Viitna Pikkjärv
| Pikkjärv | |
|---|---|
 | |
| Valgla suurus | 1,1 km² |
| Pindala | 16,3 ha |
| Pikkus | 940 m |
| Laius | 250 m |
| Suurim sügavus | 6,2 m |
| Kõrgus merepinnast | 74,4 m |
| Koordinaadid | 59° 26′ 40″ N, 26° 0′ 39″ E |
  | |
Pikkjärv (ka Viitna Pikkjärv, Suur Viitna järv, Suurjärv, Viitna järv) on oligotroofne järv Lääne-Virumaal Kadrina vallas Viitna külas. Järv asub Viitna maastikukaitsealal ning on üks kolmest Viitna järvest. Järvest 0,5 km kirde pool asub Linajärv.
Oligotroofsed järved on ökoloogiliselt unikaalsed ning neid leidub Eestimaal paljude ekspertide arvamusel kõige vähem[1].
Järv paikneb Kõrvemaa ja Põhja-Eesti platoo piirialal.
Taimestik on liikide arvu poolest keskmine: esineb 16 liiki makrofüüte, sealhulgas mitu looduskaitsealust liiki.
Kaladest leidub ahvenat, haugi, kokre ja lutsu. Kalapüük on keelatud.
Eutrofeerumine
[muuda | muuda lähteteksti]Viitna Pikkjärve seisundit on pikka aega seiratud ning seire tulemused näitavad aeglast, aga pidevat eutrofeerumist. Eutrofeerumine on põhjustanud Viitna Pikkjärve seisundi halvenemise ja võib põhjustada järve troofsuse muutumise, mis tähendaks ka taimeharulduste vesilobeeliate elupaiga kadumist. Veevahetus toimub aeglaselt, kuna järv toitub ainult sademetest, põhjas olevatest allikatest, ning läbi kruusa ja liiva imbuvast pinnaseveest. Eutrofeerumise on mõningate ekspertide arvamuse kohaselt põhjustanud tuhandete inimeste suvine suplemine järves, mis ületab veekogu isepuhastusvõime[2].
Veereostust põhjustab ka kallaste ohtrast tallamisest põhjustatud erosioon. Vaatamata kaitsekorralduslikele meetmetele, mis lubavad järve kasutada ainult põhjakaldal, võib suvitajaid leida ümber terve järve[2]. Suvitajad tallavad vette minnes taimestikku hoidva muda laiali ja niiviisi tõstetakse kord juba settinud biogeenid taas ringlusse.
Oligotroofne järv
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti väikejärvede klassifikatsioon lähtub Aare Mäemetsa tüpoloogiast, kus jaotatakse Eesti järved kaheksasse tüüpi: oligotroofsed, semidüstroofsed, düstroofsed, eutroofsed + hüpertroofsed, miksotroofsed, sideotroofsed, halotroofsed ja alkalitroofsed[3].
Oligotroofseid järvi rangelt võttes enam Eestis pole, vaid tegemist on nüüdseks juba mesotroofsesse staadiumi jõudnud veekogudega[3]. Seepärast käsitletakse oligotroofsete veekogudena selliseid, mis olid tüüpilised 1950. aastatel ja on praeguseks säilitanud osa iseloomulikust elustikust. Seda tüüpi järve iseloomustavad väga väike puhverdusvõime, väike biogeenide (eriti fosfori) sisaldus, mesotroofne fütoplanktoni koondindeks, vee hea läbipaistvus.
Eesti kõige haruldasemad veetaimed, mis moodustavad lahnarohu-vesilobeelia koosluse, kasvavad just oligotroofsetes vetes[3].
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Tõnisson, A., (koost.) 2009. Viitna maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2011-2020. Käsikiri Keskkonnaametis.
- ↑ 2,0 2,1 Kotter, R. (2010). "Viitna maastikukaitseala: järved mägede vahel". Eesti Loodus. Vaadatud 31.08.2017.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Ott, I. & T. Kõiv (1999). Eesti väikejärvede eripära ja muutused. Tallinn.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikkjärv Eesti looduse infosüsteemis