Gammafunktsioon
Gammafunktsioon ehk Euleri gammafunktsioon ehk teist liiki Euleri integraal on üks erifunktsioon matemaatilises analüüsis ja kompleksmuutuja funktsioonide teoorias. Gammafunktsiooni võib positiivse reaalarvu jaoks defineerida integraalina
- .
See on transtsendentne analüütiline funktsioon ja rahuldab funktsionaalvõrrandit
mida saab näidata ositi integreerimise abil.
Et , siis järeldub sellest kõigi positiivsete täisarvude korral
seega interpoleerib üht faktoriaali rööplüket.
Gammafunktsiooni saab üheselt jätkata meromorfseks funktsiooniks Gaussi tasandile . Seal ei ole tal nullkohti ega mittepositiivsetel täisarvudel lihtsaid poolusi, seega on täisfunktsioon.
Gammafunktsioon on aluseks gammajaotuseks nimetatavale tõenäosusjaotusele.
Esituskujud
[muuda | muuda lähteteksti]Funktsiooni otsese definitsiooni kõigi argumentide jaoks annab gammafunktsiooni korrutisesitus Gaußi järgi,[1][2]
mille positiivsete reaalarvude jaoks andis juba Euler 1729.[3] Sellest tuletatud on esitus Weierstraßi korrutisena:[4]
Euleri-Mascheroni konstandiga . Teist korrutist nimetatakse tavaliselt Weierstraßi esituseks, ent Karl Weierstraß kasutas ainult esimest.[5]
Sissejuhatuses toodud integraalesitus pärineb samuti Eulerilt (1729),[6] ta kehtib üldisemalt positiivse reaalosaga kompleksarvude puhul:
- kui
Euleri integraalesitusel on üks ilus variant[7] juhtumil, kus ning :
Sellest esitusest saab näiteks elegantselt tuletada Fresneli integraalvalemid.
Ernst Eduard Kummer esitas 1847 logaritmilise gammafunktsiooni arenduse Fourier' reaks:[8]
- für
seda nimetatakse ka Kummeri reaks. Juba 1846 leidis Carl Johan Malmstén sarnase rea:[9]
- für
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Gammafunktsiooni varaseimaks definitsiooniks peetakse Daniel Bernoulli kirjas Christian Goldbachile 6. oktoobrist 1729 antud definitsiooni:[10][11]
- lõpmata suure A korral on tänapäeva tähistustes ehk
Mõned päevad hiljem, 24./13. oktoobril 1729, kirjeldas Euler ka kirjas Goldbachile seda sarnast, pisut lihtsamat valemit,[3]
- läheneb n-i kasvades tänapäeva tähistustes ehk tõelisele väärtusele,
mille Gauß 1812 taasavastas üldisemal, kompleksarvude juhtumil[2] (nimetatud kirjad avaldati alles 1843). 8. jaanuaril 1730 kirjeldas Euler kirjas Goldbachile järgmist integraali faktoriaali interpoleerimiseks,[12] mille ta oli 28. novembril 1729 ette kandnud Venemaa Teaduste Akadeemiale:[6]
- tänapäeva tähistustes:
Seda definitsiooni eelistas Euler hiljem kasutada,[13] ta läheb asendusega üle kujule .
Euler avastas selle integraali, uurides üht mehaanika probleemi, milles vaadeldakse osakese kiirendust.
