Vaikne tüdruk

"Vaikne tüdruk" (Den stille pige) on Peter Høegi 2006. aastal ilmunud romaan. Eesti keeles ilmus romaan 2008. aastal Tiina Toometi tõlkes.

Tsitaadid väljaandest: Peter Høeg, "Vaikne tüdruk". Tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn: Eesti Raamat, 2008.

• Jumalemand on häälestanud iga inimese kindlas tonaalsuses ja Kasperil oli võime seda kuulda. (lk 7)
• Šveitsis ei ole maksupettus mitte kuritegu, vaid kristlik voorus. (lk 13)
• Takso oli nagu feodaalne tõld koos kutsariga, ainult et veelgi parem. Sest kui sõit on tehtud, kaob kutsar, kaovad parandustöökoja arved, kaob kogu plekikola. Ja jätab inimese maha vabana autost ja vastutusest. (lk 58)
• Bachi tuli tema reaalsustaju pärast imetleda. Kuidas ta esines ja komponeeris ilma unustamata, et ta peab sellest ka ära elama. Kõik oli tasakaalus. Kõik ta anded viimseni ära kasutatud. Ja sisimas täielik rahu. Teadmine, et hoolimata sellest, mis sünnib praegu, tuleb meil ka homme kõht täis süüa.

Ja ometi. Koraal libises tema sõrmede vahelt välja. Selle muusika [Jesu bleibt meine Freude] saatel ei saa valetunnistusi anda. Saab ainult armastust avaldada. (lk 83)

• Pokker oli sügav ja keerukas nagu Bachi muusika, kindel ja rütmiliselt mängitud käsi kestis umbes sama kaua kui üks väike koraalitöötlus, Bach oleks võinud olla suur pokkerimängija, kui tal kogu aeg nii kiire poleks olnud. Rohkem kui viisteist tuhat helitööd, paljud neist kuni surmani pidevalt ümberkirjutamisel. (lk 89)
• - Kui sa tõesti millessegi usud, oli ta [Sonja] öelnud, - kas sa võiksid siis paluda, et meid aidataks?

- Mitte midagi ei saa paluda, oli Kasper vastanud. - Vähemalt mitte seda, et meile uued noodid antaks. Ainult seda, et võiksime neid, mis meile juba on kätte jagatud, võimalikult hästi mängida. (lk 92)

• Mõned lapsed on kilpkonnavanused hinged, mida katab vaid õhuke, infantiilne pealiskiht. (lk 100)
• Udu oli hajunud, Kasper seisis ninapidi raamaturiiulis, ta silme ees olid Kierkegaardi kogutud teosed, fuuga sellest, et mitte keegi meist ei taha kuulata iseenese sisse, sest heli on põrgulik. (lk 113)
• Kasperi jaoks kuulusid nunnad Lõuna-Euroopasse. Alates Müncheni Mariakirchest Variete Plöni vastas ja sealt edasi lõuna poole. Kus religioon on tsirkus. Ruumikas ja uhke, rahvas tuleb kohale pühapäevarõivais, viiruk, lavavalgustus, konferantsjee valges ja kullas, kõik õhtud välja müüdud. Taani kirik on selle kõrval pööning, kus kulisse hoitakse. (lk 120)
• Naine silmitses teda.

- Kas sa oled kunagi püüdnud paluda?

- Ma olen nõudnud. Suurema osa oma elust.

- Sellepärast ei olegi sa kaugemale jõudnud. (lk 128)

• Väljapääsutu olukord on d-mollis. Selle avastas Mozart. Ja kasutas seda teadmist "Don Juanis", saatmaks Kivist külalist. Enne Mozartit oli alati võimalik väljapääs leida, alati sai Jumalalt abi paluda. Mozartiga algas kahtlus jumalikkuses. (lk 153)
• Vahime telekat. See on asi, mida ma kunagi ei ole mõistnud. Kuidas on võimalik pärast telekavaatamist voodisse minna ja oma kallimaga midagi üles soojendada, kui oled enne istunud ja nürilt elektronkahurisse vahtinud? (lk 158)
• Armastuse saladuste hulka kuulub oskus keskenduda olulisele ja ennast vabatahtlikult tagasi hoida. (lk 179)
• Põrgu. See ei asu sugugi kaugel. Põrgu on kaasaskantav. Me kõik kanname seda endaga kaasas. Hetkel, kui kaotame ühenduse oma loomuliku kaastundega, hüppab see lahti ja ongi platsis. (lk 183)
• - Kuidas sobivad omavahel kokku alkohol ja katkematu palve? küsis Kasper.

