kiirustajail, kes teavad alati kõike ette ja sinust rohkem, jääb tajumata just oluline: sinu sõltumatu elu, sinu looming. Nad ei oska aega raisata, nad ei saa lasta elul kõigi selle ilmutuste ja imedega endast läbi voo ata. (lk 23)
  • Mircea Eliade, "Raisake aega!" esseekogust "Kogemata avastatud tõdedest", tlk Riina Jesmin, LR 32-33 2002

• Reedel olime mitu tundi koos veetnud, jalutanud kunstikeskuse ümber. Mulle pakkus suurt lõbu ta aega raisata, ta punktipealset päevaplaani segi paisata. Ootasin alati, et ta ütleb: "Ma ei saa ju tervet õhtupoolikut surnuks lüüa..." Ta ei öelnud aga kunagi nii. Ometi tundsin, et ta tahtis seda öelda. (lk 17)
  • Joyce Carol Oates, "Ma olin armunud", tlk Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 9-26

• Ära mine tihti peast segi. See on aja raiskamine. (lk 2205)
  • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206

• Vanaemal oli rohkem ärivaimu kui vanaisal. Tema rabeles ja rahmeldas, jooksis kogu aeg ja oli töökas. Vanaisa oli boheemlane ja luges palju, aga vanaema meelest oli lugemine ajaraiskamine.
  • Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007, lk 18