Adrien-Marie Legendre võttis 1809 funktsiooni sümbolina kasutusele kreeka suurtähe (gamma).[14][15] Gauß kasutas 1812 funktsiooni sümbolina tähte (pii) nõnda, et ning seega ka mittenegatiivse täisarvulise n-i korral. See tähistus ei läinud käibele.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Märkused
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Carl Friedrich Gaußi kiri Friedrich Wilhelm Besselile 21. novembrist 1811, trükitud raamatus: Arthur Auwers (toim). Briefwechsel zwischen Gauss und Bessel, Wilhelm Engelmann, Leipzig 1880, lk 151–155 (katkend: Gauß. Werke, kd 10.1, lk 362–365)
- ↑ 2,0 2,1 Carl Friedrich Gauß: Disquisitiones generales circa seriem infinitam 1+… Pars I (30. jaanuar 1812), Commentationes Societatis Regiae Scientiarum Gottingensis recentiores 2 (classis mathematicae), 1813, S. 26 (ladina keeles; ka: Gauß. Werke, kd 3, lk 145)
- ↑ 3,0 3,1 [1] (PDF-Datei, 118 kB) Leonhard Euleri kiri Christian Goldbachile 13. oktoobrist 1729, trükitud raamatus: Paul Heinrich Fuss (toim). Correspondance mathématique et physique de quelques célèbres géomètres du XVIIIème siècle (kd 1), St.-Pétersbourg 1843, lk 3–7 (ladina keeles)
- ↑ O. Schlömilch. Einiges über die Eulerischen Integrale der zweiten Art. – Archiv der Mathematik und Physik 4, 1844, S. 171
- ↑ Remmert: Die Gammafunktion. Ptk 2 raamatus Funktionentheorie 2, 2007, S. 39
- ↑ 6,0 6,1 Leonhard Euler: De progressionibus transcendentibus, seu quarum termini generales algebraice dari nequeunt (28. november 1729). Commentarii academiae scientiarum imperialis Petropolitanae 5, 1738, lk 36–57 (ladina keeles)
- ↑ vt Remmert, ptk 2, Funktionentheorie 2, lk 51
- ↑ E. E. Kummer. Beitrag zur Theorie der Function . – Journal für die reine und angewandte Mathematik 35, 1847, S. 4
- ↑ C. J. Malmstén. De integralibus quibusdam definitis, seriebusque infinitis (1. mai 1846). – Journal für die reine und angewandte Mathematik 38, 1849, lk 25 (ladina keeles)
- ↑ [2] (JPG-fail, 136 kB) Daniel Bernoulli kiri Christian Goldbachile 6. oktoobrist 1729, trükitud raamatus Paul Heinrich Fuss (toim). Correspondance mathématique et physique de quelques célèbres géomètres du XVIIIème siècle (kd 2), St.-Pétersbourg 1843, S. 324–325 (prantsuse keeles)
- ↑ Peter Luschny. Interpolating the natural factorial n! or The birth of the real factorial function (1729–1826) (inglise keeles)
- ↑ [3] (PDF-fail, 211 kB) Leonhard Euleri kiri Christian Goldbachile 8. jaanuarist 1730, trükitud raamatus: Paul Heinrich Fuss (toim). Correspondance mathématique et physique de quelques célèbres géomètres du XVIIIème siècle (kd 1), St.-Pétersbourg 1843, lk 11–18 (ladina keeles)
- ↑ Leonhard Euler: De evolutione integralium per producta infinita (PDF-fail, 1,2 MB), ptk 9, osa 1, kd 1 raamatus: Euler. Institutionum calculi integralis, 1768, lk 225–250 (ladina keeles)
- ↑ Adrien-Marie Legendre. Recherches sur diverses sortes d'intégrales définies (13. november 1809). – Mémoires de la classe des sciences mathématiques et physiques de l'Institut de France 10, 1809, lk 477 (prantsuse keeles)
- ↑ Adrien-Marie Legendre. Traité des fonctions elliptiques et des intégrales Eulériennes (kd 2), Huzard-Courcier, Paris 1826, lk 365 (prantsuse keeles)
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Niels Nielsen: Handbuch der Theorie der Gammafunktion, B. G. Teubner, Leipzig 1906 (Interneti arhiivis, samas, samas)
- E. T. Whittaker, G. N. Watson: The Gamma function, Kapitel 12 in A course of modern analysis, Cambridge University Press, 4. Ausgabe 1927; Neuauflage 1996, ISBN 0-521-58807-3, S. 235–264 (inglise keeles; Interneti arhiivis)
- Emil Artin: Einführung in die Theorie der Gammafunktion (DjVu-fail, 30-sekundiline viivitus, 933 kB), B. G. Teubner, Leipzig 1931; The Gamma function, Holt, Rinehart and Winston, New York 1964 (Michael Butleri tõlge inglise keelde)
- Friedrich Lösch, Fritz Schoblik: Die Fakultät (Gammafunktion) und verwandte Funktionen. Mit besonderer Berücksichtigung ihrer Anwendungen. B. G. Teubner, Leipzig 1951
- Philip J. Davis. Leonhard Euler's integral: A historical profile of the gamma function. The American Mathematical Monthly 66, 1959, lk 849–869 (inglise keeles; 1963 Chauvenet' auhind ausgezeichnet; bei MathDL)
- Konrad Königsberger: Die Gammafunktion, Kapitel 17 in Analysis 1. Springer, Berlin 1990; 6. trükk 2003, ISBN 3-540-40371-X, S. 351–360
- Reinhold Remmert: Die Gammafunktion, ptk 2 raamatus: Funktionentheorie 2, Springer, Berlin 1991; koos Georg Schumacheriga: 3. trükk 2007, ISBN 978-3-540-40432-3, lk 31–73
- Eberhard Freitag, Rolf Busam: Die Gammafunktion, ptk 4.1 raamatus: Funktionentheorie 1, Springer, Berlin 1993; 4. trükk 2006, ISBN 3-540-31764-3, lk 194–212