- [Franz Fieber] Mida sa tahad, mees? Trapistid pruulivad õlut. Benediktiinid põletavad likööri. Lunastaja muutis vee veiniks. Mida põrgut ma sinu arust sellisel õhtul nagu täna tegema peaksin? (lk 185)

• Ühiskonnast langetakse väljapoole väga erinevatel põhjustel. Üks põhjus on see, et ühiskonnas ei ole ruumi pöörasusele. Vähemalt kaks poissi kõlasid nii, nagu oleks nende horoskoobis suur kvadraat. Kümne aasta pärast on nad kas surnud, maalt välja saadetud või töötavad mõnel juhtival ametikohal. (lk 188)
• - Ma tahan alla, ütles Franz Fieber.

- Palve, jätka palvetamist.

- Ma ei suuda. Keskenduda.

- On üks lugu pühast Lutgardist, tsistertslaste ordu nunnast, ma loodan, et see on okei, et ta oli katoliiklane, ka tema ei suutnud keskenduda. Kuid Jumalemand ilmutas end talle ja ütles: "Rahune maha, sellest pole midagi, et lüngad jäävad sisse, sest mina täidan need ära." (lk 194)

• Me kõik oleme postinarkomaanid. Me kõik peame pidevalt oma telefoni automaatvastajat kuulama. Oma e-posti vaatama. Postkasti tühjendama. Keset lõunasööki. Keset armumängu. Keset ülekuulamist. (lk 196)
• See on meistrikoolituse tõsine probleem. Kui meister afterburner'i sisse lülitab, võib juhtuda, et õpilane muljutakse puruks. Kui näiteks Bachi poegi vaadata. Mitte ühestki neist ei saanud papale väärikat järglast. Ja Jung. Ta ei suutnudki endalt poriplekke korralikult maha pühkida, pärast seda kui Freud oli temast üle jalutanud. (lk 201)
• Naiselikkusel ei ole mingit erilist kõla. Konkreetset helistikku. Või värvi. Naiselikkus on protsess. Seda võib kuulda hetkel, mil dominantseptakord muutub mažoorseks subdominanthelistikuks. (lk 210)
• - Minu nekroloogi kirjutatakse, ütles ta kahele vaikivale seljale, - et ta panustas kakssada miljonit maksukrooni üldise heaolu hüvanguks ja tegi Taanile välismaal rohkem tasuta reklaami kui Niels Bohr ja miljon peekonikäntsakat kokku. Kuid kui ta piinamisele ja hukkamisele viidi, olid tema saatjad ikkagi tahumatud nagu idasakslased. Ja karvakasvanud nagu India swami'd. (lk 220-221)
• Ta avas kasti, võttis viiuli välja, suudles siledat puud, häälestas. Vasakut kätt oli peaaegu võimatu kasutada, sõrmi küll, aga käes ei olnud üldse jõudu, ta toetas viiuli vastu seina. "Chaconne" tuli iseenesest, kuskohas asub mälu? Igatahes mitte teadvuses, sest tema teadvus oli lakanud töötamast. Võib-olla oli see ladestunud kuskile sügavamale.

Helid voolasid temast läbi, parema käe kaudu sisse, vasaku käe kaudu välja, nagu Jumal läbi pöörlevate dervišite. Ta uppus helidesse. Ta meenutas, mida Bach oli kirjutanud, kui ta oli koju jõudes kuulnud, et Maria Barbara ja kaks last on surnud: "Armas Jumal - ära lase mul iialgi oma rõõmsameelsust kaotada." (lk 227)

• Kasper tundis, et ta on interneti jaoks liiga vana. Mitte et ta ei oleks selle kõla armastanud, küberruum kõlas nagu põhjatu kakofoonia, nagu odavaim mõeldav laadaveiderdamine turuväravas avaliku tualeti kõrval. Kogu maailma helid, ühendatud omavahel madalaimal võimalikul organisatsioonilisel tasemel. Meie kõigi sisemine sulipoiss armastab internetti. (lk 270-271)
• [Sinine Daam:] Me kõik üritame varjata oma elu üksluisust. Kuid see on pingutav. Oodata kogu aeg midagi erilist. Kuigi me tegelikult sarnaneme kõik üksteisega. Meie triumfid on ühesugused. Meie kannatused. Proovi hetkeks tunnetada, millist kergendust toob tavapärasus. (lk 281)
• Kartmatust on kahte liiki. Esimene on armastajate kartmatus, müstikute kartmatus, söakus "Kunst der Fuges", mis tuleb sellest, et inimene on end täielikult avanud, täielikult andunud, ei hoia midagi tagasi, ning siis voolab maailm tema sisse ja täidab ta, ning inimene teab, et ta on saanud kõik endale päriseks, enam ei saa ta midagi kaotada.

Selle mehe julgus oli teistsugune. Mis sünnib siis, kui inimene otsib üles allika ja sulgeb selle alatiseks, kaotades seega oma inimlikkuse. Ja kuigi mängus on elu, ei ole tal põhjust muretseda, sest kaotada ei ole suurt midagi. (lk 306)

• - Sõjavägi armastab muusikat, ütles ta. - Lahingute ajal mängitakse alati midagi. Kuid seni on nad valinud valed palad. Kui nad oleksid mänginud Bachi, oleks võinud nii mõnegi verevalamise ära hoida. Bachi muusika viib otseteed relvarahu sõlmimiseni. Kohtuvaidluste asemel otse rahuläbirääkimisteni. (lk 309)
• Ta kuulis, et üks tema elu refräänidest valmistub ennast kordama: just siis, kui hakkad saavutama sügavat kontakti naiselikkusega, seab kollektiivne alateadvus end ukse taga valmis, varustatuna nurklihvija ja suure teemantteraga. (lk 315-316)
• Juba enne Stine kadumist, kui naine teda puudutas, tundis Kasper, et suurimad etendused ei ole mitte need, mis antakse laval või areenil. Suurimad etendused leiavad aset siis, kui sõrmeotsad eemaldavad üliõhukese loori inimeste vahelt ja avavad universumi kogu selle täiuses. (lk 318)
• Puurilooma elu on kohutav, ükskõik, kas su kongi kutsutakse areeniks või kõigi poolt tunnustatud versiooniks tegelikkusest. (lk 320)
• [Sinine Daam:] - Mitu maailmareligiooni on läinud liiga kaugele. Katses eraldada kuri heast. Ka kristlus. Mitte et me neid eristama ei peaks. Kuid kui eraldatus muutub liiga rangeks, muutub see ebainimlikuks. Mulle on alati väga meeldinud Leibniz. "Teodiikes" ütleb ta, et Jumal on nagu köögitüdruk. Kui ta leiva küpsetab, annab ta endast parima. Ja kõik käib asja juurde. Ka mustad kriimud koorikul. Teatud mõttes peab ka kurjus olema Jumalast. Teisiti ei oleks võimalik seda maailma välja kannatada. Inimeseks olemist, kõigi meie vigadega. Ma olen alati tundnud, et Leibniz oli suur staarets. Me ei ole lihtsalt jõudnud teda veel kanoniseerida. Kui ta oleks olnud vaba, oleks tema olnud mulle sobiv mees. (lk 329)
• Terve mõistus ütles talle, et teda peaksid rõhuma rasked, lahendamata eksistentsiaalsed küsimused: kus on naine, kus on laps, mis saab kättemaksust? Kuid terve mõistus on vaid üks paljudest häältest meie sisemises poistekooris. Selle asemel kuulis ta kevadet. (lk 390)
• Lutheri mõte, et kõik on juba ette kindlaks määratud, oli talle alati tundunud meie kõigi igapäevase elukogemusega vastuolus olevat. Veidi enne Groucho Marxi surma oli üks ajakirjanik palunud temalt eksistentsiaalset kokkuvõtet, suur koomik oli pühkinud iroonia näolt nagu lateksmaski, haua äärel ei jätkunud aega muuks kui ainult kõige olulisemaks. "Enamik meist," oli ta vastanud, "peab üritama madalat intelligentsi usinusega kompenseerida. Kõige aluseks on treening." (lk 391)